Accident (HK 2009)

Võiks ju mõelda, et kui isand Johnny To võtab vaevaks produtsendiks hakata, siis pole vaja kahelda, et film tasub vaaatamist. PÖFFil näeb seda filmi üsna pea programmi raames “Päike tõuseb idast” ja eks igaüks saab ise vaadata, kui huvi on. HK kino mitmekesisus on mingis mõttes üsna kaheldav väide, sest valdav osa on tegevust täispakitud relva v käsitsivõitluse tander, kuid loomulikult ei kehti see kõige kohta. Leides filmi pigem nime alt Assassins kui Accident, siis olingi ootel trilleri mõiste unustuses ja action mõiste puudumisel ikka pigem hoogsast ja süsteemsest etteastest kui aeglase paranoia ekraanile kandmisest. Peale mõningast süvenemist sai siiski selgeks, et tempot siit ei tule ja potentsiaalsed põnevad peategelased Aju, Vanamees, Paksuke ja Naine meile mingit meeskonnatööd näidata ei suuda. Kes teab (st mina ei tea), aga paistis, et filmi eelarve kannatas välja ainult veidike algset tulevärki ja suri selle pingutuse peale kohe välja. Teoorias võib alati pakkuda, et nn tulevärk ja hoogsus polnudki filmi eesmärk ja põhiline oli minna Aju siserännaku teed.

Mis aga vastu räägib on see, et Aju oli üsna põdur, ega paistnud eriti aju moodi ning jooksis pidevalt kinni. Kui prillid eest ära võttis, siis polnud aju enam nähagi, lihtsalt kena näitleja. Kõik kahtlemata teavad sisukirjelduse järgi, et Vanamee aka Onu kaotab oma mälu ja siis hakkab kogu projekt logisema – või vähemalt nii leiame end nägemas kinomaagiat uskudes. Muidugi pole vaja siin sattuda paanikasse, sest iga meeskond on sama tugev, kui tema nõrgim lüli, seega polnud sel meeskonnal enam eriti kuhugi minna ka. Kuigi oleks võinud veidi pingutada, et see kaardimajake vähemalt näiliselt veidi kauem koos püsiks. Selge, et kui su töö on lavastada surma, siis varem v hiljem tekib segadus, mis on päriselt õnnetus ja mis lavastatud – kui asi sind ennast puudutama hakkab. Ja peategelane peabki seetõttu üksi välja mõtlema, kus läks valesti ja mis tegelikult toimub. Vaadatav, aga Johnny To nimega seda pigem ei seoks.

Yi ngoi

Get Carter (Remake 2000)

Kõik, kes on näinud originaali 1971 aastast Michael Caine`iga peaosas, saavad ilmselt aru, et selle filmi kohta, mis pole isegi originaal – saab öelda kokku 2 lauset. Ülimalt halb film. Parem kui poleks kunagi tehtud.

IMDB

Dollhouse S02E01 (2009)

“We are lost, but we are not gone.”

Idee sellest, et kellegile saab sisse istutada kellegi teise isiku koos oskustega, mida parasjagu vaja ja hiljem selle ära kustutada ning nuku järgmist ootama panna. No ei ole uus. Aga seebika jaoks täiesti paras. Kuna eelmine Dollhouse hooaeg sai tervenisti vaadatud (või vähemasti nii ma arvasin), siis tundus teise hooaja algus totaalselt veider. Mitte midagi ei klappinud. Et eelmine hooaeg lõppes muljetavaldava Alpha ja Omega trikiga, siis nüüd oleks nagu minul peategelaste asemel mälu ära kustutatud. Hakkasin siis otsima teisele hooajale mingit videomaterjali ja seal ta oligi, 13s osa eelmisest hooajast, mille olemasolust ma polnud kuulnudki. Väidetavalt ei läinud kunagi eetrisse, aga see on muidugi jabur. Ilmus kusagil juulikuu lõpus, kah omapärane viis sarja promoda – veedad aega rannaliiva peal ja info voolab mööda nagu vesi. Võibolla aga hoopis suurepärane trikk puhuda hinge sisse sarjale, mis võiks samahästi olla surnud.

Eliza Dushku mängib peaosa ja selles suunas on tulnud kõvasti kriitikat, mis on arusaadav. 100 rolli ja kõik veenvad? ega vist. Ometi paistab kõik laabuvat ja kui sisu nüüd omakorda totaalselt alt ei vea, siis on 50min ohtlikku taastuva mälu ja regulaarse mälukaotusega naist igaks nädalaks kindlustatud. Väga ei kujutagi ette, et kes Dushkut asendada võiks, ta näeb päris nukk välja ja nukumajast teda välja tõsta, pärisfilmi – ma teda esialgu küll ei julgeks.

IMDB

Dead or Alive: Hanzaisha (1999)

Takashi Miike DOA triloogia esimene film näitas 90ndatel otseselt, kuidas kompromisse filmikunstis pole vaja teha. Vähemasti mõnel lavastajal kukub kõik välja ilma ja seda korduvalt ühe aasta jooksul ning selliseid on filmikunsti ajaloos üsna vähe. Visanud ära pool käsikirjast ja ülejäänuga vabalt mängides sündis midagi, mille kategoriseerimisega pole erilist mõtet tegeleda. Nüüd, kus Miike hullus on taandunud, vähemasti varasemate fännide jaoks, on sobiv hetk uuesti pilk peale heita filmitegemise ja tsensuuri piiride nihutamisele, mille poolest Miike on eriti tuntud, sest see peaaegu et tundub pingutuseta saavutatuna.

