Heroes S4E01-03

Heroes 4nda hooaja esimese 3 osa kohta võib lausuda julgelt mõned kiidusõnad. Üks põhjustest on, et 3s hooaeg läks täiesti käest ära (et mitte öelda, et kõik hakkas libisema juba 2s hooajas) ning ilmselt mindi tagasi algse joonise juure, et üles leida, kus kiiva kiskus. Otsingu käigus selgus, et sci-fi seebikat saab ilmselt siiski kõige edukamalt teha selliselt, kus kõik imeväelised tahavad elada tavalist lambaelu nagu esimeses hooajas. No see osutus igati edukaks, sest nüüd võib jälle silma lahti teha ja ei pea häbenema, kui kõik varem loodu segi keeratakse iseenda ja kõigi vastu nagu Dallase ja Dynastia eepostes 80ndatel. Dynastia sarjas omal ajal julgelt pede mänginud Jack Coleman kindlasti oskab anda mõned näpunäited ka täna, kuidas lõputult üle võlli sõita.

Aga tegelikult vaatan ma seda sarja Zachary Quinto pärast. Tema mängitav Sylari tegelaskuju on puhas sadistlik rõõm terviklikust karakterist, sest kõigil teistel on seebi mängimine nii huvitav, et kogu aeg läheb segamini, mida tehti, mida tegema peaks ja kus on minevik või tulevik. Vähemasti ühel mehel on asi selge, tuleb olla vaimukas, koguda võimeid, mitte lasta häirida end segadusest teiste karakterite ümber. Ja näha hea välja. Way to go Zachary!

IMDB

Get Carter (Remake 2000)

Kõik, kes on näinud originaali 1971 aastast Michael Caine`iga peaosas, saavad ilmselt aru, et selle filmi kohta, mis pole isegi originaal – saab öelda kokku 2 lauset. Ülimalt halb film. Parem kui poleks kunagi tehtud.

IMDB

Dollhouse S02E01 (2009)

“We are lost, but we are not gone.”

Idee sellest, et kellegile saab sisse istutada kellegi teise isiku koos oskustega, mida parasjagu vaja ja hiljem selle ära kustutada ning nuku järgmist ootama panna. No ei ole uus. Aga seebika jaoks täiesti paras. Kuna eelmine Dollhouse hooaeg sai tervenisti vaadatud (või vähemasti nii ma arvasin), siis tundus teise hooaja algus totaalselt veider. Mitte midagi ei klappinud. Et eelmine hooaeg lõppes muljetavaldava Alpha ja Omega trikiga, siis nüüd oleks nagu minul peategelaste asemel mälu ära kustutatud. Hakkasin siis otsima teisele hooajale mingit videomaterjali ja seal ta oligi, 13s osa eelmisest hooajast, mille olemasolust ma polnud kuulnudki. Väidetavalt ei läinud kunagi eetrisse, aga see on muidugi jabur. Ilmus kusagil juulikuu lõpus, kah omapärane viis sarja promoda – veedad aega rannaliiva peal ja info voolab mööda nagu vesi. Võibolla aga hoopis suurepärane trikk puhuda hinge sisse sarjale, mis võiks samahästi olla surnud.

Eliza Dushku mängib peaosa ja selles suunas on tulnud kõvasti kriitikat, mis on arusaadav. 100 rolli ja kõik veenvad? ega vist. Ometi paistab kõik laabuvat ja kui sisu nüüd omakorda totaalselt alt ei vea, siis on 50min ohtlikku taastuva mälu ja regulaarse mälukaotusega naist igaks nädalaks kindlustatud. Väga ei kujutagi ette, et kes Dushkut asendada võiks, ta näeb päris nukk välja ja nukumajast teda välja tõsta, pärisfilmi – ma teda esialgu küll ei julgeks.

IMDB

Caramel (2007)

Nadine Labaki lavastajadebüüt on meisterlik Liibanoni kino ja tema enda poolt mängitud peaosale pole samuti midagi ette heita. Samas, pole muret, küll ma lõpuks sinna ka jõuan, mida ma sest filmist tegelikult arvan. Miljöö on kahtlaselt rahulik, sõjast Beirutis ei paista jälgegi ning naiste ilukoda töötab häirimatult. Ühtegi kaaki ei paista Beiruti selles linnaosas liikuvat ega ilmselt ka elavat. Ei näinud ka, et raha oleks elamiseks hädavajalik vahend mingit pidi. Filmis näidatakse pea eranditult ilusaid inimesi, vanusest hoolimata, kui üks hull naabrimutt välja jätta. Aga just sellise muti roll on absoluutselt hädavajalik Carameli magusat steriilsust veidikenegi rikkuma ja Aziza Semaani näitlejatöö on siin täiesti omaette vaatamisväärsus. Ma võiks ju veel pikalt kiita siin, aga tõsi on, et ühtlane hambavalu tegi mind tuimaks nii filmi valimisel, kui ka vaatamisel. Vaatasin ühest otsast, siis teisest otsast ja mida ei olnud seda polnud – täisigav film. No kui ära jätta tore uudis, et karamell pole tingimata ainult söömiseks, vaid naistel on veel üks “magus” võimalus epileerimiseks juures – oh neid valusaid grimasse. Palju Õnne!

Nadine Labaki

Jah, tõsiasi on, et selle filmi publik peaks olema suur, ta on väärt seda. Kuid selle publiku sees ei näe ma vaimusilmas mehi, see on aluspesuehtne naiste romantiline komöödia. Öeldes komöödia, pean ka end tagasi kutsuma, sest ma ei naernud mitte kordagi. Ja ärge saage valesti aru, mulle meeldib naerda, ma olen mees ja ma vaatan ka romantilisi filme, aga mis juhtus, et ma selle konkreetse välja valisin, ei tea. Ilmselt on 3 päeva valu ja vaigisteid viimase intuitsiooni ja mõistuse peast pühkinud. Kõigile naistele – head filmielamust Liibanoni kino seltsis.

