Mesrine: Part 2 – Public Enemy #1

IMDB

Võrreldes 1 osaga positiivset muutust ei toimunud. V.a. “areng” peategeleaskujus, mis muutus jonnakamaks ja rumalamaks ning liikus paratamatu üksinduse poole, aga kuna lõpp on nagunii teada ja see teadmine on igav, siis tuli rahulduda pakutavaga. Ainus asi, mida tahaks veel teada, on miks lavastaja selle filmi tegi üldse ja miks just sellise. Tundub nagu tellimustöö ja üldse mitte positiivses mõttes. Kui meile tõesti näidati väikeste mööndustega tegelikku Mesrine` biograafia fragmente, ei ole mul muud öelda, kui et mõttetu tegelane oli ja prantslased on politsei tasemel jobude kuningriik. Kahjuks pole mul siiski põhjust ega vajadust uskuda seda (filmi)versiooni, olgugi et mõlema osa alguses tuuakse välja väide ehk vabandus, et inimesest ei saa kunagi teha filmiliselt objektiivset versiooni, kuna kõik näevad isiksust erinevalt – subjektiivselt/personaalselt. Olgu. Paremaks kogu lugu prantslaste suhtes ei tee versioon, et Mesrine´i lõpp oli lihtsalt hukkamine, mida lavastati “sunnitud” tapmiseks politsei poolt. Kurb lugu, millega pole midagi pihta hakata. Case closed, coffine buried.

Advertisements

Mesrine: L’instinct de Mort

IMDB

Jacques Mesrine – Prantsuse legendaarne kriminaal. Tegemist biograafilise filmiga ja kokku 2-osalist filmi ligemale 4 tundi. Noh, enne teist osa vaatamata võibolla pole õige sõna võtta, aga eraldi need filmid on üllitatud ja esimene osa räägib sellest, kuidas Mesrine`ist saab Public Enemy No. 1. Filmi ülesehitus näib olevat loo kui sellise puudumine ja selle asendamine paremini teadaolevate eluepisoodide üksikasjalise kujutamisega. Kohati on tunne, et oled Prantsuse Ristiisa ebapädevas versioonis, siis võtab Bonnie & Clyde üle ning lõpuks tuleb mingit sorti Escape from Alcatraz. 70ndad on väljamängitud ja näitlejatele pole ka midagi ette heita. No tegelikult Vincent Cassel võib ju sobida siia osasse, aga vägisi on tunne, et ta mängib jälle vaid iseennast. Kuid kui üldse – siis tahaks teada saada midagi Mesrine` kohta ja Cassel üldse ei huvita. Selle filmi kohta kokkuvõttes võib nentida, et olen esialgse plaani midagi öelda juba ületanud. Ei olnud täiesti igav, aga ei olnud ka midagi kiita. IMDB andmebaas annab “rahva” hinnanguks 7.5 punkti, mida on kaunis palju. Pakun, et täiesti ülehinnatud, kui just hindajad pole prantslased ise. Kohe asume 2. osa kallale.

Last House on the Left

IMDB

Selle 1972a filmi traileri (sama kehtib 2009a remake’i kohta) jätan siia lisamata, sest too näitab lihtsalt kogu filmi ära. Kui keegi ikka tahab filmi vaadata, siis vaadaku trailerit peale filmi.

Filmi enda valik on seotud Wes Craveniga, kelle debüütfilm see on ja faktist, et filmist on tehtud värske remake. Trailerite võrdlus näitab, et sisu on üsna identne, kuid minu eelistus on võimaluse korral ikka originaal. Kusagil internetis sattusin miski jutu peale, et tegemist on väga võika filmiga ja tahtsin kohe ennast testida. Pool filmi vaadatud ja kuidagi ei saa tundest lahti, et 2009a paistab 27a jooksul korduvalt ära keelatud film nagu tüütu pühapäevane jalutuskäik pargis koos halbade näitlejatega. Küll aga hakkas põhjendamatu vägivald ja kättemaksu ootus siiski vaikselt end minu kaela ümber kerima ja filmi lõpupoole ma ennast enam üleliia hästi ei tundnud. Seega mingi osa väitest, et see film omab teatud põrgulikku kvaliteeti, vastab tõele. Miski ütleb mulle, et võibolla oleks seekord olnud vaatamiseks targem valida remake, kuna Wes Craveni debüüt on kuidagi puine vaadata 28a hiljem. Kohati, kui peaks jube olema, kipub nutt peale, sest stseen on lihtsalt õnnetu käkk. Üldiselt tasus vaadata, aga ei olnud kaugeltki muljetavaldav. Võibolla tõesti, et kui oleks vaadanud seda filmi 17 aastaselt USAs ja omaks teatud sealset mõttelaadi, siis teist korda ei tahaks sama enam näha ega oma lastele näidata. Kuid me ei ela Ameerikas, mul pole nende mõttelaad ja ma ei vaata seda filmi teist korda lihtsalt sellepärast, et ta pole seda minu arust väärt. Muljetavaldav algus siiski Wes Craveni karjäärile, pole vist üleliia palju meie hulgas inimesi, kes ei tea midagi Freddy Kruegeri tegelaskujust 12a hiljem tehtud esimeses Nightmare on Elm Street filmis, kus muide oma debüüdi tegi ka Johnny Depp.

Last House crew

Last House crew

  • Ip Man movie poster

    Bruce Lee the Legend