In Bruges (2008)

in-bruges

Sai mainitud Six Shooterit kommenteerides, et põhjuseks seda lühifilmi kõigepealt vaadata oli In Bruges lavastaja nägemusse sisseelamine. Asjal oli kindlasti jumet, kuna pikk film ületas kohati talle asetatud ootusi. Rahule võis jääda filmiga juba ainuüksi visuaalse külje pealt, kuna kanalitega kaunistatud Brugget pole mul kunagi olnud plaanis külastada. Sealsest hästi säilinud keskaegsest vanalinnast on filmi osavalt sisse kodeeritud terve turismituur.  Mistõttu nüüd pole enam vahet, kas minna või mitte minna. Colin Farreli poolt mängitava Ray algsest suhtumisest, et Brugge on pahn ja tahaks kuhugi mujale, saab kavalalt filmi käigus uus, elada tahtmise võrdkuju, kelle jaoks Brugge on sama sobiv linn kui misiganes teine. Seda kõike kõrvale jättes on filmi kandev osa hoopis kahe palgamõrvari sattumine ooteseisundisse linnas, mis Iiri päritolu meestel verbaalse kõhulahtisuse tekitab. Mõnus loomulikult kõlav dialoog, mis näo pidevalt muigele ajab ja kuni lõpuni vastu peab, kui duole Colin Farrell ja Brendan Gleeson lisandub veel Ralph Fiennes, kes varemalt vaid telefoni teel esines. Ausalt öeldes pean tunnistama, et leidnud nende näitlemises miskit köhima panevat ja eriti rahule jäin Farrelliga, põhjuseks suutmatus näha ette teda sellisel tasemel pingutamas ja ka õnnestumas. Võibolla kui tahaks veidi norida, siis olid mõned kohad, kus asjade käik oli liiga lihtsalt etteennustatav, kuid see ei seganud. Selliste filmide juures on veel üks korralik libastumiskoht, milleks on lõpulahendus. Tõsiselt etteheidetavat libastumist polnud ja isegi koht, kus igaüks võib mõelda, mida tahab, suudeti sisse jätta. Just vahetult enne tiitreid. Mispidi see film IMDB TOP250 hulka peaks kuuluma, mulle samas arusaadav ei ole. Aga miks peakski, see tabel on nagunii suuresti veider oma järjekorra poolest, kuid ta on avatud rahvaedetabel ja sellest johtuvalt on isegi huvitav, et just vanu klassikuid niipalju sinna korraga ära mahub. Võibolla tõesti on ka In Bruges tulevane klassika. Ma siiski ootaks paarkümmend aastat enne, kui jah ütleks.

IMDB

Advertisements

Hair India (2008)

hair_india

Laupäevase XXIII PÄRNU FILMIFESTIVALi külastusest on põhjust ära mainida itaallaste film India kultuurist, õigemini sellest, kuidas selle ohverdusomapära järjekordne tarkpea on leidnud võimaluse ära kasutada, ikka rikastumise eesmärgil. Dokumentaalina on film ülihästi õnnestunud, pole mingit paatoslikku taustakõnet, oskuslik pildiline loorääkimine klaarib kõik ära. Lühidalt on asi ülimalt banaalne. Indias on kombeks jumalustele ohverdada ja mitte ainult sööki (mida enamasti napib), vaid ka juukseid. Hästi hoolitsetud pikki juukseid (soovitavalt). Ohverduskohale saabub sadu inimesi oma ohverdusi tegema ning enamusel neist seisab ees juuste eemaldamine. Juuste edasine käekäik ei paista india kodanikke huvitavat ja mida erilist nad saaksidki sinna parata. Kuid siit edasi algab miljonite dollarite äri. Templi juhtiv asjapulk paneb kogutud juuksed oksjonile ja sealt edasi töödeldakse neid ülesostja poolt kohapeal ja pannakse kastidesse, et saata edasi Itaaliasse. Itaalia ärimees töötleb neid edasi, pakendab, turundab, promob ja päris mitmed kastid liiguvad uuesti tagasi sinnasamasse Indiasse. Sest naised igal pool maailmas tahavad omale pikki ilusaid juukseid ning juuksepikendused on seega saanud tulusaks äriks, kus maailma tipptähed neid kasutavad ja sellega ka trendi loovad igapäevakodaniku jaoks, kui vaid raha jätkuks. Inimesed selles filmis mulle siiski südamelähedaseks ei saanud, sest kogu asja saatis selline kerge küünilise, juhmi ja lambapea mentaalsuse foon. Justnimelt lamba pügamine oli see, kuidas ma seda filmisisu emotsionaalselt liigitaks. Lammas annaks ilmselt ka oma juuksed ära lootuses, et tema tallekese silm jumaluse poolt terveks saaks ravitud. Aga jumal on itaallane, kes lendab iga päev helikopteriga ning suhtleb oma india juuksekolleegiga üle päeva alustades alati sõndaega: “What`s up bro?”