IMDB

Dead or Alive: Hanzaisha (1999)

Takashi Miike DOA triloogia esimene film näitas 90ndatel otseselt, kuidas kompromisse filmikunstis pole vaja teha. Vähemasti mõnel lavastajal kukub kõik välja ilma ja seda korduvalt ühe aasta jooksul ning selliseid on filmikunsti ajaloos üsna vähe. Visanud ära pool käsikirjast ja ülejäänuga vabalt mängides sündis midagi, mille kategoriseerimisega pole erilist mõtet tegeleda. Nüüd, kus Miike hullus on taandunud, vähemasti varasemate fännide jaoks, on sobiv hetk uuesti pilk peale heita filmitegemise ja tsensuuri piiride nihutamisele, mille poolest Miike on eriti tuntud, sest see peaaegu et tundub pingutuseta saavutatuna.

Filmi algus, mida võiks nimetada ka iseseisvaks muusikavideoks, pakub visuaalset pidu kõigile ekstreemsuste austajatele. Kõik võimalikud ja võimatud patustamised tuuakse ekraanile ühes hoogsas jadas, mile lõpus on alati jõhker ent samas koomiline surm, nagu on koomiline kohati ka patt ise. No ega ei ole ju raske ettekujutada, et peale 6 meetrise kokaiinirea sissetõmbamist (isegi Yakuza liidri poolt) peaks inimene surnud olema? Siiski mitte Miike võtmes, sest see on alles algus, millele paratamatult peab järgnema mustas mantlis gängiliidri sekkumine ja üliefektse ettevalmistusega stiilne kuuli pähelaskmine läbi autokatuse. Kui kogu filmi võiks teoorias kokku võtta kriminaal vs politseinik mõõduvõtmisega eepilises mõõtmes, on ta seda vaid tänu järgnevatele osadele. Kiire tempo asendatakse märkamatult mõõduka ja rahuliku loo edasiarendamisega. Esimese osa üks võtmeid on pigem nende inimeste kujutamine, kes justkui elavad eikellegi maal ega kuulu otseselt ühegi rahva hulka. Vastukaaluks sellele kompaktsele grupile, kes kahtlemata on sümpaatselt kujutatud, saab meile otseloomulikult näidata endaga rahulolevaid Hiina Triaade ning sügavalt mandunud Jaapani Yakuzat, kelle seas süstemaatilist harvendustööd läbi viiakse, ühtlasi muidugi ka igapäevast leiba teenides ehk röövides. Sisuga üleliia rohkem tegelemata, kui kellelgi ikka veel tahtmist filmi ennast ka vaadata, tuleb ära mainida omal ajal ennenägematult jälk ning samas siiani sügavalt meelde sööbinud melanhoolne ja emotsioonivaba stseen narkootikume täispumbatud lõbutüdruku uputamisest kummist lastevanni, milles ta ulbib iseenda ekskrementide sees. Yakuza poiste põhjalikkus oma igavusest täidetud päeva sisustamisel on silmapistvalt sadistlik, suhtumine tehtavasse tuimalt dekadentne. Aga mitte see pole tähtis, mis toimub ekraanil ja kui realistlik see on, vaid see kuidas Miike pidevalt esitab märkamatult vaatajale küsimusi, kus meie oma piirid taluvusel asuvad.

Takashi Miike

Filmi lõpus viib ta eepilise konfrontatsiooni välja igast normaalsest filmist, rääkimata kogu planeedist. Kindlasti üks Miike tippfilme, nüüd siis juba 10 aastane. Kui mõelda siinkohal epiloogi korras Michael Manni 1995 a filmi peale “Heat“, millest tol ajal õhkus potentsiaali, aga millele ei järgnenud enam midagi ligilähedaseltki sarnast. Siis julgeks soovitada isand Mannile, kui ta poleks nii hõivatud oma viimaste filmikunstniku riismete peldikust alla laskmisega, et ta võtaks kätte ja teeks Heat 2. Kuid võtaks sel korral eeskuju Miikest ning unustaks ära kõik, mida ta viimase kümne aasta jooksul teinud on. Võibolla see peataks tema allakäigu ja meil oleks huvi tema järgmist filmi vaadata.

IMDB

Blood and Bone (2009)

Ei tahaks kuidagi tunnistada, et ma kõiki juhuslikke võitlusfilme vaatan, aga vahest küll komistan nende otsa ja asun koheselt tarbima. Selle konkreetse uue mürgli esialgse atraktiivsuse otsustasid muidugi tuntud MMA ja K-1 maailma näod Bob Sapp, Kevin “Kimbo Slice” Ferguson ja Gina Carano. Ok, ka Maurice Smith oli seal (kunagine UFC raskekaalu meister ning Randy Couture`i kickboxingu treener). Kuid tegelikud staarid olid nn traditsiooniliste võitluskunstide esindajad Michael Jai White (filmis Bone) ja Matt Mullins. Viimane küll episoodilises rollis. Michael on meil siis tituleeritud 7s erinevas stiilis musta vöö omanik, rõhutatud on Kyokushin karated, mis on osutunud üsna tegusaks näiteks K-1 areenil viimase 10 aasta jooksul. Võimalik, et meie vaatajatele on ta ehk kõige tuntum Spawni rollis 12a tagasi.

