Lauamänguõhtu 17.06.09

Age of Empires III: Age of Discovery

Kohal Allan, Juhan, Urmas ja mina. Algses valikus oli veel Power Grid ja rida teisi mänge, kuid selgus, et Power Grid ei lähe antud seltskonnale peale Urmase ja minu peale. See on nüüd näide sellest, kuidas väga hea mäng on sellise tugeva meeldib/ei meeldi polaarsusega, kuna mängu lõpus tuleb tihti ette vajadus täpselt kalkuleerida enne käigu tegemist. Viimaks valisime õhtuks välja Age of Empires III: Age of Discovery, milles kombineeritud võtteid mängudest Goa, Caylus, Puerto Rico ja El Grande. Lisaks veel suur karbitäis plastamassist värvilisi kujusid, mis justkui peaks ära peitma asjaolu, et tegemist ikka nn euroka ja mitte suurejoonelise amerikaanaga. Olin ära unustanud, et harvad on need korrad, kus oleme alla 4h hakkama saanud ja seegi kord läks mäng üle 4,5h. Koos ülesseadmise ja reeglite seletamisega isegi üle 5h. Ega siin pikalt midagi sellest õhtust rääkida ole. Mul õnnestus valida avang “võta kohe 20 raha ja osta hoone hiljem ning topelt”, aga kukkus nii välja, et valik oli suht niru korduvalt ja igakord oleks vaja olnud olla esimene ostma mineja. Noh, mul õnnestus seda teha ainult korra mängu lõpus, kus see enam ei otsustanud midagi. Selgelt maha magatud teema, aga samas ma pole päris kindel, kas oleksingi päris oma tahte järgi seda olukorda muuta saanud, kuna jõuda oli vaja ka mujale. Muidugi kui see avang ja majade ostmise strateegia sai valitud, siis oleks pidanud seda ka distsiplineeritult ellu viima. Hästi mängis Urmas, kes vaatamata sellele, et Allan sõjaväge kogus, et talle veidi pasunasse anda – suutis oma asjad nii korraldada, et Allan püssid hoopis minu poole keeras. Tagantjärgi võib öelda, et Allan tegi õigesti, et mõne mu töölise aeg ajalt maha lasi, kuna meie erinevuseks lõpus jäi kõigest 1 punkt tema kasuks, kuid Urmas meist juba üle 10 punkti kaugusel eespool lõpetas. Päris lõpus tegin veel sellist trikki, kus ma ostsin 20 raha eest hoone, mis tõi mulle 2 punkti, samas kui ostmata jätmine oleks andnud 4 punkti… Mis sa ikka kostad sellise arvutusvea kohta, täiesti arulage. Kokkuvõtteks viimaste kuude ürituste kohta ma arvan, et teatud mänge on liiga palju mängitud viimasel ajal ja välja tuleb vahelduseks otsida hetkel mõttetult tolmu korjavad Maharaja, Oasis, Taj Mahal ja miks mitte ka Yspahan, mida vaid korra mängitud.

Lauamänguõhtu 10.06.09

Samurai, Power Grid ja Thurn & Taxis. Kohal Lauri, Urmas, Allan, Veiko ja mina.

Samuraid mängisime kolmekesi. Pole midagi pikemalt lisada, kui et seekord oli võidu aluseks algne valik, millesse kohe lisasin ühe laeva ja nn lendava samurai. Et ka teised “kiirnaastud” kõik normaalse kiirusega sisse jooksid, siis laksasin kohe kui võimalik trumbid lauale, et võtta ära teiste poolt ettevalmistatud pakutav. Tulemuseks 2s kategoorias juhtpositsioon. Ei jäänud kaugele ka kolmas kategooria (Lauril 4, minul 3 figuuri). Ju ei olnud teistel õnne lihtsalt seekord.

Power Grid 5-kesi. Allan ka Ameerikast tagasi ja mängu saime alustada Las Vegase täringutega, mille värskelt kingituseks sain. Selle mängu kohta saab tagantjärgi tarkusega öelda, et võitis inimene, kes sai omaette piirkonnas üksi lammutada mängu esimese poole. Olenevalt mängu alguses kujunenud lauast on selline asi võimalik 5 inimese mängus, et mitte öelda paratamatu. Seega võit Urmasele.

Taas jäi meid 3 alles ning ette võeti Thurn & Taxis. See oli üks suht tasavägine mäng, mille võitis lõpuks napilt ühe punktiga Allan otse minu ees. Üldiselt, ega ma ei näinud küll muud varianti seda raundi võita, kui vaid rohkema kaardiõnnega. Seda aga kas on v ei ole ja seekord polnud lihtsalt piisavalt. Hea, et niigi läks. Vähemasti olin konkurentsis.