Filmi algus, mida võiks nimetada ka iseseisvaks muusikavideoks, pakub visuaalset pidu kõigile ekstreemsuste austajatele. Kõik võimalikud ja võimatud patustamised tuuakse ekraanile ühes hoogsas jadas, mile lõpus on alati jõhker ent samas koomiline surm, nagu on koomiline kohati ka patt ise. No ega ei ole ju raske ettekujutada, et peale 6 meetrise kokaiinirea sissetõmbamist (isegi Yakuza liidri poolt) peaks inimene surnud olema? Siiski mitte Miike võtmes, sest see on alles algus, millele paratamatult peab järgnema mustas mantlis gängiliidri sekkumine ja üliefektse ettevalmistusega stiilne kuuli pähelaskmine läbi autokatuse. Kui kogu filmi võiks teoorias kokku võtta kriminaal vs politseinik mõõduvõtmisega eepilises mõõtmes, on ta seda vaid tänu järgnevatele osadele. Kiire tempo asendatakse märkamatult mõõduka ja rahuliku loo edasiarendamisega. Esimese osa üks võtmeid on pigem nende inimeste kujutamine, kes justkui elavad eikellegi maal ega kuulu otseselt ühegi rahva hulka. Vastukaaluks sellele kompaktsele grupile, kes kahtlemata on sümpaatselt kujutatud, saab meile otseloomulikult näidata endaga rahulolevaid Hiina Triaade ning sügavalt mandunud Jaapani Yakuzat, kelle seas süstemaatilist harvendustööd läbi viiakse, ühtlasi muidugi ka igapäevast leiba teenides ehk röövides. Sisuga üleliia rohkem tegelemata, kui kellelgi ikka veel tahtmist filmi ennast ka vaadata, tuleb ära mainida omal ajal ennenägematult jälk ning samas siiani sügavalt meelde sööbinud melanhoolne ja emotsioonivaba stseen narkootikume täispumbatud lõbutüdruku uputamisest kummist lastevanni, milles ta ulbib iseenda ekskrementide sees. Yakuza poiste põhjalikkus oma igavusest täidetud päeva sisustamisel on silmapistvalt sadistlik, suhtumine tehtavasse tuimalt dekadentne. Aga mitte see pole tähtis, mis toimub ekraanil ja kui realistlik see on, vaid see kuidas Miike pidevalt esitab märkamatult vaatajale küsimusi, kus meie oma piirid taluvusel asuvad.

Takashi Miike

Filmi lõpus viib ta eepilise konfrontatsiooni välja igast normaalsest filmist, rääkimata kogu planeedist. Kindlasti üks Miike tippfilme, nüüd siis juba 10 aastane. Kui mõelda siinkohal epiloogi korras Michael Manni 1995 a filmi peale “Heat“, millest tol ajal õhkus potentsiaali, aga millele ei järgnenud enam midagi ligilähedaseltki sarnast. Siis julgeks soovitada isand Mannile, kui ta poleks nii hõivatud oma viimaste filmikunstniku riismete peldikust alla laskmisega, et ta võtaks kätte ja teeks Heat 2. Kuid võtaks sel korral eeskuju Miikest ning unustaks ära kõik, mida ta viimase kümne aasta jooksul teinud on. Võibolla see peataks tema allakäigu ja meil oleks huvi tema järgmist filmi vaadata.

IMDB

Evil Dead 2: Dead By Dawn (1987)

Peale pikki aastaid Evil Dead triloogia korduvast nägemisest, oli mul teisest osast peaasjalikult meeles see, et ta on poolenisti komöödia ja õõva on justkui ka paras ports. Ehk ca 50/60. Täna tundub siiski, et teine osa on rohkem komöödia ja õudus üsna sekundaarne (või kuidas kellelegi). Bruce Campbelli miljon kujukat näoilmet ainult kinnitavad seda. Mälestus filmist baseerus peaasjalikult Ashi ja tema vast ärasaetud käe vahelisel sõjapidamisel, kus käel tundus olevat täielik overhand. Ülejäänud film oli kolinud ennast kuhugi tumeda alateadvuse soppidesse, mistõttu ülevaatamine oli väga õige tegu. Teades, kust eelmine film lõppes, oli teise algus ikka kohe algatuseks lõbusalt pasunasse panev. Sama auto, sama mees, 1 beib, sama maja ja ilma puhkuse või sissejuhatuseta pea maha ning tagasi atmosfääri, kus eelmine film enamuse ajast viibis. Ei no, väga konkreetne, sobib mulle. Milleks aega raisata. Uskusin keset filmigi veel, et rohkem osatäitjaid ei tule ja Ash müdistab seal oma käe ja kohalike zombideemonite ja kurja metsaga filmi lõpuni.

Nii see muidugi ei läinud. Kuskilt ilmus välja surnuteraamatu algsete käppijate tütar, kelle vanemad siis selle suure jama kokku olid omal ajal kokku keeranud. Tütar saabus koos mingite kahurilihadega, kellest sai mõne päris hea zombideemoni voolida. Loomulikult tahtsid ema-isa ka peost osa saada, kui juba tütar külla tuli ja nii sai kohe kodusema õhkkonna, kus ka Bruce vahepeal zombit esitada sai. Talle sekundeeris tütre zombistunud ema Henrietta rollis Sam Raimi vend Ted Raimi. Kui veel arvestada seda, et Bruce Campbell on Ted Raimile lapsehoidjaks olnud kunagi, siis oli nii võtteplatsil kui filmis üks suur perekokkutulek. Väga lõbus vaatepilt, soovitan soojalt.

IMDB

The Evil Dead (1981)

Sam Raimi esimene täispikk mängufilm ja hiljem triloogiaks laiendatud Evil Dead on kogu oma täiuses muljetavaldav kraam igale õõvafilmide tulihingelisel austajale või lihtsalt õuduse ning inimese tumeda poole uurijale. Kui osadele jääb vaadata vaid pealmine osa ehk zombid, deemonid ja eriefektid, on lool ka teine taust, nn psühhoanalüütiline ja seega on filmi tase seotud erinevate kihtidega. Need, kes teavad, et triloogia teine osa on juba kohati koomiline ja kolmas osa pesuehtne õuduskomöödia, oskavad ehk näha koomilisi elemente ka juba esimeses filmis. Küllap seda tajusid ka Sam Raimi ja Bruce Campbell, et ruumi töötada materjali kallal edasi jagub erinevates suundades.