Üldiselt jäin Bone`i esitustega koreograafilises mõttes igati rahule, liikus   hästi, lõi igast asendist ja murdis vajadusel ka BJJ võtmes luid. Mis aga niiväga lahe ei olnud, oli fakt et paljud asjad olid selgelt arvutiga kiirendatud. Selge, et filmikunstis paljusid asju arvutitega tehakse, aga võitlustseenide kiirendamine ja selle kaudu uskumatute tehniliste (loe üleinimlike) saavutusteni jõudmine on tüütu. Jah, mulle. Mitte inimesele, kel ükskõik, mis viisil keegi ekraanil peksa saab v annab. Nahavärvist vahelduseks rääkides, siis Gina Carano, Julian Sands ja Matt Mullins on ehk ainsad valged selles filmis, aga nende roll on tegelikult marginaalne. See on must film. Sisu pole eriti märkimisväärne, selliseid ei peaks minu arust kusagil ära mainima, sest nad kõik on suht ühesugused. Vangla, klooster, kookon – misiganes, kõva mees, raskelt treenitud ja musklites, mingid põhimõtted ja karmavõlg. Läheb annab kolki pahadele ja ongi kõik. Siiski üks hea asi oli, ei üritatud vägisi miskit seksistseeni või romantikat sisse toppida, see on jube tüütu nende filmide juures ja tavaliselt tähendab see seda, et mõni “põhi” naistest peab surma saama. No ei pea tegelikult. Muidugi see tore asi kompenseeriti omakorda sellega, et oli vaja aegajalt näidata mingit arutut vägivalda, sest ju vaatajad tahavad seda. Võimalik, et tahavad ka, aga sisu see juurde ei anna. Ahjaa, filmi lõpus viskab Bone`ile mõõga ei keegi muu, kui O`Hara aka Bob Wall, seesama armidega mees ja karateka, kes mängis sama nimega meest Bruce Lee Enter the Dragonis. Seega kokkuvõtteks, Blood and Bone on sisu poolest nõrk, võitluskunstide ja tegijate nimede poolest tugev. Kes on ära tüdinud vanade Damme filmide vaatamisest ja kogu aeg ühte jalalööki vaatamast, võib küll julgelt filmi masinasse lükata.

IMDB

Enter the Dragon (1973)

Enter the Dragoni juures on lisaks võitluskunstidele palju filosoofiat ja alustada võiks vabalt tsitaatidega, mis läksid ajalukku:

Question: What are your thoughts when facing an opponent?
Bruce: There is no opponent.
Question: Why is that?
Bruce: Because the word ”l” does not exist.

A good fight should be like a small play…but played seriously. When the opponent expands, l contract. When he contracts, l expand. And when there is an opportunity… l do not hit…it hits all by itself (shows his fist).

Never take your eyes off your oponent, even when you bow.

Boards don’t hit back.

Enter the Dragon, mis on esimene suurema Hollywoodi stuudio poolt tehtud kung fu film, tuli kinodesse kohe peale Bruce Lee (32) surma. Midagi Bruce`i kontolt ära võtmata võib siiski nentida, et surm müüb ja tegijast inimesest saab pingevabalt legendaarne. Kindlasti ei tulnud kahjuks surma segased asjaolud, mida pole, on konsensus juhtunu kohta tänaseni. Kõik sobivad elemendid huvi tekitamiseks. Minu arust võiks vaielda, kas see oli parim Lee film, kuid kung fu või üldisemalt võitluskunstide filmide populaarsuse tõstis ta kindlasti täiesti uuele tasemele. Pannes ühtlasi aluse ka Bruce Lee kui kultuuriikooni sünnile. Laskumata hetkel kõigesse sellesse, mida Lee tegi paremini kui teised (nimekiri tuleks pikk), asume parem filmi enda kallale. Mälestused omal ajal mitmeid kordi nähtust on tänaseks saanud uue prisma ja võitluskunstid, mis suht primaarne sellise filmi juures, ei olnud enam nii atraktiivsed. Nii mõnigi kord oli tunne, et oleks saanud tehniliselt kõrgemat võitluskoreograafiat näidata, seda eriti rünnakute ja ründajate osas. Ma saan aru, et Lee kiirus oli tolleaegse 24 kaadrit sekundis filmitehnika jaoks liiga suur ja aegajalt kasutati selguse mõttes 32 sekundit, aga vaevalt, et asi ainult selle taha jäi. Filmitehniliselt on muidugi vaja lähtuda vaatajast ja seetõttu pole tingimata mõistlik näidata reaalsemaid tehnikaid, millest keegi eriti midagi aru ei saa. Lihtsalt jalaga nobedalt pähe lüüa on täpselt paras keskmise vaataja jaoks.

Lee üleolek oma opponentidest on arusaadav. Samas, et teiste tase nii madal on, siis mida see meile näitab? Mitte just kuigi palju, aga näidata oleks olnud rohkem. Võibolla pidi see taseme tõstmine tulema järgmistes filmides, aga seda ei saa me enam kunagi teada. Filmis osales suur hulk tolle aja ja tuleviku tegijaid, muuhulgas said ketsijälje seljale Jackie Chan ja Sammo Hung, nende karjäärid tõusid uutele kõrgustele hiljem. Kõigest räägitust hoolimata võib filmi nimetada kõigi aegade võitluskunstide spektaakliks, kus igat relva v tehnikat sai kasutada ja opponentide hulk polnud kunagi liiga suur. Ei tahaks öelda, et filmi sisu väga originaalne oleks, selline kerge Bondi maik on ka kindlasti küljes, aga ju see oligi omamoodi eesmärk, et filmi paremini Lääne maailmale müüa. Tõsistest apsakatest, mis on samas lihtsalt naljakad, võiks mainida ühte. Nimelt näidatakse kindluse sees rahvast täis vangikongides seismas vanu, väsinud ja tõenäoliselt näljaseid musta riietatud mehi. Filmi lõpus, kui nad kongist välja lastakse, saavad neist noored ja kergejalgsed energiat täis kungfuistid, kes lammutavad valgesse riietatud pahade peal nagu jaksavad. Kes ütles, et kõik peab reaalne olema? Üldiselt selge ju, et kui Lee on kaadris, siis ülejäänud vennad on kaadritäide. Kohe ei tahaks uuesti vaadata, aga ehk aastate jooksul tuleb taaskord isu. Seniks, aga on sobivad vaatamiseks Lee varasemad filmid.

