Bas Rutten

“If a wrestler takes you down and does not use the takedown, you should  count the takedown against him. That will sparkle it up, you should really do something on the ground! Winning by takedowns is not a win, not in  my books. You take somebody down, obviously you don`t wanna stand and get hit. You take somebody down, but you just go for control, you don`t want to fight cause you`re afraid of getting submitted. Meaning: you are not a fighter, you are a wrestler.  Don`t get me wrong, wrestling is great, but you just don`t wanna fight.”

Bas Rutten

Harry Potter and the Half-Blood Prince [2009]

PÖFFi ajal on ikka kõige kohasem kirjutada filmist, mis ajast ja arust ning midagi ei tähenda. Kuumadel ja värsketele aegadel muidugi tähendas, ilmselt neile, kes filmikunstiga esimest kokkupuudet tegid. Tundub, et võlukepikesega vehkimine on saanud popiks ka ringkondades, kus tavaliselt vaid tavalise kepiga vehitakse, sest antud filmi maagiaportsion oli sama nõrk nagu kiirelt keedetud nuudlite pehmus ja põhiline oli ikka pigem igas nurgas aeleda. Maagiline armuannus (mitte segamini ajada Liivaannusega) pidi loomulikult kogu aeg võtta olema. Nagu ikka, pole mul piisavat huvi jälgida kassahittide saamislugu või õigemini selle mõttetuid tõmbluseid, mida promo mõttes edastatakse. See osa jättis selge pubekate hõõrumisfilmi mulje, milles pole iseenesest midagi halba, kuid seega kuulub ta muusse kategooriasse kui eelmised HP osad. Üks hea sõber kord ütles HP raamatuid järjest lugedes kommentaariks, et iga raamatuga läheb asi kurjemaks (seega ka vist realistlikumaks? mõtlesin siis). Sellisel juhul, antud konkreetse filmiga mindi tõenäoliselt vastuollu nii selle idee kui ka raamatu algse materjaliga. Vabandage, aga kui raamat oli ligilähedaseltki sama mõttetu kui film, siis on mõlemad selge materjali ja potentsiaali raiskamine.

75% filmist kulub ca 15 aastaste suhete korraldamisele ja parim hetk sellest on, kui kõik tõstavad oma võlukepikesed üles, et ühe filmis surnud ägevõluri auks midagi teha. Ja siis see näeb ka välja nagu Terminaatori kontsert, kus noored välgumihkleid läidavad, olgu, et suvel ikkagi lund ei saja.  Samal ajal Dark Lord ilmselt lebab oma luksulikul mustal asemel ja jälgib seda sama, tänapäevaste seaduste järgi lapsepornot, ja itsitab pihku. Ausalt, eriti nõrk oli, et HP ei suutnud ka rohkem, kui aint võlukepikese lehvitamisest ise haiget saada. Vähemalt nad kõik leidsid oma armastused või nii nad praegu arvavad. Eks järgmine osa näitab, kas suri idee päris ära v leitakse lihtsalt uus lavastaja. Täismõttetu kraam. Ahjaa, Helena Bonham Carter mängis filmis samuti. Ei saaks öelda, et halvasti, aga et film ise oli nii nõrk, siis oleks ta võinud koju jääda. Ma olen kindel, et koduses kontekstis oleks tema etteaste olnud mittu korda mõjusam. Helena, loodan, et sa ei tule tagasi enne, kui järgmisel osal on midagi öelda ka filmina.

IMDB

Accident (HK 2009)

Võiks ju mõelda, et kui isand Johnny To võtab vaevaks produtsendiks hakata, siis pole vaja kahelda, et film tasub vaaatamist. PÖFFil näeb seda filmi üsna pea programmi raames “Päike tõuseb idast” ja eks igaüks saab ise vaadata, kui huvi on. HK kino mitmekesisus on mingis mõttes üsna kaheldav väide, sest valdav osa on tegevust täispakitud relva v käsitsivõitluse tander, kuid loomulikult ei kehti see kõige kohta. Leides filmi pigem nime alt Assassins kui Accident, siis olingi ootel trilleri mõiste unustuses ja action mõiste puudumisel ikka pigem hoogsast ja süsteemsest etteastest kui aeglase paranoia ekraanile kandmisest. Peale mõningast süvenemist sai siiski selgeks, et tempot siit ei tule ja potentsiaalsed põnevad peategelased Aju, Vanamees, Paksuke ja Naine meile mingit meeskonnatööd näidata ei suuda. Kes teab (st mina ei tea), aga paistis, et filmi eelarve kannatas välja ainult veidike algset tulevärki ja suri selle pingutuse peale kohe välja. Teoorias võib alati pakkuda, et nn tulevärk ja hoogsus polnudki filmi eesmärk ja põhiline oli minna Aju siserännaku teed.

Mis aga vastu räägib on see, et Aju oli üsna põdur, ega paistnud eriti aju moodi ning jooksis pidevalt kinni. Kui prillid eest ära võttis, siis polnud aju enam nähagi, lihtsalt kena näitleja. Kõik kahtlemata teavad sisukirjelduse järgi, et Vanamee aka Onu kaotab oma mälu ja siis hakkab kogu projekt logisema – või vähemalt nii leiame end nägemas kinomaagiat uskudes. Muidugi pole vaja siin sattuda paanikasse, sest iga meeskond on sama tugev, kui tema nõrgim lüli, seega polnud sel meeskonnal enam eriti kuhugi minna ka. Kuigi oleks võinud veidi pingutada, et see kaardimajake vähemalt näiliselt veidi kauem koos püsiks. Selge, et kui su töö on lavastada surma, siis varem v hiljem tekib segadus, mis on päriselt õnnetus ja mis lavastatud – kui asi sind ennast puudutama hakkab. Ja peategelane peabki seetõttu üksi välja mõtlema, kus läks valesti ja mis tegelikult toimub. Vaadatav, aga Johnny To nimega seda pigem ei seoks.

