Nädal lauamängudes

Viimasel nädalal sai õnneks keeratud suund pikemat aega varjus olnud mängudele – Maharaja, Medici, Ra ja Blue Moon City. Mängisid Urmas K, Veiko, Lauri, Urmas S, Peter, Allan, Jaan ja mina.

Tähelepanelik lugeja paneb tähele, et 3 antud mängudest on tehtud Reiner Knizia poolt. Lisaks kuuluvad Medici ja Ra nn Knizia oksjonitriloogiasse, mis sisaldab veel Modern Art nimelist kunstiga sahkerdamise mängu. Kõik sellised kenad tunniajased kaasakiskuvad seltskonna mängud. Kuigi kõigil neil mängudel on raske otseselt välja tuua midagi, mille peale saaks üles ehitada võitva strateegia, on kindel see, et puhta õnne peale mäng ei käi. Konkreetse mängu dünaamikale reageerides tuleb jooksvalt strateegiat taasluua. Mingis mõttes on tegemist intuitiivmängudega, kus küll arvutada tuleb, aga reaalselt on see lihtsalt jooksvalt ressursside kogunemise jälgimine ning numbrilise väärtuse omistamine kohvipaksu ja seebivahu abiga. Sel nädalal oli minu tõmbenumbriks Medici, mille võitmine pidevalt, järjest – ühe inimese poolt, on ülimalt ebatõenäoline. Ometi aga nii läks, et õnnestus 3 korda võit koju tuua. Eks osade mängudega on nii, et nad sobivad teatud natuurile paremini, kui teistele. Näiteks Ra kuulub nende mängude hulka, mida ma väga hea meelega mängin, aga ülimalt harva suudan võita. Samas Laurile sobis Ra pikka aega nagu valatult. Üks on igal juhul kindel, oksjonimänge on suures seltskonnas väga lõbus mängida.

Blue Moon City on vähe teist tüüpi mäng, mille sisu on teiste mängijate tegemistest osa saada ehk pidevalt osaleda laual olevate ressursside (kristallid, lohenahad, kaardid) jaotamises. Igasugune ökonoomia eesmärgile jõudmisel on suureks abiks, kuid kuna tegemist on kaardikäe haldamisega, siis tuleb ette ka sunnitud ringi minemisega, sest alati ei saa kõike teha, mida süda lustib. Seda mängu ma ise kolmekesi mängimiseks väga ei soovitaks, kuid neljakesi on väga normaalne. Kuulub ka nende mängude hulka, mida on aja jooksul väga palju mängitud, aga ei ütleks, et oskus sellepärast kuidagi lihvitum oleks. Kuivõrd on tegemist strateegiamänguga, jääb igaühe enda otsustada. Ma julgeks öelda, et sõltuvus teiste mängijate tegemistest on nii suur, et teha saab pidevaid lühiajalisi otsuseid ehk tegemist on pigem taktikamänguga. Tore on ta ikka ja vahest tuleb võit ka koju nagu juhtus Jaanipäeval.

Maharaja on taaskord minu kogus ja repertuaaris mäng, mida ma justkui väga tahan mängida, aga see põhiline, et mängida seda hästi ning võita, mitte kuidagi ei õnnestu. Nagu kerge sado-maso, mängida tahan, aga iga kord tuleb tulemuses pettuda. Viimased paar korda eelmisel nädalal (üle väga pika aja sai nüüd seda mängitud küll) tuli nentida, et mida iganes ma ei tee, teevad teised seda paremini. No ilmselgelt on mul siin tonnide kaupa arenguruumi. Ja ega ma väsi ka üritamast. Tehnilise külje pealt võin välja tuua ühe sellise olulise detaili, millega ma siis pidevalt kõrbesin. Suutsin igas mängus ennast ettevalmistada edukaks skoorimiseks mõnes linnas, kuhu Maharaja lkunagi kohale ei jõudnudki. Et ettevalmistus maksab nii raha, kui ka aega (samal ajal jääb kusagil mujal midagi tegemata), siis on selge, et selliselt on praktiliselt võimatu võita. Mind lihtsalt mängiti selles osas üle ja mõned mehed skoorisid omale sobivalt mõnes linnas 2 korda. Midagi pole öelda, paneb tõsiselt mõtlema, miks mõned asjad õnnestuvad paremini kui teised, kuid mõnel ei paista olevat üldse vahet, kõik õnnestub ühtlaselt hästi. Aga jah, oli tore taasavastada 4 kobedat strateegiamängu, mis mõnda aega vaid tolmukorjamisrolli täitsid. Tundub, et kõigile osalistele ka meeldis.

Advertisements

Lauamänguõhtu 5.06.09

Hacienda ja Samurai. Kohal Jaan, Indrek, Veiko, Mart ja mina.