WIKI

IMDB

The Escapist (2008)

“She died without a whisper.”

Rupert Wyatti täispikk debüüt laseb uskuda, et tal on ka tulevikus midagi öelda. Mõneti loodan, et mitte enam vangladraamas, see oleks potentsiaali ilmselge raiskamine. Filmi hoogsalt hüplev ülesehitus koos klappiva muusikaga on sobiv kaasaegse kino jaoks, aga teeb selliselt kompromisse, mida mitte alati filmiajaloos hiljem ei aktsepteerita kui kõrget kunsti. Filmikunsti selles siiski oli omajagu, sest koos muusika valiku ja rütmiga ehitati üles üha eskaleeruv lugu, mis vaheldub tuleviku, oleviku ja minevikuga (mitte tingimata üheski järjekorras). Kõik võtmes, mis ei lase keskenduda ning kõige sügavusest põhja võtta. Sellest rääkimata, et põnevuse reegel number 1, ära ütle kõigile kõike – on vaja ka siin lõpuni säilitada, vähemasti lavastaja/produtsendi arvates (teisi ei oska häbiposti paigutada). Seega lisandub filmiloosse hulk udujuttu ehk arusaamatust reaalsuse ja tegelikkuse vahel, millest ju teoorias vaatajad võidavad. Taseme erinevuse tõttu ikka. Sellest kõigest hoolimata olin klammerdunud kõigi iminappadega ekraani külge ja tahtsin sealt kõike endasse imeda. Nii soojendav oli vaadata, kuidas inimestel, kel pole lootust väljas, on lootus sees ning nad suudavad koos tegutseda, luua plaani ning sellest ka hälbida. Hälbimata samas oma unistusest. Vangladraama kohta võibolla liiga positiivne stsenaarium.

Näitlejatel paistis olevat kaunis lihtne seda kõike mängida ehkki nende repertuaarist ei tahaks ära võtta kõike tehnilist ja kokkumängulist saavutatut. Kuid kalasid tuleks siis ka hakata eraldi rookima. Võiks väita, et mitte kellelgi pole reaalset midagi muud olemas, kui unistus millestki väljaspool nende reaalsust, mida pole raske kokku võtta mõistega “vabadus”. Olgu see teie jaoks mida iganes. Kellel on vabadus, tõstke käsi!

IMDB

Koma (2004)

Kõigile koomas blogijatele. See pole raske, isegi Trash tunnistab, et ta teeb seda. 1 sõrmega ja 4 aastat juba.

Film ise oli suhteliselt vaadatav (see on see tüüpiline sisukas koomablogija lause). Olin sunnitud keelele kippuma kriitika pidevalt alla suruma, kuna asjade käiku muudeti filmis tempoga nagu vesi jookseb kosest alla. Suunamuutused olid otse loomulikult sinna poole, kuhu ma polnud jõudnud mõtlemagi hakata. Õudne seejuures (film ma mõtlen, aegajalt vähemasti). Ei tasu alahinnata inimest, kes tuleb unes sinu neeru järele, aga tegelikkuses võtab sult kõik. Hoia kirves ligi ning valmistu elu eest võitlema. Unustasin midagi? Ahjaa, trailerit siia posti täna ei lisa, rikub kooma ära. Ei no tõsiselt ka, traileri atraktiivsuse tõttu filmi vaatama hakkasingi, kuid traileril polnud filmiga mingit pistmist. Mitte küll, et see esimene sarnane kogemus oleks.

IMDB

O’ Horten (2007)

Norra filmist räägitakse vähe, seda justkui pole, nagu pole ka MaSu kunagi Norramaale jõudnud. Sama puhas nagu on Norra majandus võlgadest, on puhtad ka tema maastikud. Ma pole tükk aega nii kaunist filmi näinud, ei sisult ega vormilt. Filmi algus on nagu lumine unenägu, filmi lõpp pea muinasjutt. Naer on palgel, nutt on suus – on see komöödia, draama v unistus teistsugusest elust? Mul ükskõik, seda reisi ei saa korrata, ühtaegu on kaader justkui tühi, pole juttu, pole mõtet. Kuid kõik on olemas, iga pilt räägib oma loo, lavastaja/operaator on andnud jutujärje kunstnikule. Ja tiim räägib meile uskumatu seikluse, mida ei saa veenvalt paigutada mujale kui Norra lume ja fjordide maale, inimeste juurde, kes on sõbralikud ka siis, kui meie siin paneks ukse kinni enne selle avamise ideed. Kunagi pole hilja võtta suusad ja hüpata mäest alla või siiski – sinu jaoks on? Soovitan varustus üle vaadata, kui suuskade järgi kuidagi ei kutsu, vaata filmi. Kui soovitus ei meeldi, võid ka vabalt Nõmme suusahüppetornist alla hüpata.

IMDB

Fears of the Dark (2007)

6 erineva animatsioonitehniku koostööst sündinud 4 mustvalget õõvalugu. Kohtumine hirmudega keset päeva pole väga hirmus, aga põnevust tekitav kindlasti. Võibolla kohati, kui visuaalselt vaid geomeetriliste kujundite taustal, sulle filosoofilist tausta tekstiliselt laotakse, võtab film veidi tuure maha. Lõpuks tekib kerge väsimus ja mõtled, et miks need lugusid sissejuhatavad koerad juba otsa ei saa või vähemalt peremeest neljaks ei rebi ning siis saabubki viimane lugu, tõeline kirss. Mees murrab sisse majja, aga nagu arvata võib, siis valguseta ruumides ootab meid valge ja musta fantaasia. Veidike valgust, valget animatsiooni ja jubedused formuleerivad end meie ajus ise.

