Koma (2004)

Kõigile koomas blogijatele. See pole raske, isegi Trash tunnistab, et ta teeb seda. 1 sõrmega ja 4 aastat juba.

Film ise oli suhteliselt vaadatav (see on see tüüpiline sisukas koomablogija lause). Olin sunnitud keelele kippuma kriitika pidevalt alla suruma, kuna asjade käiku muudeti filmis tempoga nagu vesi jookseb kosest alla. Suunamuutused olid otse loomulikult sinna poole, kuhu ma polnud jõudnud mõtlemagi hakata. Õudne seejuures (film ma mõtlen, aegajalt vähemasti). Ei tasu alahinnata inimest, kes tuleb unes sinu neeru järele, aga tegelikkuses võtab sult kõik. Hoia kirves ligi ning valmistu elu eest võitlema. Unustasin midagi? Ahjaa, trailerit siia posti täna ei lisa, rikub kooma ära. Ei no tõsiselt ka, traileri atraktiivsuse tõttu filmi vaatama hakkasingi, kuid traileril polnud filmiga mingit pistmist. Mitte küll, et see esimene sarnane kogemus oleks.

IMDB

Drag Me to Hell (2009)

On mõned nimed läänemaailma õõvalugude maaletoojate hulgas, kelle peale oled nõus toolilt püsti tõusma. Sam Raimi on üks nendest, vähemalt oli eelmisel sajandil. Drag Me to Hell paistis olevat tagasitulek Evil Dead triloogia nägemusse ja ta oli seda osaliselt ka. Tehniliselt väga hea film. Mitte midagi polnud õõva loomes ette heita – visuaalselt täiesti kompu, ju polnud peale Spider Man triloogiat (4s osa ka tulekul) ka rahast puudus. Seda enam oli film ise totaalne pettumus. Soovitan kasutada vana head võtet testimaks, kas õudusfilm on helide ja ehmatuse peale üles ehitatud või tal on ka sisu – keerake lihtsalt heli maha (ja supakad visake ka igaks juhuks prügikasti). Jällegi, midagi etteütlemata ja detailidesse laskumata, las igaüks kõnnib oma teed ise ning vaatab segamata ja kui meeldib, vahet pole mida keegi teine ütleb. Kuid minu jaoks oli tegemist pesuehtsa antud žanri klišee kogumikuga. Sam ise ilmselt oli oma varasema loomingu võtmesse naasemisest täiega rõngas, kuna puudulikku stsenaariumi saab Hollywoodis vabalt lappida turunduse ja promoga. Ei ole ju enam vaja minna sügavuti ja teha kvaliteetset B-kino. Piisab ekraanile teatud tehnikate lahmimisest. Kui filmi algus poleks olnud nii paljutõotav, siis oleks ehk võinud pool filmi ära vaadata erilist emotsiooni näole manamata, aga liiga kaua võttis aega, et algse mõtteni end tagasi venitada ja “oh boy”, küll see oli pingutus Sami jaoks ning ega see tee kuhugi viinud ka. Kassipoja ohverdamine rumala naise poolt ilma eeltööta ja järelselgituseta, mis-mis? Just nimelt, täiesti tühi pingutus oleks püüda seda mõista. Ja filmi lõpp oli igav nagu surm.

IMDB

Dust Devil – Final Cut (1992/2006)

Esimesed minutid, praktiliselt sõnatult läbi viidud episood, milles keset keskpärast seksistseeni jõutakse verise rituaalmõrvani. Seinad lõpetuseks vere abiga pea kiviaegset mütoloogilist kunsti täis maalitakse ning muusika annab lootust suurepäraseks looks või vähemalt paljulubavaks atmosfääriks. Kas see on piisav kultusfilmiks? Mõne arvates ilmselt on, aga kahjuks teevad üsna pea suu lahti ka näitlejad ja kogu kaardimaja kukub kokku. Ma nautisin filmis potentsiga visiooni, suurepärast kinematograafiat, head muusikat, aga seda kõike oli pika aja jaoks liiga vähe ja ma oleks tahtnud, et näitlejad ega jutustaja poleks kunagi suud lahti teinudki. Mis veider lugu on lavastajatega, kel on annet, et nad ei saa muidu pealtnäha perfektsele teosele näitlejaid ja töötavat dialoogi juurde lisatud? Olgu. Vähemasti lõpul polnud viga. Olin juba valmis täiesti alla andma, aga lõpplahendus oli talutav. Lisaks sellele oli huvitav veel žanrite segamine ehk “western vs horror” pole väga levinud filmimaailmas ja originaalsuse eest tuleb lavastaja Richard Stanley kontosse mõni punkt kindlasti juurde.