Kui ma esimest korda Evil Deadi peale sattusin noorukipõlves, siis minu peamine (ja positiivne) üllatus oli, et zombit ei pea kujutama kinokunstis aeglase mõttetu roomajana, kel pole ühtki mõtekat tsitaati filmi jooksul öelda peale nüri mõmina. Ja zombi võib liikuda väga kiiresti – don`t blink! Ettearvamatust käitumisest rääkimata. Selge, et selle võimaluse erinevalt Romero klassikast annab hoopis teine idee kui labaste laipade ringiaelemine. See idee on vaimumaailm ja deemonid ning erinevate maailmade, või dimensioonide kui soovite, kokkupuutumine läbi surnuteraamatu või millegi muu analoogse (mida keegi kuskil kasutab). Metsamaja, kuhu peaosalised pidu panema sõidavad, ongi selline sõlmpunkt, kus maja on nagu kaitse ja samas ei ole ka seda. Loomulikult on hea mõelda tänapäevase tsivilisatsiooni võtmes, et maja on meie kindlus ja kui oht on tõesti väljas, siis piisab ju ukse sulgemisest. Ja aknad? Vahest peavad ja vahest mitte, aga no neid võib ka kindlustada. Aga keegi ei kaitse meid seestpoolt tuleva vastu, kui oleme ukse avanud valesse kohta ja ootamatus ning kontrolli kadumine toimuva üle hakkab levima meie endi hulgas ja kellelgi pole kindlust, et ta ise pole järgmine või et sõber juba deemonite mängukanniks pole hakanud. Vaid alles filmi lõpupoole arendatakse peaosatäitja Ashi karakter välja tasemele, kus tal hakkab kaduma usk tsivilisatsiooni ning pääsemisse ning tal pole kellegile ega millegile loota peale iseenda ning tuleb end kokkuvõtta ja irreaalsele reaalsusele otsa vaadata. Suurepärane kraam. 2010a pidavat valmima remake, loodan et Sam oma originaali mainet selle tegemisega ära ei  riku ja filmikunst sellest projektist ka lõpuks midagi võidab. Kui sealt midagi head ei tule, siis ma luban pritsida sappi nagu jaksan, kuid loodan siiski parimat. N´joy the movie in pure horror!

IMDB

Enter the Dragon (1973)

Enter the Dragoni juures on lisaks võitluskunstidele palju filosoofiat ja alustada võiks vabalt tsitaatidega, mis läksid ajalukku:

Question: What are your thoughts when facing an opponent?
Bruce: There is no opponent.
Question: Why is that?
Bruce: Because the word ”l” does not exist.

A good fight should be like a small play…but played seriously. When the opponent expands, l contract. When he contracts, l expand. And when there is an opportunity… l do not hit…it hits all by itself (shows his fist).

Never take your eyes off your oponent, even when you bow.

Boards don’t hit back.

Enter the Dragon, mis on esimene suurema Hollywoodi stuudio poolt tehtud kung fu film, tuli kinodesse kohe peale Bruce Lee (32) surma. Midagi Bruce`i kontolt ära võtmata võib siiski nentida, et surm müüb ja tegijast inimesest saab pingevabalt legendaarne. Kindlasti ei tulnud kahjuks surma segased asjaolud, mida pole, on konsensus juhtunu kohta tänaseni. Kõik sobivad elemendid huvi tekitamiseks. Minu arust võiks vaielda, kas see oli parim Lee film, kuid kung fu või üldisemalt võitluskunstide filmide populaarsuse tõstis ta kindlasti täiesti uuele tasemele. Pannes ühtlasi aluse ka Bruce Lee kui kultuuriikooni sünnile. Laskumata hetkel kõigesse sellesse, mida Lee tegi paremini kui teised (nimekiri tuleks pikk), asume parem filmi enda kallale. Mälestused omal ajal mitmeid kordi nähtust on tänaseks saanud uue prisma ja võitluskunstid, mis suht primaarne sellise filmi juures, ei olnud enam nii atraktiivsed. Nii mõnigi kord oli tunne, et oleks saanud tehniliselt kõrgemat võitluskoreograafiat näidata, seda eriti rünnakute ja ründajate osas. Ma saan aru, et Lee kiirus oli tolleaegse 24 kaadrit sekundis filmitehnika jaoks liiga suur ja aegajalt kasutati selguse mõttes 32 sekundit, aga vaevalt, et asi ainult selle taha jäi. Filmitehniliselt on muidugi vaja lähtuda vaatajast ja seetõttu pole tingimata mõistlik näidata reaalsemaid tehnikaid, millest keegi eriti midagi aru ei saa. Lihtsalt jalaga nobedalt pähe lüüa on täpselt paras keskmise vaataja jaoks.

Lee üleolek oma opponentidest on arusaadav. Samas, et teiste tase nii madal on, siis mida see meile näitab? Mitte just kuigi palju, aga näidata oleks olnud rohkem. Võibolla pidi see taseme tõstmine tulema järgmistes filmides, aga seda ei saa me enam kunagi teada. Filmis osales suur hulk tolle aja ja tuleviku tegijaid, muuhulgas said ketsijälje seljale Jackie Chan ja Sammo Hung, nende karjäärid tõusid uutele kõrgustele hiljem. Kõigest räägitust hoolimata võib filmi nimetada kõigi aegade võitluskunstide spektaakliks, kus igat relva v tehnikat sai kasutada ja opponentide hulk polnud kunagi liiga suur. Ei tahaks öelda, et filmi sisu väga originaalne oleks, selline kerge Bondi maik on ka kindlasti küljes, aga ju see oligi omamoodi eesmärk, et filmi paremini Lääne maailmale müüa. Tõsistest apsakatest, mis on samas lihtsalt naljakad, võiks mainida ühte. Nimelt näidatakse kindluse sees rahvast täis vangikongides seismas vanu, väsinud ja tõenäoliselt näljaseid musta riietatud mehi. Filmi lõpus, kui nad kongist välja lastakse, saavad neist noored ja kergejalgsed energiat täis kungfuistid, kes lammutavad valgesse riietatud pahade peal nagu jaksavad. Kes ütles, et kõik peab reaalne olema? Üldiselt selge ju, et kui Lee on kaadris, siis ülejäänud vennad on kaadritäide. Kohe ei tahaks uuesti vaadata, aga ehk aastate jooksul tuleb taaskord isu. Seniks, aga on sobivad vaatamiseks Lee varasemad filmid.

WIKI

IMDB

The Escapist (2008)

“She died without a whisper.”