Lauamänguõhtu 5.06.09

Hacienda ja Samurai. Kohal Jaan, Indrek, Veiko, Mart ja mina.

Sisuline kommentaar hiljem, aga oli taas noorima tegija õhtu, Jaan tõestas, et eelmise korra võit polnud juhus. 5 mängijaga Hacienda piin edukalt läbitud, aga antud juhul ilma ühegi pampaseta tuli võit talle koju. Ups, kes ütles et pampasteta pole võimalik Haciendat võita. Jaan kas on väga hea v teised ei tea enam, mida kindlasti tegema peab, et kellegi piiramatut laienemist takistada. Eks elu näitab. Praegu on tegemist nn tsoonis viibijaga ja sellisele tuleb tulevikus oluliselt rohkem tähelepanu pöörata.

Hacienda laud võimaldab mängu alguses ronida kas kuumale alale keskele või õnne proovida nurkades. Vaid üks nurk on tõepoolest perifeeria, kuna seal on 11st turust vaid 1. Mängu alguses, teisel ringil sinna läinud Jaan vaevalt teadis, et tal õnnestub sinna pikaks ajaks üksi jääda ning seega panna alus kogu mängu võiduks. Kusjuures tagantjärgi tarkus ütleb, et nurk, kus alguses on 1 turg, on maaketi pikenedes varsti kokku 2s uues kohas, kust avanevad juurdepääsud uutele turgudele. Ja nii juhtuski, et üks sellistest lisaturgudest, mille arvasin olevat oma kontrolli all (kedagi lihtsalt polnud vahetus läheduses), avanes hoopiski talle ja kuna ka teised tajusid koha kuuma olevat, pandi see lukku 4 mängija ühise pingutuse abil enne kui kord minuni tagasi jõudis. Suur viga minu poolt, aga samas väga tüüpiline 5 mängijaga Hacienda puhul. Uksi pannakse nina eest kinni kiiremini, kui mängija haigutada jõuab. Igal juhul oli sellele turule välja jõudmine suur vahevõit Jaanile. Etterutates võib veel ära mainida, et selle pika perifeerias laotud maaketi abil toodetud raha, vee ja hacienda asetamiste kaudu tuli ka võit. Ja kordus tõsiasi, et kes juhtis esimeses skoorimise järel, võitis ka kogu mängu. Jääb üle vaid lisada, et teise koha saanud Veiko klaaris pigem arveid teistega ning liider sai rahus toimetada. Põhjuseks olla tal see, et mängu ajal ta ei jälgi, kes on lähim konkurent. Vähe usutav, sest teadlikult v alateadlikult just seda ta alati teebki kõikides mängudes ehk on välja kujunenud tüüpilised konkurendid, keda takistada. Ilmselt Jaani karakter pole selles mosaiigis veel täit kohta sisse võtnud. Veikol on ilmselgelt aeg ärgata, kui ta tahab mõne mängu lähiajal ka puhtalt võita. Järgmise mänguga Samurai tal see peaaegu õnnestus, kuid lõpuks peale Indreku ja Jaani lõbus/loova meeskonna koodisüsteemiga naljatlemist osutus seis ikkagi omavaheliseks viigiks. Peaaegu võit kolmele inimesele. Tore õhtu.

Lauamänguõhtu 3.06.09

Hacienda ja Puerto Rico. Kohal Veiko, Olari, Lauri ja mina.

Juhtus nii, et selle posti kirjutasin juba valmis ning siis suutsin hiirega tabada “kustuta” nuppu. Eksituslikult sel ajal, kui lehekülg end alles avas. Nii see läks. Aga et Haciendast pole varem juttu olnud, tunnen kohustust uuesti kirjutada.

