Banned in America

IMDB

See dokumentaal (mis koosneb peaasjalikult jõhkratest ja kohati ka kurbadest klippidest) on küll Amazonis müügil ja talle on märgitud autor ning lausa 4 järge. Kuid ma ei imestaks, kui neid kaadreid on varem ja hiljem ka mujal kasutatud. Eks vägivald ja surm on seksi kõrval kindlasti kõvad müügiargumendid ja kõiki klippe ei viitsiks keegi võltsida. 1978a pärit Faces of Death peaks olema antud asja eelkäija, kuid seal on tõdetud märkimisväärselt suur osa inimestest näidatust lihtsalt võltsiks. Nagu arvata võib, siis loomi näitavas materjalis keegi ei kahtle siiani. Samas Banned in America esimest osa vaadates polnud väga viga, peale 12 minutit arvasin juba olevat näidatavast täiesti üle, kuigi tõepärasuses ei tulnud pähe kahelda. Kahjuks polnud see aga nii. Vahepeal pidin video kinni panema, et mõelda. See on ilus variant. Tõenäolisem variant oli, et panin pausi puhkamiseks. Visuaalsest jõhkrusest, mis ei ole kaugeltki pärit Saw tüüpi mängufilmidest.

Miskipärast ei suutnud ma leida Banned in America filmi klippe YouTube keskkonnast. Seega klipiks lisasin 1978a. Faces of Death esimese episoodi. Peaks olema peaaegu ajalooline viide.

Last House on the Left

IMDB

Selle 1972a filmi traileri (sama kehtib 2009a remake’i kohta) jätan siia lisamata, sest too näitab lihtsalt kogu filmi ära. Kui keegi ikka tahab filmi vaadata, siis vaadaku trailerit peale filmi.

Filmi enda valik on seotud Wes Craveniga, kelle debüütfilm see on ja faktist, et filmist on tehtud värske remake. Trailerite võrdlus näitab, et sisu on üsna identne, kuid minu eelistus on võimaluse korral ikka originaal. Kusagil internetis sattusin miski jutu peale, et tegemist on väga võika filmiga ja tahtsin kohe ennast testida. Pool filmi vaadatud ja kuidagi ei saa tundest lahti, et 2009a paistab 27a jooksul korduvalt ära keelatud film nagu tüütu pühapäevane jalutuskäik pargis koos halbade näitlejatega. Küll aga hakkas põhjendamatu vägivald ja kättemaksu ootus siiski vaikselt end minu kaela ümber kerima ja filmi lõpupoole ma ennast enam üleliia hästi ei tundnud. Seega mingi osa väitest, et see film omab teatud põrgulikku kvaliteeti, vastab tõele. Miski ütleb mulle, et võibolla oleks seekord olnud vaatamiseks targem valida remake, kuna Wes Craveni debüüt on kuidagi puine vaadata 28a hiljem. Kohati, kui peaks jube olema, kipub nutt peale, sest stseen on lihtsalt õnnetu käkk. Üldiselt tasus vaadata, aga ei olnud kaugeltki muljetavaldav. Võibolla tõesti, et kui oleks vaadanud seda filmi 17 aastaselt USAs ja omaks teatud sealset mõttelaadi, siis teist korda ei tahaks sama enam näha ega oma lastele näidata. Kuid me ei ela Ameerikas, mul pole nende mõttelaad ja ma ei vaata seda filmi teist korda lihtsalt sellepärast, et ta pole seda minu arust väärt. Muljetavaldav algus siiski Wes Craveni karjäärile, pole vist üleliia palju meie hulgas inimesi, kes ei tea midagi Freddy Kruegeri tegelaskujust 12a hiljem tehtud esimeses Nightmare on Elm Street filmis, kus muide oma debüüdi tegi ka Johnny Depp.

Last House crew