Sisuline kommentaar hiljem, aga oli taas noorima tegija õhtu, Jaan tõestas, et eelmise korra võit polnud juhus. 5 mängijaga Hacienda piin edukalt läbitud, aga antud juhul ilma ühegi pampaseta tuli võit talle koju. Ups, kes ütles et pampasteta pole võimalik Haciendat võita. Jaan kas on väga hea v teised ei tea enam, mida kindlasti tegema peab, et kellegi piiramatut laienemist takistada. Eks elu näitab. Praegu on tegemist nn tsoonis viibijaga ja sellisele tuleb tulevikus oluliselt rohkem tähelepanu pöörata.

Hacienda laud võimaldab mängu alguses ronida kas kuumale alale keskele või õnne proovida nurkades. Vaid üks nurk on tõepoolest perifeeria, kuna seal on 11st turust vaid 1. Mängu alguses, teisel ringil sinna läinud Jaan vaevalt teadis, et tal õnnestub sinna pikaks ajaks üksi jääda ning seega panna alus kogu mängu võiduks. Kusjuures tagantjärgi tarkus ütleb, et nurk, kus alguses on 1 turg, on maaketi pikenedes varsti kokku 2s uues kohas, kust avanevad juurdepääsud uutele turgudele. Ja nii juhtuski, et üks sellistest lisaturgudest, mille arvasin olevat oma kontrolli all (kedagi lihtsalt polnud vahetus läheduses), avanes hoopiski talle ja kuna ka teised tajusid koha kuuma olevat, pandi see lukku 4 mängija ühise pingutuse abil enne kui kord minuni tagasi jõudis. Suur viga minu poolt, aga samas väga tüüpiline 5 mängijaga Hacienda puhul. Uksi pannakse nina eest kinni kiiremini, kui mängija haigutada jõuab. Igal juhul oli sellele turule välja jõudmine suur vahevõit Jaanile. Etterutates võib veel ära mainida, et selle pika perifeerias laotud maaketi abil toodetud raha, vee ja hacienda asetamiste kaudu tuli ka võit. Ja kordus tõsiasi, et kes juhtis esimeses skoorimise järel, võitis ka kogu mängu. Jääb üle vaid lisada, et teise koha saanud Veiko klaaris pigem arveid teistega ning liider sai rahus toimetada. Põhjuseks olla tal see, et mängu ajal ta ei jälgi, kes on lähim konkurent. Vähe usutav, sest teadlikult v alateadlikult just seda ta alati teebki kõikides mängudes ehk on välja kujunenud tüüpilised konkurendid, keda takistada. Ilmselt Jaani karakter pole selles mosaiigis veel täit kohta sisse võtnud. Veikol on ilmselgelt aeg ärgata, kui ta tahab mõne mängu lähiajal ka puhtalt võita. Järgmise mänguga Samurai tal see peaaegu õnnestus, kuid lõpuks peale Indreku ja Jaani lõbus/loova meeskonna koodisüsteemiga naljatlemist osutus seis ikkagi omavaheliseks viigiks. Peaaegu võit kolmele inimesele. Tore õhtu.

Lauamänguõhtu 3.06.09

Hacienda ja Puerto Rico. Kohal Veiko, Olari, Lauri ja mina.

Juhtus nii, et selle posti kirjutasin juba valmis ning siis suutsin hiirega tabada “kustuta” nuppu. Eksituslikult sel ajal, kui lehekülg end alles avas. Nii see läks. Aga et Haciendast pole varem juttu olnud, tunnen kohustust uuesti kirjutada.