Wolfgang Krameri mäng, millele otseselt sarnast teist mängu ma ei tea. Ja see on muidugi hea. Peamisteks edu allikateks on pikad maaketid, ühendused turgudega ning oskuslikult/õnnelikult ehitamine, mis võimaldab hiljem lisada võimendusi vee ja haciendade näol ning ka vajalikku raha suurel hulgal korraga välja võtta. Et mängu skooritakse 2 korda ja kõik mis on laual esimese skoorimise ajal, loeb ka teisel korral, siis pole vist raske arvata, et mängu esimene pool on kaunis otsustav. Läbi aegade on osutunud võitjaks see, kes on esmasel skoorimisel esimene v väga lähedal. Muidugi tuleb ette erandeid, kuid mitte seekord. Esimese skoorimise järel juhtisin üllatuslikult koos Olariga, kuid juba siis oli näha, et lisaks olemasolevale on väga vähe lisada ehk pole potentsiaali. Mida ei saanud öelda teiste kohta. Mis siis juhtus? Hacienda maakaartide hulgas on 10 trumpi ehk pampast, mida saab asetada kohtadesse, kuhu tavakaarti panna ei saa. Lisaks sellele saab iseenda pampase kõrvale mängulõpupoole hakata lisama nn tehispampaseid, kui mingit tüüpi maakaartide (näiteks metsa) lauale asetamise kohad on täis. Selliselt võib mängus olla lõpuks üle 20 pampase. Kahjuks kujunes nii, et 10 originaalpampast jagunesid 4-3-3-0 ja mina ei saanud ühtegi ning seega ka tehispampaseid polnud võimalik lauale tuua. Lisame siia, et üleüldse olid kaardid vaatamata segamisele pakis veidralt jagunenud, kuna 1 tüüpi kaarti oli tihti 3-4x järjest. Mingit põhjust ma selliseks korraks kaoses ei näe, kui just mäng vahepeal küla peal viibides kellegi “korrastavat” kätt siiski ei kohanud… Igatahes tõmbasin ma pidevalt ühesugust pahna pakist ja kahel viimasel korral tõmbasin 4 korda kivi järjest, kusjuures sellega polnud laual mitte midagi teha! Noh, siia võib veel lisada, et sai ikka tobedaid vigu ka tehtud ja seega ainult kaartide peale ei saa kõike ajada. Igal juhul Olarile võit ja mulle viimane koht. Lauri oleks võinud ka võita, kui ma poleks maha maganud Olarile ühe turuühenduse alles jätmist, mis tähendas täpsemalt 9t lisapunkti. Ja ka Veiko tegi ühe kingituse Olarile, soojendades mägesid liiga kaua oma peos. Aga selline Hacienda ongi. Kusjuures minu arvates üks jõhkramaid mänge 5kesi mängides. Iga väiksemgi viga saab korralikult karistatud ja kergelt frustreeruvatel inimestel on oodata korralikke kannatusi.

Puerto Ricot mängisime juba kolmekesi, kuna Lauri pidi ära minema. Oodatult tegi võimsa alguse maisiesindaja Veiko, kes teenis kiirelt 10 punkti, samal ajal kui ülejäänud alles punktidest unistasid. Üllatuslikult jooksis Veiko mäng siiski kinni mõne aja pärast ja seega tekkis mul võimalusi, üks põhjustest Veiko mängu kuivamisel oli korduvalt piisava raha puudumine vajalikul hetkel. Mängu lõpus jäi tal puudu vaid 1 raha, et osta suur boonusmaja, aga see ei muutnud tegelikult midagi, sest lõpuks oli vahe minu ja tema vahel 10 punkti ning õhtu lohutusauhind tuli siiski koju. Tore seegi.

Lauamänguõhtu 29.05.09

Samurai

Kohal: Mart, Jaan, Veiko ja mina.

Õhtu alguseks kujunes film ja seega pidime arvestama aja vähesusega. Samurai on lühike mäng, aga ajapuudus teeb teda pikemaks. 4-inimese variant oli rohkem tasavägine, kui seda võiks uskuda. Otseselt ühe mängija üldskoori sekkumine, et suurendada oma olemasolevat tugevust ühes kategoorias, osutus otsustavaks liigutuseks. 3 mängijat oli viigis, aga minu üldskoor jäi peale. Samurai on tõesti mäng, kus kõike võib juhtuda. Aga üks on kindel. Mängu ei võida see, kes kõigis ressurssides üritab edu saavutada. See pole lihtsalt reaalne ja tõenäoline on, et ta ei saavuta edu mitte üheski ja seega ei skoori muhvigi. Lihtne mäng, eks ole.

Lauamänguõhtu 27.05.09

Vahelduseks toimetasime Rahumäel. Mäng neljal käel: Veiko, Urmas, Lauri ja mina.

Valikus Bison ja Keltis. Bisoni (mille üka autoritest Kramer on ka El Grande autor) positiivne omapära seisneb selles, et mängu skooritakse 4 korda (4 mängija puhul 4 hooaega), kuid esimese 3 skooringu tulemused nullitakse enne viimast. Ehk siis vahespurdid ei loe. Muidugi on tähtis, kuidas sa positsioone hõivad või kindlustad esimestel hooaegadel, aga kui teised vabalt ei võta, siis kõige tähtsam on kuidas sa positsioneerid end enne viimast hooaega. 