Yi ngoi

Future Sound of London [3]

TheFutureSoundofLondon

Brian Dougans ja Garry Cobain on mehed Future Sound of Londoni taga, kes juba ligi paarkümmend aastat elektroonilise muusika piire nihutanud. Pole just palju selliseid tegelasi, kes kerge saladuskatte varjus tegutsenud pikka aega, ometi jõudnud edetabelitesse ja püsinud seal pikemalt (eriti 90ndatel).  Ja nüüd sotsiaalsete võrgustike ajastul end kivi alt välja vedanud MySpace ja YouTube keskkondadesse. See post on siin austus duole, kelle loomingut mul pole õnnestunud kunagi kellegiga selliselt võrrelda, et see oleks nende kahjuks. Ning kelle “Dead Cities” plaadi saatel õnnestus igav bussisõit Sankt-Peterburgi 90ndatel valutult mööda saata. Kes rohkem igatseb, lugegu allpool lingist Wiki abiga ohjeldamatult juurde.

Future Sound of London

Heroes S4E01-03

Heroes

Heroes 4nda hooaja esimese 3 osa kohta võib lausuda julgelt mõned kiidusõnad. Üks põhjustest on, et 3s hooaeg läks täiesti käest ära (et mitte öelda, et kõik hakkas libisema juba 2s hooajas) ning ilmselt mindi tagasi algse joonise juure, et üles leida, kus kiiva kiskus. Otsingu käigus selgus, et sci-fi seebikat saab ilmselt siiski kõige edukamalt teha selliselt, kus kõik imeväelised tahavad elada tavalist lambaelu nagu esimeses hooajas. No see osutus igati edukaks, sest nüüd võib jälle silma lahti teha ja ei pea häbenema, kui kõik varem loodu segi keeratakse iseenda ja kõigi vastu nagu Dallase ja Dynastia eepostes 80ndatel. Dynastia sarjas omal ajal julgelt pede mänginud Jack Coleman kindlasti oskab anda mõned näpunäited ka täna, kuidas lõputult üle võlli sõita.

Sylar

Aga tegelikult vaatan ma seda sarja Zachary Quinto pärast. Tema mängitav Sylari tegelaskuju on puhas sadistlik rõõm terviklikust karakterist, sest kõigil teistel on seebi mängimine nii huvitav, et kogu aeg läheb segamini, mida tehti, mida tegema peaks ja kus on minevik või tulevik. Vähemasti ühel mehel on asi selge, tuleb olla vaimukas, koguda võimeid, mitte lasta häirida end segadusest teiste karakterite ümber. Ja näha hea välja. Way to go Zachary!

IMDB

Dylan Moran – Monster (2004)

DylanMoran

Poolteist tundi Black Books sarja tähe Dylan Morani teravmeelset püstijala kabareed Monster. Kerge viide algatuseks, mida võite temalt oodata. Ja pole mingit mõtet tõlget oodata minult, show on inglise keeles, õppige keelt või unustage etteaste.

“I don’t want to make any huge generalisations about women, I’m not here to do that, it’s—it’s vulgar. But all I’ll say is that they have no feelings. Because it’s actually men, you’ll find, who are the far more romantic. Men are the people you will hear say, “I’ve found somebody. She’s amazing. If I don’t get to be with this person, I’m fucked. I can’t carry on, no, I mean it, she’s totally transformed my life. I have a job, I have a flat, it means nothing. I can’t stand it, I have to be with her. Because if I don’t, I going to end up in some bedsit, I’ll be alcoholic, I’ll have itchy trousers. I can’t—I can’t walk the streets any more.”  That is how women feel about shoes.”

Dylan Moran

Dylan Moran

Black Books oli üks väga armas sari ja eriti sellepärast, et seal oli väike tuumik, mille ümber kogu koomusk pöörles. Muidugi selliselt ka peategelased rohkem tähelepanu korjasid. Sama ei saa öelda Dylan Morani Koletise kohta, kus Dylan ürituse nimele ebavääriliselt kohati üsna pehmet juttu lohistas ning kuigi lõppkokkuvõttes oli piisavalt lõbus, kõikus üldine kvaliteet üsna seinast seina. Muidugi pole kindel siin see, kas kõikus siin tema kvaliteet või minu arusaamine sellest, aga lõpeks pole see kuigi tähtis enam. Sellise kraami juures on see laialt levinud. Vaadatav materjal kindlasti ja tore mees, kes ka suurel ekraanil on veenvalt esinenud ning tema teist etteastet samas vallas vaatan kindlasti üsna pea. Ja isegi loodan sisimas, et see on parem.

IMDB

Get Carter (Remake 2000)

get_carter

Kõik, kes on näinud originaali 1971 aastast Michael Caine`iga peaosas, saavad ilmselt aru, et selle filmi kohta, mis pole isegi originaal – saab öelda kokku 2 lauset. Ülimalt halb film. Parem kui poleks kunagi tehtud.

IMDB

  • Ip Man movie poster

    Bruce Lee the Legend