Rupert Wyatti täispikk debüüt laseb uskuda, et tal on ka tulevikus midagi öelda. Mõneti loodan, et mitte enam vangladraamas, see oleks potentsiaali ilmselge raiskamine. Filmi hoogsalt hüplev ülesehitus koos klappiva muusikaga on sobiv kaasaegse kino jaoks, aga teeb selliselt kompromisse, mida mitte alati filmiajaloos hiljem ei aktsepteerita kui kõrget kunsti. Filmikunsti selles siiski oli omajagu, sest koos muusika valiku ja rütmiga ehitati üles üha eskaleeruv lugu, mis vaheldub tuleviku, oleviku ja minevikuga (mitte tingimata üheski järjekorras). Kõik võtmes, mis ei lase keskenduda ning kõige sügavusest põhja võtta. Sellest rääkimata, et põnevuse reegel number 1, ära ütle kõigile kõike – on vaja ka siin lõpuni säilitada, vähemasti lavastaja/produtsendi arvates (teisi ei oska häbiposti paigutada). Seega lisandub filmiloosse hulk udujuttu ehk arusaamatust reaalsuse ja tegelikkuse vahel, millest ju teoorias vaatajad võidavad. Taseme erinevuse tõttu ikka. Sellest kõigest hoolimata olin klammerdunud kõigi iminappadega ekraani külge ja tahtsin sealt kõike endasse imeda. Nii soojendav oli vaadata, kuidas inimestel, kel pole lootust väljas, on lootus sees ning nad suudavad koos tegutseda, luua plaani ning sellest ka hälbida. Hälbimata samas oma unistusest. Vangladraama kohta võibolla liiga positiivne stsenaarium.

Näitlejatel paistis olevat kaunis lihtne seda kõike mängida ehkki nende repertuaarist ei tahaks ära võtta kõike tehnilist ja kokkumängulist saavutatut. Kuid kalasid tuleks siis ka hakata eraldi rookima. Võiks väita, et mitte kellelgi pole reaalset midagi muud olemas, kui unistus millestki väljaspool nende reaalsust, mida pole raske kokku võtta mõistega “vabadus”. Olgu see teie jaoks mida iganes. Kellel on vabadus, tõstke käsi!

IMDB

Mad Detective (2007)

Johnnie To ja Ka-Fai Wai on koos kokamütsid pähe pannud ja keetnud suurepärase supi, mida võib helpida mitu päeva. Ei ole vist mõtet heast keedisest end eemal hoida, kuid ometi õnnestus aasta aega selle vaatamist edasi lükata. Seda enam maitses täna ja maitseb homme. Kiidusõnad Johnnie To aadressil on jõudnud ka varem minuni ja nüüd tuleb need edasi anda. 1 + 1 = 2, nalja teete? 1+1 = 8, kui te kuulute nende hulka, kes näevad teiste inimeste sisemisi persoone ja ühte autosse mahub neid oluliselt rohkem, kui on auto ametlik täituvus.

Näha omaette kellegi erinevaid karaktereid poleks erilist mainimist väärt ja mahuks pesuehtsa skisofreenia alla, aga tuua need karakterid ekraanile kõigile nähtavaks on hoopis omaette kunst ja see oli tõsiselt nauditav. Isegi kui lugu mehest, kes leiab lahendused kuriteo situatsioone metsikult tänaval ning poes jäljendades ning nii asja tuumani jõuab, on veidi koomiline. Sellegipoolest on koostöö veidrate ideede looja ja hoogsa HK märuli tootja vahel praktiliselt veatu ning tulemus järjekordne HK pärl. Filmi lõpus tehakse veel ka kummardus Bruce Lee viimaseks näitlejatööks jäänud Enter the Dragon lõpu võitlusstseenile peeglitega (kuigi analoogset asja tehti ka juba varem). Oot! aga väikese vimkaga, nimelt kõnnib üks mees ringi 7 erineva persoonina ja seal on veel kolmaski tegelane. Beat this!

IMDB

Drag Me to Hell (2009)

On mõned nimed läänemaailma õõvalugude maaletoojate hulgas, kelle peale oled nõus toolilt püsti tõusma. Sam Raimi on üks nendest, vähemalt oli eelmisel sajandil. Drag Me to Hell paistis olevat tagasitulek Evil Dead triloogia nägemusse ja ta oli seda osaliselt ka. Tehniliselt väga hea film. Mitte midagi polnud õõva loomes ette heita – visuaalselt täiesti kompu, ju polnud peale Spider Man triloogiat (4s osa ka tulekul) ka rahast puudus. Seda enam oli film ise totaalne pettumus. Soovitan kasutada vana head võtet testimaks, kas õudusfilm on helide ja ehmatuse peale üles ehitatud või tal on ka sisu – keerake lihtsalt heli maha (ja supakad visake ka igaks juhuks prügikasti). Jällegi, midagi etteütlemata ja detailidesse laskumata, las igaüks kõnnib oma teed ise ning vaatab segamata ja kui meeldib, vahet pole mida keegi teine ütleb. Kuid minu jaoks oli tegemist pesuehtsa antud žanri klišee kogumikuga. Sam ise ilmselt oli oma varasema loomingu võtmesse naasemisest täiega rõngas, kuna puudulikku stsenaariumi saab Hollywoodis vabalt lappida turunduse ja promoga. Ei ole ju enam vaja minna sügavuti ja teha kvaliteetset B-kino. Piisab ekraanile teatud tehnikate lahmimisest. Kui filmi algus poleks olnud nii paljutõotav, siis oleks ehk võinud pool filmi ära vaadata erilist emotsiooni näole manamata, aga liiga kaua võttis aega, et algse mõtteni end tagasi venitada ja “oh boy”, küll see oli pingutus Sami jaoks ning ega see tee kuhugi viinud ka. Kassipoja ohverdamine rumala naise poolt ilma eeltööta ja järelselgituseta, mis-mis? Just nimelt, täiesti tühi pingutus oleks püüda seda mõista. Ja filmi lõpp oli igav nagu surm.

IMDB

Dust Devil – Final Cut (1992/2006)

Esimesed minutid, praktiliselt sõnatult läbi viidud episood, milles keset keskpärast seksistseeni jõutakse verise rituaalmõrvani. Seinad lõpetuseks vere abiga pea kiviaegset mütoloogilist kunsti täis maalitakse ning muusika annab lootust suurepäraseks looks või vähemalt paljulubavaks atmosfääriks. Kas see on piisav kultusfilmiks? Mõne arvates ilmselt on, aga kahjuks teevad üsna pea suu lahti ka näitlejad ja kogu kaardimaja kukub kokku. Ma nautisin filmis potentsiga visiooni, suurepärast kinematograafiat, head muusikat, aga seda kõike oli pika aja jaoks liiga vähe ja ma oleks tahtnud, et näitlejad ega jutustaja poleks kunagi suud lahti teinudki. Mis veider lugu on lavastajatega, kel on annet, et nad ei saa muidu pealtnäha perfektsele teosele näitlejaid ja töötavat dialoogi juurde lisatud? Olgu. Vähemasti lõpul polnud viga. Olin juba valmis täiesti alla andma, aga lõpplahendus oli talutav. Lisaks sellele oli huvitav veel žanrite segamine ehk “western vs horror” pole väga levinud filmimaailmas ja originaalsuse eest tuleb lavastaja Richard Stanley kontosse mõni punkt kindlasti juurde.