IMDB

Franklyn

IMDB

Teades, millised hagijad kappavad ringi Eesti filmikriitika maastikul, tundub kaunis turvaline tunnistada Franklyn õnnestunud projektiks. On muidugi veider, et nii vähe on vaja inimese õnneks. Kõigest võimalus vaadata filmi, ilma et urin koheselt kurku ei tõuseks ja filmi ka vabalt teistele soovitada võiks. Aga oot, kas ma väidan, et see on perfektne film? Kaugeltki mitte. Aga piisab, kui alustame sellest, et ta on intelligentne ja visuaalselt atraktiivne. Isegi mõnusalt filosoofiline. Võib küll öelda, et tundmatute karakterite paralleeldimensioonides ühtesidumine on tehtud nähtavate traagelniitide valguses ja mitte iga liin pole arendatud, vaid pigem pooleliolev projekt. Ja mis siis. Igasugune näiline pooleliolemine on märk sellest, et sul on ruumi endal mõelda. Midaiganes pähe tuleb. Tihti olen mõelnud, et kui vaid üks argument oleks, millega korralikku filmi suurest hulgast prahist eristada, siis oleks see just see, et vaatajale jäetakse ruumi mõelda. See muidugi ei tähenda, et suured pommikraatrid stsenaariumis on selleks, et me peaks need ise “täis” mõtlema. Õnneks midagi nii hullu Franklynis polnud. Peaosatäitjatest oli nauding jälgida Eva Greeni, keda vaataja tunneb vast kõige rohkem uue põlvkonna Bondi filmist Casino Royale. Lavastaja  Gerald McMorrow pole enne seda filmi millegi suurega pealtnäha hakkama saanud. Paljulubav algus.

Stseen mida polnud

Stseen mida polnud

Tyson

IMDB

Korralik dok ühest maailma kõigi aegade parimast poksijast, kelle elu pole tingimata meelakkumine olnud. Tasub meelde tuletada, et hiljuti hukkus tal õnnetult pere pisitütar. Kuid film oli selleks ajaks juba valmis…

Role Models

IMDB

Hea tuju allikas.

Let the Right One In

IMDB

Selle filmiga on üks ja põhiline küsimus, et mis teeb ta heaks? On see vampiiride üleleierdatud teema taasruunamine, draama, romanss ehk mida veel on vaja, et saaks hea filmi (peale toimiva loo muidugi). Selgub, et on vaja… rootslast. 3a tagasi oleksin öelnud, et on vaja jaapanlast, aga nende rong tundub tänaseks olevat rööbastelt üsna maas.

Kui soovitasin sõbrale, kes õudusfilme ei armasta, minna seda kindlasti vaatama, siis ma ei oodanud, et ta lähebki ja see talle meeldib. Tegelikult muidugi lootsin, aga kui see oleks olnud õudusfilm, siis selline tulemus oleks olnud ootamatu. Filmi alles mais vaatama asudes, ma endiselt arvasin, et natukene õudusfilmi ikka tuleb. No ja siis see selgus, see polegi mitte kuskilt otsast õudne! Silma hakkas küll igatsugu võtteid, mida kasutatakse õudsa loomiseks, kuid lavastaja jättis pigem mängulusti mulje, et ja-jah, ma näitan teile siin ja seal, et ma võiks teha seda, aga ma ei tee seda (hea töö). Mis me siis asemele saime? Vahelduseks korraliku loo, mõnuskurva atmosfääri koos sünge alatooniga ja kooliprobleemse lapse lootusetult lootusrikka armastusloo oma kaitsevaimuga st sel korral vampiiriga (nimetage kaitsvat olendit kuidas tahate).  No ma  ei tea, mida ma kritiseeriks siin, kas seda et ainuke värske vampiir kohe põlema läks, kui valgust näidati? Ei tea, sellel kohal tuli tegelt soe naer kurgupõhjast. Või äkki hoopis kritiseeriks seda, et filmi müüakse õuduka pähe? No ei oska siit ka kinni hakata, liiga hea petukaup, et olla reaalselt pettunud. Rootsi twist on äge.

Never Back Down

IMDB

Võitluskunstide harrastaja ja huvilisena sain soovituse seda filmi vaadata juba üsna tükk aega tagasi. Loomulikult oli põhjust arvata, et see film on eelkõige noortele, tänapäevases võtmes (MMA). Ja see omakorda andis põhjust vaatamist edasi lükata. Ausalt öeldes, ei oleks midagi katki, kui ma poleks seda filmi kunagi vaadanudki (või seda poleks kunagi tehtudki). MMA osa filmis oli küll äratuntav, aga kui oled vaadanud ca 400h erinevaid võistlusi viimase 16a jooksul, siis oli selle filmi võitluskunstide osa lihtsalt igav ja lisaks, et tegemist filmis näitamiseks vastava koreograafilise lahendusega, siis ka emotsionaalselt ülepingutatud. Kui me paneks antud filmi võrdlusesse HK filmiga “Flash point” Donnie Yeniga peaosas, siis Never Back Down oleks täiesti suvaline noortekas või parimal juhul Karate Kid 11. 20-30a aastat tagasi tehti juba selliseid, siis oli lihtsalt MMA asemel karate v kickbox, sisu muidugi ikka sama. Kui ma tahan MMAd, siis vaatan reaalseid võistluseid. Kui tahan noortekat, siis vaatan pigem mõnda hullumeelset komöödiat. Kahjuks v õnneks pole minu tutvusringkonnas ühtegi inimest, kellele ma julgeks soovitada seda filmi. Inimesed, ärge raisake oma aega nagu mina seda tegin, kui teil vähegi midagi muud on teha.

  • Ip Man movie poster

    Bruce Lee the Legend