Wolfgang Krameri mäng, millele otseselt sarnast teist mängu ma ei tea. Ja see on muidugi hea. Peamisteks edu allikateks on pikad maaketid, ühendused turgudega ning oskuslikult/õnnelikult ehitamine, mis võimaldab hiljem lisada võimendusi vee ja haciendade näol ning ka vajalikku raha suurel hulgal korraga välja võtta. Et mängu skooritakse 2 korda ja kõik mis on laual esimese skoorimise ajal, loeb ka teisel korral, siis pole vist raske arvata, et mängu esimene pool on kaunis otsustav. Läbi aegade on osutunud võitjaks see, kes on esmasel skoorimisel esimene v väga lähedal. Muidugi tuleb ette erandeid, kuid mitte seekord. Esimese skoorimise järel juhtisin üllatuslikult koos Olariga, kuid juba siis oli näha, et lisaks olemasolevale on väga vähe lisada ehk pole potentsiaali. Mida ei saanud öelda teiste kohta. Mis siis juhtus? Hacienda maakaartide hulgas on 10 trumpi ehk pampast, mida saab asetada kohtadesse, kuhu tavakaarti panna ei saa. Lisaks sellele saab iseenda pampase kõrvale mängulõpupoole hakata lisama nn tehispampaseid, kui mingit tüüpi maakaartide (näiteks metsa) lauale asetamise kohad on täis. Selliselt võib mängus olla lõpuks üle 20 pampase. Kahjuks kujunes nii, et 10 originaalpampast jagunesid 4-3-3-0 ja mina ei saanud ühtegi ning seega ka tehispampaseid polnud võimalik lauale tuua. Lisame siia, et üleüldse olid kaardid vaatamata segamisele pakis veidralt jagunenud, kuna 1 tüüpi kaarti oli tihti 3-4x järjest. Mingit põhjust ma selliseks korraks kaoses ei näe, kui just mäng vahepeal küla peal viibides kellegi “korrastavat” kätt siiski ei kohanud… Igatahes tõmbasin ma pidevalt ühesugust pahna pakist ja kahel viimasel korral tõmbasin 4 korda kivi järjest, kusjuures sellega polnud laual mitte midagi teha! Noh, siia võib veel lisada, et sai ikka tobedaid vigu ka tehtud ja seega ainult kaartide peale ei saa kõike ajada. Igal juhul Olarile võit ja mulle viimane koht. Lauri oleks võinud ka võita, kui ma poleks maha maganud Olarile ühe turuühenduse alles jätmist, mis tähendas täpsemalt 9t lisapunkti. Ja ka Veiko tegi ühe kingituse Olarile, soojendades mägesid liiga kaua oma peos. Aga selline Hacienda ongi. Kusjuures minu arvates üks jõhkramaid mänge 5kesi mängides. Iga väiksemgi viga saab korralikult karistatud ja kergelt frustreeruvatel inimestel on oodata korralikke kannatusi.

Puerto Ricot mängisime juba kolmekesi, kuna Lauri pidi ära minema. Oodatult tegi võimsa alguse maisiesindaja Veiko, kes teenis kiirelt 10 punkti, samal ajal kui ülejäänud alles punktidest unistasid. Üllatuslikult jooksis Veiko mäng siiski kinni mõne aja pärast ja seega tekkis mul võimalusi, üks põhjustest Veiko mängu kuivamisel oli korduvalt piisava raha puudumine vajalikul hetkel. Mängu lõpus jäi tal puudu vaid 1 raha, et osta suur boonusmaja, aga see ei muutnud tegelikult midagi, sest lõpuks oli vahe minu ja tema vahel 10 punkti ning õhtu lohutusauhind tuli siiski koju. Tore seegi.

Lauamänguõhtu 20.05.09

BGG

Meid oli 5: Urmas, Pulsar, Lauri, Olari ja mina vs El Grande.

Sel korral aitas mängu valikut kiirendada idee, et õige mäng algab siis, kui kõigil mäng ja selle reeglid selged. Ja El Grandet kõik juba oskasid. Kohe alguses toimus suuremat sorti Pulsari juhitud skoorimine, mille tulemusel jäin Laurist Ja Pulsarist 6 v 7 punktiga maha. Mängu lõpuks jõudsin Laurile küll mõned punktid lähemale, aga järgi enam mitte. On olemas tarkus ja siis on tagantjärgi tarkus, millest elus enamasti rakendub ainult viimane. Siis tagantjärgi võingi  nentida, et ka seekord oli võit võimalik, aga sai mahamängitud emotsioonidega. Nimelt oli mul võimalus mängu lõpupoole valida järjekorda ja õige valiku kaudu blokeerida Lauri üks magus vaheskoorimine (mille tegelikus suuruses ma suutsin arvutades eksida enda kahjuks).  Kahjuks aga oli mul parasjagu tekkinud kinnisidee, et ma ei suuda talle nagunii enam järgi jõuda, kuna igalt poolt oli sadanud punktikingitusi ning lõppu ei paistnud sel tulevat. Ja sel mõttetul ajendil loobusin järjekorda Lauri kahjuks keeramast. Tubli töö. Õnneks v kahjuks on El Grande sellise dünaamikaga mäng, et kui ma oleksingi sellise stoppiva pingutuse teinud (seega ka ära andnud mõned oma punktid) ja tasakaalustanud punktide üldseisu laual ning ühtlasi Lauri poleks saanud nii kaugele eest ära. Siis tagajärjena võinuksin vabalt ka omale suurema tähelepanu tõmmata, mis mängu lõpus pole eriti hea karma. Sellisel juhul ükskõik kes oleks veel võinud üllatada ja lõpus kõigist või enamusest mööda astuda.

Peamine strateegiline õppetund: kui sul on teada lähim konkurent, aga sa ei sekku tema tegemistesse, kuigi sul on põhjus ja võimalused – kes küll võiks lõpptulemuses süüdi olla? Paraku ikka sina ise. Üsna varsti proovin kindlasti, kas õpitut saab ka rakendada ehk kas on olemas tarkust, mis ei ole tagantjärgi tarkus.

  • Ip Man movie poster

    Bruce Lee the Legend