IMDB Dust

Dexter – Living the Dream (09/2009)

Küllap on enamus huvilised välja selgitanud, et Dexteri uue 2009a hooaja esimene osa (nn pre-air) on võrku lekitatud. Kuulda on olnud ka promolõhnalisi hoiatusi, et inimesed ei vaataks seda. Kuna osa lõpp on selline, et kuuajaline järgmise osa ootus võib tekitada nööri og vene ruleti hullust. Tegelikkuses tuleb oodata ikka oma 6 nädalat, enne kui järgmist osa näeb. See kõik aga mind kuidagi takistada ei saanud, salamisi oleme kõik tublide ja heade sarimõrvarite austajad ja oodatud on juba üksjagu. Edasi tuleb kahtlemata kergeid vihjeid, mis võivad mõnel tulevikus vaatamise ära rikkuda, aga lugemine nagu ka elamine on meil ikka omal vastutusel. Põhiline muudatus võrreldes eelmiste hooaegadega on muidugi laps ja pole raske arvata, et meie mees Havannas ehk Dexter kurikaelade keskel, pole just aasta teravaim pliiats, kui ta hommikul tööle suundub. Tagajärjed ei lase ka end kaua oodata ja asju hakkab kolinal käest ära minema. Pikemalt peatumata detailidel (igaüks vaatab ise), ütlen vaid niipalju, et tragikoomilist on selles hooajas kõvasti lubamisel. Aga teisest küljest, kui tal on laps ka veel kaela peal – on tõenäoline, et Dexterit saab asetada väga karmidesse olukordadesse ning seega on oodata tõsiseid osasid ning tilulilutamine on vaid sissejuhatus uude maailma. Ahjaa, John Lithgow teeb tugeva rolli seeriamõrvarina, keda nüüd algatuseks mõnda aega taga ilmselt saab ajada. Paljulubav, pole probleemi oodata.

Dexter

G@me (2003)

Peale seda, kui Trash mind keldrisse vedas, istun nüüd kodus suure torni otsas. Nii, mul ole enam aimugi, miks ja kuidas see konkreetne film valikusse sattus, kuid masinasse ta eile lendas. Oma ühtlase stiili tõttu oli rahulik vaatepilt, aga põneviku kohta oli (ainult) üks asi puudu, see oli põnevus. Aga nii väikese probleemi pärast ei tee korralik mees ühtki kulmukortsutust, romanss ja veider näitlejatöö on täiesti piisavad selleks, et film öösel lõpuni vaadata. Sisusse liialat minemata, korporatsioonidest küllastunud Jaapanis sattuvad kokku mehed, kellel näib tekkivat side ja sellest saab mäng, kus igakord, kui tõeliselt põnevaks kisub, kistakse see katse tükkideks. Võlts inimrööv on suurepärase mängu alus ja ega topeltmäng ka paha asi pole ning edasi-tagasi kuuma palli veeretamine sobib ka heaks (filmi)mänguplaaniks. Aga no suure filmi taset ei tule välja. Loodan, et see tehti väga väikese rahaga ja see ongi tema suurus lõppkokkuvõttes.

IMDB

The Last Winter (2006)

“There is no way Home. Hope dies.” Larry Fessendeni katse luua öko-õudust on tervitatav. Kogu filmi kandvat teadmatust, millega peategelased silmitsi seisavad, ei suuda Larry aga kahjuks lõpuni välja kanda. Olen natuke hämmastunud isegi, miks tal lõpp nii lamedaks kätte kiskus või kus projekt kabelimatsu välja tiris. Filmi vaatamiseks sain idee sõber Opsilt, kui tundsin huvi, kas tal minu filmijanu kustutamiseks häid soovitusi jagada oleks. No ilmselt ta aimas, et minu huvi ökoloogia ja maailma vastu, saab filmi vaatamisel kuhjaga tasutud, eriti kui formaadiks on õudusfilm. 2/3 filmist olingi väga rahul. Idee, kuidas Alaska sulab ja naftakompanii (kellest küll kohapeal vaid pilootgrupp oli) ei saa oma masinaid kohale tuua ning tagatipuks on lootust, et loodus ise vastu hakkab kogu planeedivägistajate kambale on ju tore utoopia, aga kogu filmikunst on utoopia nagunii, see mind ei saanud häirida seega. Õõvakohtadega filmis kitsid ei oldud ja isoleeritud Alaska uurimiskeskuses toimuvat laibakuhjamist oli täiesti mõnus vaadata. Ilusad lumeväljad, kus vaid üksikud külmunud laibad maastikuvaadet aegajalt rikkusid. Hitchcocki “Lindude” stiilis endaga rahulolevad mustad linnulised oli samuti väga kodune vaatepilt. Kõik oli väga tore, aga no see ei saanud kõik nii hea olla lõpuni, ilmselgelt. Kuidas sa nimetu Loodusega õudusfilmi veenvaks teed tavalisele vaatajale. See oleks ju originaalne, isegi indie filmi kohta. Vaja on ikka nähtavaid “koletisi”, hiiglaslikke ja fantastilisi tundrakolle. Ma arvan, et seal kukkus film konkreetselt kokku, kui neid tegelasi näitama hakati ja selgus, et nad suudavad ka füüsiliselt inimest liigutada ning viitsivad sellega üldse vaeva näha. Samuti ei viitsinud filmiloojad pingutada, et oma lugu ja tegelaste koolemist mingil korralikul viisil põhjendada. Mingit põdrasarvedega draakonit pole küll mõtet ekraanile tuua ja loota, et see täidab tühimiku käsikirjas ning seletab inimestele ära, miks lavastaja üldse ökoloogia oma filmi sisse tõi. Kokkuvõttes, mulle meeldis vaadata ja ma ei kahetse seda, kuid filosoofiliselt jäi film ikka täiesti seisma lõpus. Film transformeerus zombiks ja kukkus ketrama nagu katkiläinud grammofon: “Kas sa nägid seda, kas sa nägid seda?” Pathetic.