Lillelises kostüümis geishakarakter, keda näidatakse vaid selja tagant – viib meie mõtted Jasoni ema radadele, aga see pole Reede 13. See on vaid näiliselt tühi tavaline maja keset mittekusagit, kus peategelane end oma mustade mõtete küüsi langetab. Iga heli, iga objekt on potentsiaalselt kõige õudsama kvintessents. Mu lemmik stseeniks jääb mehe astumine läbi põranda, millest tekkinud augu kaudu anti vaatajale aimu, et all on tume vesi, kuhu tema käsi ei ulatu. Võib ainult juurde mõelda, kui pimedaks ja hirmvesiseks nutujoruks oleks ta elu muutunud, kui ta korruse allapoole oma teel oleks astunud. Vaatamata kenasti ellu viidud õõvatekitajatele, oli see lugu samas väga muhe ja koomiline, vastuoluline kooslus mida tavaliselt suudetakse tekitada vaid animatsioonitehnikaid kasutades. Põnev on, kuhu viib filmitegijate tee siit – kas täispika mängufilmi või edasiste katsetuste teele leida meist ja meile lõputult uusi hirme.

IMDB

Choke (2008)

Chuck Palahniuk, keda eelkõige tunneme Fight Clubi kirjutajana ning filmi järgi, mis viis David Fincheri peale Sevenit oma tippu tol ajal, on nüüd leidnud uue lavastaja, kes lõpuks tema tööd puudutab. Clark Gregg ei pruugi olla parim valik, aga ta on piisav, et saaksime näha raamatupõhist autoriloomingut, mis muidu unustusehõlma vajub. Filmi üldtoon peaks olema koomiline ja kuigi ta seda ka on, murrab draama sealt siiski läbi. Silma hakkab (paraku), et Fight Clubist tuntud “grupid” on ka siin sisse toodud. Peategelase teema on juhusliku seksi vajadus ja selleks on tal oma grupp, kus käies saab veel juhuslikku seksi lisaks. Kahjuks psühhoteraapia mõttes see abiks küll pole. Lisaks on tal ka sõber samas grupis, ilmselge wanker, kuniks leiab strippari. Tore. Kuigi võiks mõelda, et selle ja (vajadusel) dementse ema kaudu saame ka veenva ekraani loo, ei anna kahjuks miski selliseks lootuseks alust. Lõpuks on tegemist vaid romantilise komöödiaga, kus kõigil läheb aegajalt midagi segi, aga sellegipoolest toimuvad sobivad fantastilised kohtumised ning paranemised. Missiis, et kõik see on võlts (võinoh, lame). Nagu igas romantilises komöödias. Mulle meeldis. Isegi lõpp.

IMDB

Taxidermia (2006)

Kapp tühi, mida vaadata? Taxidermia? Nuta v naera, aga just see ujuski varukaustast välja ja esimese tutvuse järgi tundus absoluutselt sobiv. Ja ma ei teadnud, millele käe annan… Ungari filmikunstiga pole ma üleliia palju kokku puutunud, kuid see kunstiliselt ülevõlli keeratud nilbuste pildijada pani mu kannatuse korralikult proovile, lõpuni. Siiski jäin ma rahule, ootamatult nagu filmikannatus lõppes, lõppes ka minu kahevahel olek. Ma isegi ei tea enam, mis oli kõige Ullem Ungari Utoopia, kui 3 generatsioonilugu end ekraanil üksteisevõidu sassi kammisid. Kas sea jäänuseid keppiv inetu masturbatsiooni kunn või (liig)söömisvõistluste erinevast soost meistrite omavaheline kepifestival või hoopis 3nda sugupõlve iseendast topise tegemine filmi lõpupoole. Mokk oli igal juhul töllakil mõnda aega, sest see kõik oli väga puhas, kontrollitult visuaalne pulgakomm, mis ometi oli jälk ja arusaamatu nagu õudusunenägu, mida sa pole tellinud. Kõige tipuks oli filmil meeletult atraktiivne soundtrack ja ma pidin end pidevalt tagasi hoidma, et mitte enne filmi lõppu tormata uurima, kes on muusika autor. Oleksin pidanud ära arvama, sest see oli Amon Tobin! Ullu ungarlase filmis. Igaks juhuks siiski hoiatan, et see film pole siiski kõigile, nõrganärvilistele täiesti keelatud pigem. Oma sotsiaalsed nõuded ja moraalsed väärtused lülitage ikka heaga välja. Head nautimist, kes välja kannatab.

IMDB

In Bruges (2008)

