Ajaloo annaalidesse kantud kui Nr. 1 naismassimõrvar ning sellisena ka väidetavalt Guinessi rekorditeraamatus. Krahvinna Báthory Erzsébet, kes elas 16/17 sajandil Ungari kuningriigis Cachtice` kindluses, praeguse Slovakkia territooriumil. Legende naise ümber on rohkem kui üks ja verisem kui teine, ilmselt rohkem ka kui sokke Ren & Stimpy poolt leitud vasaku jala sokkide kuhilas. Mida aga pole on tõestus, et ta seda kõike ka tegi. Erinevate allikate järgi saatis ta mitmesuguseid fantastilisi ja muidu sadistlikke tehnikaid kasutades teise ilma 650 noort naist, soovitavalt süütuid. Ja muidugi suples nende veres igavese nooruse säilitamiseks. Usutav? Sama usutav kui legendid krahv Draculast ja üldse vampiiridest. Väidetavalt on Bathory päevikud hoiul Ungari riiklikus arhiivis, kuid siiani pole keegi astunud esile ja neid avalikustanud. Et vastuolusid on palju, aga tõendeid vähe, on muidugi palju uurijaid ja vähe nõustumist nende vahel. László Nagy on avaldanud arvamust, et Bathory oli lihtsalt konspiratsiooni ja võimumängude ohver ja kuigi sellise versiooniga ei taheta nõus olla, räägib Ungari impeeriumi tolleaegne ajalugu sama keelt. Bathory vara ja võim olid tohutud ja seda tahtsid endale saada paljud. Seejuures olid tol ajal käimas pikaajalised sõjad, milles osalesid Habsburgide impeerium, Osmanide impeerium, Ungari kuningriik ja muidugi katoliku kirik ja protestandid sinna vahele ning kes kõik veel juurde. Bathory ei jõudnud ilmselgelt sellises võimu ja kiriklike huvide vahele sattunud inimesena kunagi formaalse kohtuprotsessini, vaid suvalistelt “tunnistajatelt” piinati välja ülestunnistused ja kõik peamised tunnistajad saadeti hästi kiirelt teise ilma, et neid ei saaks enam uuesti küsitleda, kui peaks olema vajadus päriselt kohtusse minna. Tavaline nõiajaht ja inkvisitsioon, kus ette jäi kõrgesti haritud naine, keda huvitas teadus ja ravimtaimedega ravi. Seda vastuolu, kus üheltpoolt on verised legendid ja väidetavad jubedused ning teiseltpoolt ajalugu persoonist, keda ei pidanud olema – ongi andnud aluse Slovakkia lavastaja Juraj Jakubisko filmile. Tal on võimalus teha eepiline reklaamfilm Slovakkia vaatamisväärsustest ning loodusest ja metsikust sõjapidamisest ning sellisena see ka veidi toimib. Väljaarvatud, et film on 2h 15min pikk ja raske seedida, kuna on aeglane ja tihti haigutavalt igav. Kostüümidraama austajatele ning visuaalse kommi ihalejatele on muidugi materjali kuhjaga, aga midagi jääb sellises tempos ikkagi vajaka. Paremaks ei teinud ka olukorda 2 munga koomiline osalemine kõiges näidatus, kusjuures nad justkui lennult leiutasid kõik, mis leiutada oli. Näiteks langevarju, rulluisud, fotoaparaadi jms. Draama oleks võinud draamaks jääda, aga ju siis produtsendid mõtlesid, et liiga tõsine ja vaja koomuskit lisada. Kahtlane valik. Filmi oleks võinud lihtsalt lühemaks ja vähem nutuseks vormida.
Draakonikutsika Tulemasin 