Lauamängu õhtu 26.04.09

Pühapäeval sai taas viimase aja lemmikut taas proovida – Railroad Tycooni ekspansiooni Rails of Europe.

Railroad Tycoon

Mängisime seekord neljakesi (Veiko, Allan, Urmas ja mina), aega võttis ca 3.5 tundi, mis suht tavaline antud mängu puhul. Ilmselgelt on tegemist raudteemänguga ja kui RT originaalkaart (USA) laua peale ära ei mahu, siis Euroopa kaart mahub. Strateegilisi erinevusi originaalist on veel niipalju, et laenu on vaja vähem võtta (2 share`iga on edukalt mäng ära mängitud, kuid 4-5 on tavaline) ja terav konkurents saabub kiiremini. Erinevalt nn Eurokatest on antud mängus interaktiivsust ja kärukeeramise võimalusi küllaga, kuni sinnamaani, kus laua tagant hakkab kostuma korralikku ohkimist, et “selle laua taga mul sõpru enam pole ja võita ma ei taha enam”, seekord siis Veiko esituses, keda ilmselt segas lihtlabane nohu. Tegelikkuses jäi Veiko esikohast ainult 3 punkti kaugusele ja seega tuleb meelde tuletada võitlusprintsiipi nr 1 “Ära anna alla”. Lisaks pidevale raudtee(de) ehitamisele ja teatud marsruutide esimesena lõpetamisele on mängus minu aravtes põhikohal kaupade vedamine linnade vahel pikemat perspektiivi silmas pidades. Viimasel ajal ongi hakanud tunduma, et kuigi alguses kiirelt suurema rahani jõudmine teatud boonuseid korjates võib olla mängu otsustav element (saad kiiremini vähem laenates laieneda), on siiski tõenäolisem, et mängu võidab see, kelle kaubavood ulatuvad kaugemale (eeldab küll pidevalt rongi võimsusesse investeerimist) ja võimalikult stabiilne võimalus vedada kaupa läbi kogu mängu. Kõlab küll banaaalselt, aga seda pole mängulaua taga sugugi kerge saavutada, sest kaupa tahavad sinu eest ära vedada teadagi – sinu konkurendid. Ei ole siin mingit sõprust, puhas äri ja kui emotsioonid sisse tulevad, on tõenäoliselt mängu lõpus oodata vähem punkte ja edust pole põhjust palju rääkida.

Allani ja Veiko mängu rikkus ära vast kõige rohkem liigne vajadus või soodumus laenata/laieneda (Veiko puhul blokeerimise tulemusel kaotatud sisemine rahu, kuna missioonikaart “least amount of shares” lendas näiliselt vastu taevast). Selle eest tuli nii mängu ajal kui ka lõpus kõvasti lõivu maksta ning Urmase mäng jäi selle taha, et kuigi tal õnnestus korjata palju boonuseid, polnud tal pikki vedusid mängu teisel poolel, kus teised neid päris hulgaliselt teha said. Samas on kõik kaubaasetused iga mängu alguses erinevad ja seega tasub õppe eesmärgil proovida paljusid erinevaid strateegiaid, et lõpuks igal käigul orienteeruda parimate lahenduste vahel.

Final: 1. Harlet 2. Veiko 3. Allan 4. Urmas

Martyrs

IMDB

Kindlasti 2008a PÖFFi parim film minu jaoks. Kui mõnda filmi tänapäeval võiks nimetada kompromissitult jõhkraks ja brutaalseks, siis see film on nüüd tehtud. Siin võiks veel väita, et tuleks selgelt eristada õudusfilmides 2 erinevat tüüpi (neid on rohkem muidugi). Üks on õõva tekitaja (nn vaimukas) ja teine jubeduse ehk igasuguse psüühhilise vastupanuvõime proovile panemine erinevate füüsiliste jubeduste demonstreerimise kaudu. Ei pane peale filmi vaatamist imestama, et lavastaja Pascal Laugier` järgmiseks tööks on välja hõigatud Hellraiser´i remake, see sobib tema stiiliga kenasti. Filmi lõpp oli minu jaoks inspireeriv, pole sugugi tavaline, et sulle jäetakse ruumi mõtlemiseks a`la Berserk anime seeria lõpp.Viimaks ometi on Martyrs väljas ka DVD peal. Unustage Hostel ja Saag, piin on saanud uue tähenduse. Normaalselt ma ei oota ühtki remake’i, kuid Hellraiserit ei jõua tõesti kuidagi ära oodata. Hea töö, Pascal.

martyrs

  • Ip Man movie poster

    Bruce Lee the Legend