Lauamänguõhtu 22.05.09

BGG

Mäng: Age of Empires III – The Age of Discovery, mängijad: Urmas, Mart, Jaan, Veiko ja khm.

Antud mäng on mingis mõttes nagu “Best Of” kogumik. Paljudest erinevatest hittmängudest üle võetud nipid ja see kõik kokku sõlmitud, tulemus omaette megamix. Sugugi ei väida, et oleks puudu originaalsusest, sest lauamängumaailmas on enamus asju juba “ammu” välja mõeldud. Igal juhul asi toimib täiega ja üheski mängu faasis pole miskit igavat. Eriti kui mängib maximum hulk ehk 5 inimest ja konkurendi hingust oma kuklas on igal sammul tunda. Mõnes mõttes nigel (tuleb jälle tagantjärgi tarkus ära), et oli pikk vahe sees selle mänguga. Asi nimelt selles, et haugi mälu pole kiita tööriist – taas sai meelde tuletatud lihtsaid käibetõdesid. Eelkõige väljendus see minu puhul selles, et kui püss on ikka koguaeg vööl, siis tuleb sellega ka pauku teha. 2x unustasin selle lihtsalt ära. Osades strateegiamängudes on olemas selline asi nagu distsipliinivajadus. Kui juba midagi hakkad tegema, pead sellega lõpuni minema, et edukas olla. Antud mängus on just nii kõige lihtsam edu saavutada, et võimendad igal võimalikul hetkel oma tugevat külge ning hoiad silma peal konkurentidel ning pakutavatel väärtustel. Täiesti omaette küll toimetada ei saa, aga abiks on kindlasti, kui teised sul rahus olla lasevad. Umbes midagi taolist sündis ka meie mängulaua taga. Mart oli tulnud koos poja Jaaniga ning 4 täiskasvanud meest kandsid ilmselt juba mängu alguses noormehe maha (mr.Ohutu) ning lasid tal vabalt toimetada seal, kus ta seda parasjagu tahtis. Kuid, mis põhiline, Jaan mängis lihtsat mängu. Kujunes välja tugev külg ning ta rahulikult võimendas seda. Mingit ühiskondlikku pressi ka polnud, võit v kaotus, vahet pole. Tulemuseks oli, et esimene suur võit Jaanile. Palju Õnne! Kui palju ma ka lõpus oma konkurente maha ei lasknud, oli seda liiga hilja ja liiga vähe. Mulle seekord rõõm osavõtust. Tore, et tulite.

Lauamänguõhtu 20.05.09

BGG

Meid oli 5: Urmas, Pulsar, Lauri, Olari ja mina vs El Grande.

Sel korral aitas mängu valikut kiirendada idee, et õige mäng algab siis, kui kõigil mäng ja selle reeglid selged. Ja El Grandet kõik juba oskasid. Kohe alguses toimus suuremat sorti Pulsari juhitud skoorimine, mille tulemusel jäin Laurist Ja Pulsarist 6 v 7 punktiga maha. Mängu lõpuks jõudsin Laurile küll mõned punktid lähemale, aga järgi enam mitte. On olemas tarkus ja siis on tagantjärgi tarkus, millest elus enamasti rakendub ainult viimane. Siis tagantjärgi võingi  nentida, et ka seekord oli võit võimalik, aga sai mahamängitud emotsioonidega. Nimelt oli mul võimalus mängu lõpupoole valida järjekorda ja õige valiku kaudu blokeerida Lauri üks magus vaheskoorimine (mille tegelikus suuruses ma suutsin arvutades eksida enda kahjuks).  Kahjuks aga oli mul parasjagu tekkinud kinnisidee, et ma ei suuda talle nagunii enam järgi jõuda, kuna igalt poolt oli sadanud punktikingitusi ning lõppu ei paistnud sel tulevat. Ja sel mõttetul ajendil loobusin järjekorda Lauri kahjuks keeramast. Tubli töö. Õnneks v kahjuks on El Grande sellise dünaamikaga mäng, et kui ma oleksingi sellise stoppiva pingutuse teinud (seega ka ära andnud mõned oma punktid) ja tasakaalustanud punktide üldseisu laual ning ühtlasi Lauri poleks saanud nii kaugele eest ära. Siis tagajärjena võinuksin vabalt ka omale suurema tähelepanu tõmmata, mis mängu lõpus pole eriti hea karma. Sellisel juhul ükskõik kes oleks veel võinud üllatada ja lõpus kõigist või enamusest mööda astuda.