Sai mainitud Six Shooterit kommenteerides, et põhjuseks seda lühifilmi kõigepealt vaadata oli In Bruges lavastaja nägemusse sisseelamine. Asjal oli kindlasti jumet, kuna pikk film ületas kohati talle asetatud ootusi. Rahule võis jääda filmiga juba ainuüksi visuaalse külje pealt, kuna kanalitega kaunistatud Brugget pole mul kunagi olnud plaanis külastada. Sealsest hästi säilinud keskaegsest vanalinnast on filmi osavalt sisse kodeeritud terve turismituur.  Mistõttu nüüd pole enam vahet, kas minna või mitte minna. Colin Farreli poolt mängitava Ray algsest suhtumisest, et Brugge on pahn ja tahaks kuhugi mujale, saab kavalalt filmi käigus uus, elada tahtmise võrdkuju, kelle jaoks Brugge on sama sobiv linn kui misiganes teine. Seda kõike kõrvale jättes on filmi kandev osa hoopis kahe palgamõrvari sattumine ooteseisundisse linnas, mis Iiri päritolu meestel verbaalse kõhulahtisuse tekitab. Mõnus loomulikult kõlav dialoog, mis näo pidevalt muigele ajab ja kuni lõpuni vastu peab, kui duole Colin Farrell ja Brendan Gleeson lisandub veel Ralph Fiennes, kes varemalt vaid telefoni teel esines. Ausalt öeldes pean tunnistama, et leidnud nende näitlemises miskit köhima panevat ja eriti rahule jäin Farrelliga, põhjuseks suutmatus näha ette teda sellisel tasemel pingutamas ja ka õnnestumas. Võibolla kui tahaks veidi norida, siis olid mõned kohad, kus asjade käik oli liiga lihtsalt etteennustatav, kuid see ei seganud. Selliste filmide juures on veel üks korralik libastumiskoht, milleks on lõpulahendus. Tõsiselt etteheidetavat libastumist polnud ja isegi koht, kus igaüks võib mõelda, mida tahab, suudeti sisse jätta. Just vahetult enne tiitreid. Mispidi see film IMDB TOP250 hulka peaks kuuluma, mulle samas arusaadav ei ole. Aga miks peakski, see tabel on nagunii suuresti veider oma järjekorra poolest, kuid ta on avatud rahvaedetabel ja sellest johtuvalt on isegi huvitav, et just vanu klassikuid niipalju sinna korraga ära mahub. Võibolla tõesti on ka In Bruges tulevane klassika. Ma siiski ootaks paarkümmend aastat enne, kui jah ütleks.

IMDB

Repulsion (1965)

Roman Polanski on filme teinud juba üle 50a ja Repulsion on üks tema kuulsamatest filmidest. Mõnede arvates kannatab ära ka võrdluse Chinatown ja Rosemary`s Baby tasemel teostega. Ilmselt tuleb need üle vaadata, kuna nende nägemine jääb juba üle 10a tagusesse aega. Personaalselt ei tundnud palju midagi seda frigiidset hullumist vaadates, kuid tehniliselt oli palju kiita ning tervikuna meister asjal tõesti oli. Võibolla ongi kõige paremad osad selle filmi juures sassikeeramist abistav must-valge atmosfäär ning pidevalt häirivad isoleeritud helid lõhestamas vaikust. Selge muidugi, et kui film pretendeerib õudusfilmi kategooriasse, siis valgus ja heli peavad paigas olema. Kogu filmi tuum jääb siiski tol ajal vaid 22a noore Catherine Deneuve`i kanda, kes autisti tasemel ebastabiilset kuid ebamaiselt uinuvat kaunitari Carolit ebainimlikult hästi välja mängib. Film ei kuulu küll lemmikfilmide hulka, aga hinnata oskan head tööd küll. Hullupööra pingutamist kujunditega mängimisel tänapäeva kinos väga puudust ei ole tundnud, aga samas pole see ka tänapäev, vaid puhas klassika.

IMDB

Bathory (2008)

Ajaloo annaalidesse kantud kui Nr. 1 naismassimõrvar ning sellisena ka väidetavalt Guinessi rekorditeraamatus. Krahvinna Báthory Erzsébet, kes elas 16/17 sajandil Ungari kuningriigis Cachtice` kindluses, praeguse Slovakkia territooriumil. Legende naise ümber on rohkem kui üks ja verisem kui teine, ilmselt rohkem ka kui sokke Ren & Stimpy poolt leitud vasaku jala sokkide kuhilas. Mida aga pole on tõestus, et ta seda kõike ka tegi. Erinevate allikate järgi saatis ta mitmesuguseid  fantastilisi ja muidu sadistlikke tehnikaid kasutades teise ilma 650 noort naist, soovitavalt süütuid. Ja muidugi suples nende veres igavese nooruse säilitamiseks. Usutav? Sama usutav kui legendid krahv Draculast ja üldse vampiiridest. Väidetavalt on Bathory päevikud hoiul Ungari riiklikus arhiivis, kuid siiani pole keegi astunud esile ja neid avalikustanud. Et vastuolusid on palju, aga tõendeid vähe, on muidugi palju uurijaid ja vähe nõustumist nende vahel. László Nagy on avaldanud arvamust, et Bathory oli lihtsalt konspiratsiooni ja võimumängude ohver ja kuigi sellise versiooniga ei taheta nõus olla, räägib Ungari impeeriumi tolleaegne ajalugu sama keelt. Bathory vara ja võim olid tohutud ja seda tahtsid endale saada paljud. Seejuures olid tol ajal käimas pikaajalised sõjad, milles osalesid Habsburgide impeerium, Osmanide impeerium, Ungari kuningriik ja muidugi katoliku kirik ja protestandid sinna vahele ning kes kõik veel juurde. Bathory ei jõudnud ilmselgelt sellises võimu ja kiriklike huvide vahele sattunud inimesena kunagi formaalse kohtuprotsessini, vaid suvalistelt “tunnistajatelt” piinati välja ülestunnistused ja kõik peamised tunnistajad saadeti hästi kiirelt teise ilma, et neid ei saaks enam uuesti küsitleda, kui peaks olema vajadus päriselt kohtusse minna. Tavaline nõiajaht ja inkvisitsioon, kus ette jäi kõrgesti haritud naine, keda huvitas teadus ja ravimtaimedega ravi. Seda vastuolu, kus üheltpoolt on verised legendid ja väidetavad jubedused ning teiseltpoolt ajalugu persoonist, keda ei pidanud olema – ongi andnud aluse Slovakkia lavastaja Juraj Jakubisko filmile. Tal on võimalus teha eepiline reklaamfilm Slovakkia vaatamisväärsustest ning loodusest ja metsikust sõjapidamisest ning sellisena see ka veidi toimib. Väljaarvatud, et film on 2h 15min pikk ja raske seedida, kuna on aeglane ja tihti haigutavalt igav. Kostüümidraama austajatele ning visuaalse kommi ihalejatele on muidugi materjali kuhjaga, aga midagi jääb sellises tempos ikkagi vajaka. Paremaks ei teinud ka olukorda 2 munga koomiline osalemine kõiges näidatus, kusjuures nad justkui lennult leiutasid kõik, mis leiutada oli. Näiteks langevarju, rulluisud, fotoaparaadi jms. Draama oleks võinud draamaks jääda, aga ju siis produtsendid mõtlesid, et liiga tõsine ja vaja koomuskit lisada. Kahtlane valik. Filmi oleks võinud lihtsalt lühemaks ja vähem nutuseks vormida.