IMDB

Fears of the Dark (2007)

6 erineva animatsioonitehniku koostööst sündinud 4 mustvalget õõvalugu. Kohtumine hirmudega keset päeva pole väga hirmus, aga põnevust tekitav kindlasti. Võibolla kohati, kui visuaalselt vaid geomeetriliste kujundite taustal, sulle filosoofilist tausta tekstiliselt laotakse, võtab film veidi tuure maha. Lõpuks tekib kerge väsimus ja mõtled, et miks need lugusid sissejuhatavad koerad juba otsa ei saa või vähemalt peremeest neljaks ei rebi ning siis saabubki viimane lugu, tõeline kirss. Mees murrab sisse majja, aga nagu arvata võib, siis valguseta ruumides ootab meid valge ja musta fantaasia. Veidike valgust, valget animatsiooni ja jubedused formuleerivad end meie ajus ise.

Lillelises kostüümis geishakarakter, keda näidatakse vaid selja tagant – viib meie mõtted Jasoni ema radadele, aga see pole Reede 13. See on vaid näiliselt tühi tavaline maja keset mittekusagit, kus peategelane end oma mustade mõtete küüsi langetab. Iga heli, iga objekt on potentsiaalselt kõige õudsama kvintessents. Mu lemmik stseeniks jääb mehe astumine läbi põranda, millest tekkinud augu kaudu anti vaatajale aimu, et all on tume vesi, kuhu tema käsi ei ulatu. Võib ainult juurde mõelda, kui pimedaks ja hirmvesiseks nutujoruks oleks ta elu muutunud, kui ta korruse allapoole oma teel oleks astunud. Vaatamata kenasti ellu viidud õõvatekitajatele, oli see lugu samas väga muhe ja koomiline, vastuoluline kooslus mida tavaliselt suudetakse tekitada vaid animatsioonitehnikaid kasutades. Põnev on, kuhu viib filmitegijate tee siit – kas täispika mängufilmi või edasiste katsetuste teele leida meist ja meile lõputult uusi hirme.

IMDB

Hangover (2009)

Idee sellest, kuidas algab poissmeeste pidu Las Vegases, poleks poolt sentigi väärt, kui just keegi sealt edasi midagi ei mäletaks. Suurepärane võimalus hakata triatlon – tõstmine/orienteerumine/mälumäng – mosaiiki laduma vaid kaudsete tõendite alusel. Kuigi ma usun, et iga vaataja suudab vähemalt 2 korda filmi jooksul naerda, tehes filmi seega edukaks komöödiaks. Ei ole mul peale filmi vaatamist kuidagi selge, kuhu see film paigutada. Õhtul/öösel kaotatud sündmused leiavad ükshaaval peategelased üles, mõni vajab veidi taganttorkimist ja teine jälle nutikat lavastamist. Naersin, mis ma naersin, eriti Zach Galifianakise mängitud tegelast, kelle lollus oli paigast ära, kuid kindlasti mõttekas võtmes teiste tegelaste suhtes. Kuid siis anti ette Mike Tyson (cameo) ning koheselt tekkis näitlemises kerge auk. Olles meest hiljuti näinud temanimelises dokfilmis, oli suht selge näha, et kunstlikult teda kurjaks ei tee ning ilmselt lavastaja ei suutnud talle selgitada, kuidas ta oma rolli sisse peab elama. Võimalik, et ta pidigi olema muhe, kuid see ei sobinud eriti. Järgmine ämber oli paljas hiinlane, kellega algne stseen toimis väga hästi, kuniks ta pani riided selga ja kambajõmmidega hiljem tagasi tuli. Ken Jeong mängis oma karakteri täiesti üle ja rikkus osa filmist lihtsalt ära. Märkimist väärib ka tugevalt forsseeritud lõpp, kus poissmeeste peo järgselt oli kohustulik kiirelt pulma ilmuda ning kahjuks ei olnud sinna enam ette nähtud ühtki hea maitse piiri ületavat sündmust ega ka kvaliteetset huumorit. Kuna tegijad plaanivad juba teist osa, siis võibolla on see nii hea. Jääb midagi veel teiseks osaks näidata. Ma usun, et ilma järjeta jääks see film siiski filmikunsti ajalukku veenvamalt, kui jantide triloogia, mille atraktiivsus kahaneb kronoloogilises järjekorras tõmmates alla ka esimese osa originaalsuse. Hea meelelahutus igal juhul.

IMDB

In Bruges (2008)

Sai mainitud Six Shooterit kommenteerides, et põhjuseks seda lühifilmi kõigepealt vaadata oli In Bruges lavastaja nägemusse sisseelamine. Asjal oli kindlasti jumet, kuna pikk film ületas kohati talle asetatud ootusi. Rahule võis jääda filmiga juba ainuüksi visuaalse külje pealt, kuna kanalitega kaunistatud Brugget pole mul kunagi olnud plaanis külastada. Sealsest hästi säilinud keskaegsest vanalinnast on filmi osavalt sisse kodeeritud terve turismituur.  Mistõttu nüüd pole enam vahet, kas minna või mitte minna. Colin Farreli poolt mängitava Ray algsest suhtumisest, et Brugge on pahn ja tahaks kuhugi mujale, saab kavalalt filmi käigus uus, elada tahtmise võrdkuju, kelle jaoks Brugge on sama sobiv linn kui misiganes teine. Seda kõike kõrvale jättes on filmi kandev osa hoopis kahe palgamõrvari sattumine ooteseisundisse linnas, mis Iiri päritolu meestel verbaalse kõhulahtisuse tekitab. Mõnus loomulikult kõlav dialoog, mis näo pidevalt muigele ajab ja kuni lõpuni vastu peab, kui duole Colin Farrell ja Brendan Gleeson lisandub veel Ralph Fiennes, kes varemalt vaid telefoni teel esines. Ausalt öeldes pean tunnistama, et leidnud nende näitlemises miskit köhima panevat ja eriti rahule jäin Farrelliga, põhjuseks suutmatus näha ette teda sellisel tasemel pingutamas ja ka õnnestumas. Võibolla kui tahaks veidi norida, siis olid mõned kohad, kus asjade käik oli liiga lihtsalt etteennustatav, kuid see ei seganud. Selliste filmide juures on veel üks korralik libastumiskoht, milleks on lõpulahendus. Tõsiselt etteheidetavat libastumist polnud ja isegi koht, kus igaüks võib mõelda, mida tahab, suudeti sisse jätta. Just vahetult enne tiitreid. Mispidi see film IMDB TOP250 hulka peaks kuuluma, mulle samas arusaadav ei ole. Aga miks peakski, see tabel on nagunii suuresti veider oma järjekorra poolest, kuid ta on avatud rahvaedetabel ja sellest johtuvalt on isegi huvitav, et just vanu klassikuid niipalju sinna korraga ära mahub. Võibolla tõesti on ka In Bruges tulevane klassika. Ma siiski ootaks paarkümmend aastat enne, kui jah ütleks.