Peamine strateegiline õppetund: kui sul on teada lähim konkurent, aga sa ei sekku tema tegemistesse, kuigi sul on põhjus ja võimalused – kes küll võiks lõpptulemuses süüdi olla? Paraku ikka sina ise. Üsna varsti proovin kindlasti, kas õpitut saab ka rakendada ehk kas on olemas tarkust, mis ei ole tagantjärgi tarkus.

Lauamänguõhtu 13.05.09

El Grande ja Puerto Rico.

Kohale tulid Lauri, Pulsar, Urmas ja Veiko. 5 on alati tore. Eriti kui tervelt 10 päeva on vahele jäänud.

Avastus, et Urmase El Grande kodus tolmu kogub, oli super. Seda mängu pole tükk aega mängitud, kuigi mõni aeg tagasi oli pikalt kuum kraam. 5 inimest (max) andis põhjust arvata, et tuleb väga tiheda konkurentsiga mäng, mis ei saa kuidagi halb olla. Õhtu ise ei alanud küll kõige paremini, kuna algatuseks tuli klaarida miskeid isikllikku tüüpi asju ja see ei saa kindlasti hästi mõjuda keskendumisele. Juba mitmeid kordi olen pidanud nentima, et pole mõtet probleeme kõrvale lükata, varem v hiljem minevik saab su kätte. Seega parem varem klaarida kui hiljem (elu nagu mäng). Misiganes, mäng ka siiski algas ja kui oled juba vette hüpanud, tuleb ujuda. Kes on El Grandet mänginud, teab hästi, et päris palju sõltub kaartidest ja  kuigi sa võid aimata, mis on tulemas, ei saa sa eriti kindel olla, et vajalik kaart üldse tuleb ja veel vähem, et ta sinu kätte jõuab. Nagu ütles Urmas, selles mängus tuleb osata riske maandada. Võibolla toimis minu jaoks seekord asjaolu, et mul polnud täpset tegevuskava ja seega võtsin, mida anti. Tagantjärgi tarkus ütleb, et kujunes välja üks suund, kus ma optimaalse piiril mängides ilmselgelt tegin ühte asja teistest erinevalt – nimelt oli mul mängu lõpuks kõik kuubikud sõtta saadetud, kuigi korra Veiko isegi 3 tükki varudesse tagasi saatis. Sellel ilmselt oli miski efekt, sest ilma kuubikute ülekaaluta ei saa kahjuks ühelgi territooriumil võitu ja raske kui mitte võimatu on mängu võita mitte kusagil ühtki esikohta võtmata. Teine aspekt, mis võidu lõpuks mulle andis 4 punktiga Urmase ees, oli kollase poolmüstiline lahkumine oma kodukohast, kus olukord väga kuumaks oli muutunud. 7 kuubikut kummalgi ning mõlemal granded ka veel sees. See oli koht, kus ma sain lõpuks 6 punkti, aga oleks võinud vaid 2 saada ja isegi päris ilma jääda polnud ka võimatu. Jah, selliseid asju juhtub, aga eks õnn on lauamängus ka aegajalt oluline tegur ja mingi osa misiganes lauamängust läheb fortuuna kraesse nagunii.

Edasi, kuna aega oli, siis asusime Puerto Rico kallale. Mängu algus oli suht ok, kuid miski 3ndas raundis selgus, et Pulsar peab ära minema ja seega tuleb mängule reset teha. Oli see nüüd hea v halb, ei teagi. Igatahes sel korral ma pidin alustama ning seega indigo avang. Ka seekord ma tootmist korralikult ei käivitanud ning seega ka captainile liialt vähe tähelepanu pöörasin ning mängu lõpus tuli selle eest lõivu maksta. Raha mul oli seekord pidevalt vajalikus koguses, seega ostsin kokku 3 suurt boonuspunktide maja, aga liiga enesekindlalt lõpetasin mängu enne (ehitades oma krundi täis), kui oleksin saanud kõik boonusmajad  tööle panna ja ühtlasi eelnevalt selgitada, kas ma ka võitja reaalselt olen, kui mängu lõpetama asun. Näh, Veiko 47 punkti, mina 46 punkti. Game Over. Oleks võinud veel analüüsida, kas mõni teine tee oleks paremini toiminud, aga väsimus tegi oma töö ja lasin pigem sõbrad koduteele. Tore, et tulite.