IMDB

True Blood HBO

True

HBO on tuntud kvaliteetseeriate poolest. Alan Ball loojana ehk kõige rohkem sarja 6 Feet Under (Mulla All) järgi. Et häid sarju on alati vähe, siis panin end nö järjekorda, kui kuulsin et Alan Ball teeb uut sarja. Sarja, mis põhineb Charlaine Harrise 9l raamatul telepaat Sookie Stackhouse`i elust. Tegelikkuses on küll peaosas vampiirid, mis näib olevat valge maailma kinnisidee. Nii palju erinevat ja põnevat on läbi aegade välja mõeldud, aga kui tuleb midagi uut ekraanile, siis on seal ikka vereimeja(d) rambivalguses. Mingis mõttes võib ju vastu vaielda, kuna lisaks vampiiridele on meil peaosas telepaat, esimeses hooajas ilmub välja libakoer ehk inimene kes jookseb koera (jah, mitte hunti). Siis on veel kujumuutja (aka shapeshifter), Aafrika nõid ja mida kõike toredat veel. Ning siis on veel ju lihtsalt inimesed, verejanulised ja paranoilised, sünnilt kurjamid ja muiduleivasööjad , kes oma kohta elus ei tea. Kõik see öeldud, mõtlesin kevadel peale 1 hooaja lõppu, et seda sarja küll rahapuuduses ei jätkata. Ei olnud piisavalt huvitav. Aga näe, eksisin, 14. juuni algas 2. hooaeg ja küllap vaatan sellegi ära. Ei tule vist lõppu vereimejate populaarsusele.

Sympathy For Lady Vengeance (2005)

Lady

Sympathy for Mr. Vengeance on filmi ilmselge eelkäija. Esimesel korral “järje” nime nähes ei uskunud ma oma silmi, et Park Chan-Wook sellise liigutuse tegi, aga ju tal olid omad põhjused. Kui lauamängumaailmas on Reiner Knizia oksjonitriloogia, mis on on puhas kuld. Siis filmimaailmas on Park Chan-Wook teinud kättemaksutriloogia. Kõik on väga tore, aga triloogia viimane film kahjuks ei kanna endas suurt midagi. On jälgi suurtest emotsioonidest, tegudest ja varasematest filmidest, aga me ei otsi alati mälestusi. Me elame, me tahame olevikus tunda ja loota homse peale, et on midagi mäletada. Kardan, et sellest filmist on mäletada põhiliselt Suur Korea Emme, kellel olid vanglas paremad ajad, kui tal oleks mujal olnud (vabandust, mujale ta poleks sobinud nagunii). Muidugi imelik oleks maha vaikida hulk kunstiliselt jahmatavaid stseene nii ilu kui vägivalla mõttes. Sellegipoolest üllatavalt (või siis mitte) nõrk film lavastajalt, keda oled juba pikemat aega austama õppinud. Kriitika vajaduseta. Eks triloogia lõpetamine tupiku valguses on nagu halb kohustus, mis tapab sära ja jätab su limbosse ulpima.

IMDB

Dawn of the Dead 2004

Kui juba Zack Snyderi peale jutt läks, otsustasin ka selle varasema filmimaterjali igaks juhuks omandada. Minu mõistes remake = fake algatuseks. Ja üliharva, kui see teistmoodi on. Kui sa lähed juba kopeerima midagi, siis ilma tõsiselt uut kvaliteeti või uudsust lisamata, pole see lõpuks ikkagi muud, kui hale koopia.

Annad teosele kaasaegse tehnilise vormi, viskad sisse hunniku veidi tuntumaid tähti mõttetu plaginaga kaunistatud osadesse, unustad ära stsenaariumi väärilise kohendamise (kes sulle ikka selle pingutuse eest tasub) ja naudid järjekordset käkki. Ole nüüd meheks Zack ja näita vähemalt korra elus, et sul on sekund originaalsust kusagil peidus. Ja ära ainult matki kõike, mis ette jääb ja tellitud saab. Ja veel – ära kepi vanade meistrite töid neljaks. Ma ei hakka isegi pingutama ennast tagasi hoida. See film on sulaselge solk. Mulle on õudusfilmid alati meeldinud, noorukipõlves olid Romero zombifilmid ikka au sees, kuigi mitte otsesed lemmikud. See “teosehakatis” aga ajas mind tõsiselt öökima.

IMDB

Vier Minuten

Hea Saksa film on nagu nagu tõsine Saksa kindral, kui oled tõesti tegija, tõused ka esile. Vier Minuten pole erand. Filmi vaatama asudes oli kummaline kõrgendatud ootus, et draamat hakkab pritsima kõikidest vabadest aukudest, kuid nii ei läinud. Tegelikult oli üpriski täisveider vaadata pehmet (võimalikku) vangladraamat, mis ei pane sind pikka aega soovima kellegi kiiret koolemist. Kammisin mõttes läbi terve hulga “žanreid”, et filmi siiski kuhugi asetada. Muusikavangla? Vanglamuusika draama? Meeleolufilm tuli järgmisena pähe, kui esimene kriteerium ei saanud kuidagi täidetud. Ja seda ta mingis mõttes oligi, kui mõelda domineeriva muusikaga mängimise peale. Tore dramaatiline muusikafilm. Sellisel tasemel, et soovitaks kõigile eksperimentaalse elektro industriaali sõpradele soovitama vähemasti, kui mitte midagi muud, siis filmi lõppu kindlasti vaadata. Sellist etteastet igatseks Einstürzende Neubauten oma uutele kontserditele kindlasti. Mitte, et nad ise kehvad oleks, aga värsket verd läheb alati vaja! Hannah Herzsprung peaosas oli nagu zombi fuuria Sam Raimi triloogiast Evil Dead. Alati valmis metallist mütsi sulle pähe tõmbama või vähemasti su näppe klaverikaane alla lajatama. Kõike (ellujäämis)kunsti nimel.