IMDB

Pusher (1996)

Taani lavastaja Nicolas Winding Refn on minu arvates selgelt ülehinnatud. Tänaseks jõudnud välja Pusher triloogiani, on see kõik mida tal pakkuda reaalselt ongi. Ilmselt, kuna esimene nn Pusher originaal oli piisavalt seksikas, sai ta katsetada ka muudel radadel, kuid jõudis ikka tagasi selleni, et teha järjed oma ainsale õnnestumisele. Olen küll kursis, et teda saadavad ohtrad kiidusõnad, kuid kuna Pusher (1) polnud midagi sellist, mille peale seina maha joosta, ei saa ma aru, millest selline kiidulaul. Täna pole mul sekundiksi plaanis eelnevalt mainitud järgesid vaadata. “Skandinaavia vastus Trainspottingule”, “Hell on Earth in Copenhagen” ja kõik muu selline ülevõlli kiitmine on arusaamatu pläust. Sotsiopaadist ja narkarist tänavadiiler pidavat kandma oma õlul käsikirja karjuvat realistlikkust. Kim Bodnia peaosas oli näitlejana muidugi sümpaatne, aga kust järsku kõik need inimesed välja kargasid, kes teavad tänavareaalsust Kopenhaageni tänavate narkoäris, et nimetada seda kõike (filmi/käsikirja) reaalseks? Võttes aluseks meetodit, et kui filmis esimese 30 minuti jooksul midagi huvitavat ei toimu, oleksin pidanud selle filmi kohe prügikasti saatma, ometi varusin kannatust, et 1.45 vastu pidada ning loota kasvõi lõpus oma katarsis leida. Selliseid filme on ka nähtud, kus kogu asja mõte ning võlu laekub viimase 10 v vähema minuti sees. Küll aga mitte siin. Peale tolleaegse Jugoslaavia territooriumilt pärit immigrantidest, kes etendasid nn kõvema kaaluga diilereid koos “bändiga” ehk musta töö tegijatega, polnud filmis ühtegi sümpaatset tegelast ega ka liini. Veider, kas peaosatäitja ja tema lähedased ei peaks ka natuke sümpaatiat saama? Eip, mitte sentigi minult. Käsikirja briljantsuse väite jätan ka nendele, kes selle otsas päikest tahavad võtta.

IMDB

Splinter (2008)

Selle filmi vaatamiseni jõudsin üsna ümber nurga. Nimelt sattusin netis kolades kellegi Top 10 Horror 2008 nimekirja peale, mille tippu ehtis Splinter. Et aga miski ei kinnitanud sellist ülemeelikut valikut, siis pidin asjaga lõpuks tutvust siiski ise tegema. HÕFF ajal nimelt see ei olnud plaanis. Esimesed 30 minutit olin rahul, kuna peale selle, et vana hea siili sarnane  väheusutav pahurlane oli kollistatud ja see pidi olema õudne, polnud ülejäänud osas asi kaugeltki probleemne. Eriti istus see, et kuigi karakterite osas õudusfilmi žanris ikka miskit vajaka jääb, ei olnud näitejate töös vaja ullemat prõksumist korraldada. Seega asi toimis. Pikemalt peatumata sisu ümberjutustamisel, mida igaüks võib lugeda üle võrgu, siis lisan, et originaalsust siin siiski polnud. Aga oli väga hea meelelahutus. Natuke kahju, et mööda maad iseseisvalt liikuvad käed ning ülehelikiirusega liikuvad järelandmatu suhtumisega ziilizombid on tänaseks juba jääaegne kvaliteet Sam Raimi Evil Dead triloogiast ja midagi lisada siin lavastajal polnud. Olid okkad (siilil ikka on okkad). Okkad tähistasid paha, parasiiti. Viidates filmidele The Blob, The Thing, The Host ja  John Carpenteri põhjal tehtud hiljutisest Frank Darabonti loomingust  The Mist –  lisaks Sam Raimi Evil Dead filmidele, on üsna selge, et kogu filmis peale kaasajastatud ideede ja toimiva meelelahutuse, midagi muud järgi ei jäägi. Täitsa vaadatav sellegipoolest.

IMDB

Repulsion (1965)

Roman Polanski on filme teinud juba üle 50a ja Repulsion on üks tema kuulsamatest filmidest. Mõnede arvates kannatab ära ka võrdluse Chinatown ja Rosemary`s Baby tasemel teostega. Ilmselt tuleb need üle vaadata, kuna nende nägemine jääb juba üle 10a tagusesse aega. Personaalselt ei tundnud palju midagi seda frigiidset hullumist vaadates, kuid tehniliselt oli palju kiita ning tervikuna meister asjal tõesti oli. Võibolla ongi kõige paremad osad selle filmi juures sassikeeramist abistav must-valge atmosfäär ning pidevalt häirivad isoleeritud helid lõhestamas vaikust. Selge muidugi, et kui film pretendeerib õudusfilmi kategooriasse, siis valgus ja heli peavad paigas olema. Kogu filmi tuum jääb siiski tol ajal vaid 22a noore Catherine Deneuve`i kanda, kes autisti tasemel ebastabiilset kuid ebamaiselt uinuvat kaunitari Carolit ebainimlikult hästi välja mängib. Film ei kuulu küll lemmikfilmide hulka, aga hinnata oskan head tööd küll. Hullupööra pingutamist kujunditega mängimisel tänapäeva kinos väga puudust ei ole tundnud, aga samas pole see ka tänapäev, vaid puhas klassika.