IMDB Dust

Last House on the Left

IMDB

Selle 1972a filmi traileri (sama kehtib 2009a remake’i kohta) jätan siia lisamata, sest too näitab lihtsalt kogu filmi ära. Kui keegi ikka tahab filmi vaadata, siis vaadaku trailerit peale filmi.

Filmi enda valik on seotud Wes Craveniga, kelle debüütfilm see on ja faktist, et filmist on tehtud värske remake. Trailerite võrdlus näitab, et sisu on üsna identne, kuid minu eelistus on võimaluse korral ikka originaal. Kusagil internetis sattusin miski jutu peale, et tegemist on väga võika filmiga ja tahtsin kohe ennast testida. Pool filmi vaadatud ja kuidagi ei saa tundest lahti, et 2009a paistab 27a jooksul korduvalt ära keelatud film nagu tüütu pühapäevane jalutuskäik pargis koos halbade näitlejatega. Küll aga hakkas põhjendamatu vägivald ja kättemaksu ootus siiski vaikselt end minu kaela ümber kerima ja filmi lõpupoole ma ennast enam üleliia hästi ei tundnud. Seega mingi osa väitest, et see film omab teatud põrgulikku kvaliteeti, vastab tõele. Miski ütleb mulle, et võibolla oleks seekord olnud vaatamiseks targem valida remake, kuna Wes Craveni debüüt on kuidagi puine vaadata 28a hiljem. Kohati, kui peaks jube olema, kipub nutt peale, sest stseen on lihtsalt õnnetu käkk. Üldiselt tasus vaadata, aga ei olnud kaugeltki muljetavaldav. Võibolla tõesti, et kui oleks vaadanud seda filmi 17 aastaselt USAs ja omaks teatud sealset mõttelaadi, siis teist korda ei tahaks sama enam näha ega oma lastele näidata. Kuid me ei ela Ameerikas, mul pole nende mõttelaad ja ma ei vaata seda filmi teist korda lihtsalt sellepärast, et ta pole seda minu arust väärt. Muljetavaldav algus siiski Wes Craveni karjäärile, pole vist üleliia palju meie hulgas inimesi, kes ei tea midagi Freddy Kruegeri tegelaskujust 12a hiljem tehtud esimeses Nightmare on Elm Street filmis, kus muide oma debüüdi tegi ka Johnny Depp.

Last House crew

Martyrs

IMDB

Kindlasti 2008a PÖFFi parim film minu jaoks. Kui mõnda filmi tänapäeval võiks nimetada kompromissitult jõhkraks ja brutaalseks, siis see film on nüüd tehtud. Siin võiks veel väita, et tuleks selgelt eristada õudusfilmides 2 erinevat tüüpi (neid on rohkem muidugi). Üks on õõva tekitaja (nn vaimukas) ja teine jubeduse ehk igasuguse psüühhilise vastupanuvõime proovile panemine erinevate füüsiliste jubeduste demonstreerimise kaudu. Ei pane peale filmi vaatamist imestama, et lavastaja Pascal Laugier` järgmiseks tööks on välja hõigatud Hellraiser´i remake, see sobib tema stiiliga kenasti. Filmi lõpp oli minu jaoks inspireeriv, pole sugugi tavaline, et sulle jäetakse ruumi mõtlemiseks a`la Berserk anime seeria lõpp.Viimaks ometi on Martyrs väljas ka DVD peal. Unustage Hostel ja Saag, piin on saanud uue tähenduse. Normaalselt ma ei oota ühtki remake’i, kuid Hellraiserit ei jõua tõesti kuidagi ära oodata. Hea töö, Pascal.

Coming Soon

IMDB

Kõik see, mis jäi Shutteri puhul saamata, sai kuhjaga tasutud Coming Soon näol. Seos kahel filmil on ka täiesti olemas, kuna lavastas filmi Shutteris kirjutajana kaasalöönud Sopon Sukdapisit.  Debüüti arvestades igati palju lubav kraam. Pm filmis kindlasti oli üht koma teist, mille kallal norida, aga tervikuna ei näe põhjust seda teha. Film oli otsast lõpuni terviklik ja mis kõige tähtsam vaimuka (loe: ghost) õuduka puhul – õõva tekitav. Ei tekkinud seda tunnet, mis oli Shutteris, et võtted on kõik nähtud, õudne ei hakka, koll on igav ning peategelasel poleks lootust ka siis, kui ta ainus mure maailmas oleks omale riided selga saada. Sopon on oma eelkäijatelt Jaapanis kõvasti õppinud ja kasutanud oma teadmisi ka antud loos. Äratuntav oli ka kummardus Sam Raimi Evil Dead triloogiale. Väga sümpaatne on kasutada lihtsat, sirgjoonelist lugu ilma kolli devalveerimata mõttetute meenutustega minevikust, kus ta oli keegi teine. Kuri on kuri ja kurjast pole pääsu. Soovitan soojalt.