IMDB

Franklyn

IMDB

Teades, millised hagijad kappavad ringi Eesti filmikriitika maastikul, tundub kaunis turvaline tunnistada Franklyn õnnestunud projektiks. On muidugi veider, et nii vähe on vaja inimese õnneks. Kõigest võimalus vaadata filmi, ilma et urin koheselt kurku ei tõuseks ja filmi ka vabalt teistele soovitada võiks. Aga oot, kas ma väidan, et see on perfektne film? Kaugeltki mitte. Aga piisab, kui alustame sellest, et ta on intelligentne ja visuaalselt atraktiivne. Isegi mõnusalt filosoofiline. Võib küll öelda, et tundmatute karakterite paralleeldimensioonides ühtesidumine on tehtud nähtavate traagelniitide valguses ja mitte iga liin pole arendatud, vaid pigem pooleliolev projekt. Ja mis siis. Igasugune näiline pooleliolemine on märk sellest, et sul on ruumi endal mõelda. Midaiganes pähe tuleb. Tihti olen mõelnud, et kui vaid üks argument oleks, millega korralikku filmi suurest hulgast prahist eristada, siis oleks see just see, et vaatajale jäetakse ruumi mõelda. See muidugi ei tähenda, et suured pommikraatrid stsenaariumis on selleks, et me peaks need ise “täis” mõtlema. Õnneks midagi nii hullu Franklynis polnud. Peaosatäitjatest oli nauding jälgida Eva Greeni, keda vaataja tunneb vast kõige rohkem uue põlvkonna Bondi filmist Casino Royale. Lavastaja  Gerald McMorrow pole enne seda filmi millegi suurega pealtnäha hakkama saanud. Paljulubav algus.

Stseen mida polnud

Watchmen

IMDB

Mingis mõttes oleks targem antud juhul suud üldse mitte avada, sest nii võiks jääda filosoofiks. Võib eeldada, et algmaterjali omandamata ei saa seda filmi korralikult kritiseerida. Karta on, et see on tõsi, kuid alati jääb võimalus metakommentaariks. Kui uskuda enne igat koomiksi põhjal vändatud filmi linale manamist, et algmaterjal on kõige-kõige, siis muidugi võrreldes selle meie igava igapäevase maailmaga, oleks koomiksite kvaliteeditase tõsine ulme. Kuid päris kõike ei osta ka kassid, minust rääkimata. Zack Snyder seda filmi lavastama on ühtaegu hea ja halb. Hea, sest ta ei pinguta eriti, et lisada mingit omapoolset nägemust. Halb, sest ta on käkimeister. Kuid, et ta saab tehtud konkreetsed asjad ja tootjad oma raha alati tagasi saavad, siis muidugi näeme tulevikus veel mõne käki kindlasti. Käkk võib mõne jaoks kindlasti olla ka filmikunsti tipp. Veel on Znyder ilmselt hea valik selle poolest, et ta pole võimeline (väidetavalt) ülitugevat algmaterjali ära rikkuma (see on nüüd see metajutt), mistõttu ka enamuses kaheldava väärtusega näitlejaetteasted pole probleemiks, et filmi täiel rinnal nautida.  Positiivsest küljest: parima mulje jättis näitlejatest Jackie Earle Haley (karakter Walter Kovacs / Rorschach) . Spektrumi teise otsa paratamatult aga langeb Malin Akerman (karakter Laurie Jupiter / Silk Spectre II), keda vaadates pidevalt küsimus huulile ronis: misasja ta on pandud sinna esitama. Siinjuhul võin ainult rõõmustada, et pole koomiksit lugenud, sest ma ilmselgelt ei saa tunda fännide frustratsiooni, kui ta algse tegelase peakski olema korralikult alla lasknud. Võin ainult aimata, et heas algmaterjalis ei saa ükski kesksetest tegelastest olla nii mõttetu. Kui ma nüüd veel tagasivaatlikult mõtlen 300 peale, siis Watchmen oli ikka täiesti töödeldav kraam võrreldes tollega. 300 ajas ikka konkreetselt iiveldama.

Dorothy Mills

IMDB

Pean oma esialgset arvamust veidi korrigeerima. Too polnud piisavalt konkreetne ja filmi vääriline.

Lihtsalt üks väga kehv film. Kahju, et Dorothy tegelaskuju mänginud Jenn Murray andekust sellises sopas raisati.

Volver

IMDB

Ütleme nii, et oli soov Prantsuse kino asendada vahelduseks Hispaania kinoga ja Almodovar peaks ju sobima. Et varasem kraam, eriti 80-90ndad on olnud suht tasemel (osade arvates tippkino isegi), siis 2006a film võinuks ju sobida. Vaadata ju võis ka, aga kindlasti pole tegemist Almodovari kõige tugevama tootega. Täna on olukord ilmselt selline, et kui homme keegi küsib, mis seal filmis oli, siis ma vastaks: vahet pole. Ükskõik.

JCVD

IMDB

Kas see võiks olla Jean-Claude Van Damme (JCVD) parim osatäitmine üldse? Vabalt. Selles, tema oma elust (võibolla) rääkivas filmis, ei anta armu ei reaalsusele ega väljamõeldisele.