IMDB

Sympathy For Lady Vengeance (2005)

Lady

Sympathy for Mr. Vengeance on filmi ilmselge eelkäija. Esimesel korral “järje” nime nähes ei uskunud ma oma silmi, et Park Chan-Wook sellise liigutuse tegi, aga ju tal olid omad põhjused. Kui lauamängumaailmas on Reiner Knizia oksjonitriloogia, mis on on puhas kuld. Siis filmimaailmas on Park Chan-Wook teinud kättemaksutriloogia. Kõik on väga tore, aga triloogia viimane film kahjuks ei kanna endas suurt midagi. On jälgi suurtest emotsioonidest, tegudest ja varasematest filmidest, aga me ei otsi alati mälestusi. Me elame, me tahame olevikus tunda ja loota homse peale, et on midagi mäletada. Kardan, et sellest filmist on mäletada põhiliselt Suur Korea Emme, kellel olid vanglas paremad ajad, kui tal oleks mujal olnud (vabandust, mujale ta poleks sobinud nagunii). Muidugi imelik oleks maha vaikida hulk kunstiliselt jahmatavaid stseene nii ilu kui vägivalla mõttes. Sellegipoolest üllatavalt (või siis mitte) nõrk film lavastajalt, keda oled juba pikemat aega austama õppinud. Kriitika vajaduseta. Eks triloogia lõpetamine tupiku valguses on nagu halb kohustus, mis tapab sära ja jätab su limbosse ulpima.

IMDB

Dawn of the Dead 2004

Kui juba Zack Snyderi peale jutt läks, otsustasin ka selle varasema filmimaterjali igaks juhuks omandada. Minu mõistes remake = fake algatuseks. Ja üliharva, kui see teistmoodi on. Kui sa lähed juba kopeerima midagi, siis ilma tõsiselt uut kvaliteeti või uudsust lisamata, pole see lõpuks ikkagi muud, kui hale koopia.

Annad teosele kaasaegse tehnilise vormi, viskad sisse hunniku veidi tuntumaid tähti mõttetu plaginaga kaunistatud osadesse, unustad ära stsenaariumi väärilise kohendamise (kes sulle ikka selle pingutuse eest tasub) ja naudid järjekordset käkki. Ole nüüd meheks Zack ja näita vähemalt korra elus, et sul on sekund originaalsust kusagil peidus. Ja ära ainult matki kõike, mis ette jääb ja tellitud saab. Ja veel – ära kepi vanade meistrite töid neljaks. Ma ei hakka isegi pingutama ennast tagasi hoida. See film on sulaselge solk. Mulle on õudusfilmid alati meeldinud, noorukipõlves olid Romero zombifilmid ikka au sees, kuigi mitte otsesed lemmikud. See “teosehakatis” aga ajas mind tõsiselt öökima.

IMDB

Franklyn

IMDB

Teades, millised hagijad kappavad ringi Eesti filmikriitika maastikul, tundub kaunis turvaline tunnistada Franklyn õnnestunud projektiks. On muidugi veider, et nii vähe on vaja inimese õnneks. Kõigest võimalus vaadata filmi, ilma et urin koheselt kurku ei tõuseks ja filmi ka vabalt teistele soovitada võiks. Aga oot, kas ma väidan, et see on perfektne film? Kaugeltki mitte. Aga piisab, kui alustame sellest, et ta on intelligentne ja visuaalselt atraktiivne. Isegi mõnusalt filosoofiline. Võib küll öelda, et tundmatute karakterite paralleeldimensioonides ühtesidumine on tehtud nähtavate traagelniitide valguses ja mitte iga liin pole arendatud, vaid pigem pooleliolev projekt. Ja mis siis. Igasugune näiline pooleliolemine on märk sellest, et sul on ruumi endal mõelda. Midaiganes pähe tuleb. Tihti olen mõelnud, et kui vaid üks argument oleks, millega korralikku filmi suurest hulgast prahist eristada, siis oleks see just see, et vaatajale jäetakse ruumi mõelda. See muidugi ei tähenda, et suured pommikraatrid stsenaariumis on selleks, et me peaks need ise “täis” mõtlema. Õnneks midagi nii hullu Franklynis polnud. Peaosatäitjatest oli nauding jälgida Eva Greeni, keda vaataja tunneb vast kõige rohkem uue põlvkonna Bondi filmist Casino Royale. Lavastaja  Gerald McMorrow pole enne seda filmi millegi suurega pealtnäha hakkama saanud. Paljulubav algus.

Stseen mida polnud

Watchmen

IMDB

Mingis mõttes oleks targem antud juhul suud üldse mitte avada, sest nii võiks jääda filosoofiks. Võib eeldada, et algmaterjali omandamata ei saa seda filmi korralikult kritiseerida. Karta on, et see on tõsi, kuid alati jääb võimalus metakommentaariks. Kui uskuda enne igat koomiksi põhjal vändatud filmi linale manamist, et algmaterjal on kõige-kõige, siis muidugi võrreldes selle meie igava igapäevase maailmaga, oleks koomiksite kvaliteeditase tõsine ulme. Kuid päris kõike ei osta ka kassid, minust rääkimata. Zack Snyder seda filmi lavastama on ühtaegu hea ja halb. Hea, sest ta ei pinguta eriti, et lisada mingit omapoolset nägemust. Halb, sest ta on käkimeister. Kuid, et ta saab tehtud konkreetsed asjad ja tootjad oma raha alati tagasi saavad, siis muidugi näeme tulevikus veel mõne käki kindlasti. Käkk võib mõne jaoks kindlasti olla ka filmikunsti tipp. Veel on Znyder ilmselt hea valik selle poolest, et ta pole võimeline (väidetavalt) ülitugevat algmaterjali ära rikkuma (see on nüüd see metajutt), mistõttu ka enamuses kaheldava väärtusega näitlejaetteasted pole probleemiks, et filmi täiel rinnal nautida.  Positiivsest küljest: parima mulje jättis näitlejatest Jackie Earle Haley (karakter Walter Kovacs / Rorschach) . Spektrumi teise otsa paratamatult aga langeb Malin Akerman (karakter Laurie Jupiter / Silk Spectre II), keda vaadates pidevalt küsimus huulile ronis: misasja ta on pandud sinna esitama. Siinjuhul võin ainult rõõmustada, et pole koomiksit lugenud, sest ma ilmselgelt ei saa tunda fännide frustratsiooni, kui ta algse tegelase peakski olema korralikult alla lasknud. Võin ainult aimata, et heas algmaterjalis ei saa ükski kesksetest tegelastest olla nii mõttetu. Kui ma nüüd veel tagasivaatlikult mõtlen 300 peale, siis Watchmen oli ikka täiesti töödeldav kraam võrreldes tollega. 300 ajas ikka konkreetselt iiveldama.

Dorothy Mills

IMDB

Pean oma esialgset arvamust veidi korrigeerima. Too polnud piisavalt konkreetne ja filmi vääriline.

Lihtsalt üks väga kehv film. Kahju, et Dorothy tegelaskuju mänginud Jenn Murray andekust sellises sopas raisati.