Lauamänguõhtu 20.05.09

BGG

Meid oli 5: Urmas, Pulsar, Lauri, Olari ja mina vs El Grande.

Sel korral aitas mängu valikut kiirendada idee, et õige mäng algab siis, kui kõigil mäng ja selle reeglid selged. Ja El Grandet kõik juba oskasid. Kohe alguses toimus suuremat sorti Pulsari juhitud skoorimine, mille tulemusel jäin Laurist Ja Pulsarist 6 v 7 punktiga maha. Mängu lõpuks jõudsin Laurile küll mõned punktid lähemale, aga järgi enam mitte. On olemas tarkus ja siis on tagantjärgi tarkus, millest elus enamasti rakendub ainult viimane. Siis tagantjärgi võingi  nentida, et ka seekord oli võit võimalik, aga sai mahamängitud emotsioonidega. Nimelt oli mul võimalus mängu lõpupoole valida järjekorda ja õige valiku kaudu blokeerida Lauri üks magus vaheskoorimine (mille tegelikus suuruses ma suutsin arvutades eksida enda kahjuks).  Kahjuks aga oli mul parasjagu tekkinud kinnisidee, et ma ei suuda talle nagunii enam järgi jõuda, kuna igalt poolt oli sadanud punktikingitusi ning lõppu ei paistnud sel tulevat. Ja sel mõttetul ajendil loobusin järjekorda Lauri kahjuks keeramast. Tubli töö. Õnneks v kahjuks on El Grande sellise dünaamikaga mäng, et kui ma oleksingi sellise stoppiva pingutuse teinud (seega ka ära andnud mõned oma punktid) ja tasakaalustanud punktide üldseisu laual ning ühtlasi Lauri poleks saanud nii kaugele eest ära. Siis tagajärjena võinuksin vabalt ka omale suurema tähelepanu tõmmata, mis mängu lõpus pole eriti hea karma. Sellisel juhul ükskõik kes oleks veel võinud üllatada ja lõpus kõigist või enamusest mööda astuda.

Peamine strateegiline õppetund: kui sul on teada lähim konkurent, aga sa ei sekku tema tegemistesse, kuigi sul on põhjus ja võimalused – kes küll võiks lõpptulemuses süüdi olla? Paraku ikka sina ise. Üsna varsti proovin kindlasti, kas õpitut saab ka rakendada ehk kas on olemas tarkust, mis ei ole tagantjärgi tarkus.

Advertisements

Lauamänguõhtu 13.05.09

El Grande ja Puerto Rico.

Kohale tulid Lauri, Pulsar, Urmas ja Veiko. 5 on alati tore. Eriti kui tervelt 10 päeva on vahele jäänud.

Avastus, et Urmase El Grande kodus tolmu kogub, oli super. Seda mängu pole tükk aega mängitud, kuigi mõni aeg tagasi oli pikalt kuum kraam. 5 inimest (max) andis põhjust arvata, et tuleb väga tiheda konkurentsiga mäng, mis ei saa kuidagi halb olla. Õhtu ise ei alanud küll kõige paremini, kuna algatuseks tuli klaarida miskeid isikllikku tüüpi asju ja see ei saa kindlasti hästi mõjuda keskendumisele. Juba mitmeid kordi olen pidanud nentima, et pole mõtet probleeme kõrvale lükata, varem v hiljem minevik saab su kätte. Seega parem varem klaarida kui hiljem (elu nagu mäng). Misiganes, mäng ka siiski algas ja kui oled juba vette hüpanud, tuleb ujuda. Kes on El Grandet mänginud, teab hästi, et päris palju sõltub kaartidest ja  kuigi sa võid aimata, mis on tulemas, ei saa sa eriti kindel olla, et vajalik kaart üldse tuleb ja veel vähem, et ta sinu kätte jõuab. Nagu ütles Urmas, selles mängus tuleb osata riske maandada. Võibolla toimis minu jaoks seekord asjaolu, et mul polnud täpset tegevuskava ja seega võtsin, mida anti. Tagantjärgi tarkus ütleb, et kujunes välja üks suund, kus ma optimaalse piiril mängides ilmselgelt tegin ühte asja teistest erinevalt – nimelt oli mul mängu lõpuks kõik kuubikud sõtta saadetud, kuigi korra Veiko isegi 3 tükki varudesse tagasi saatis. Sellel ilmselt oli miski efekt, sest ilma kuubikute ülekaaluta ei saa kahjuks ühelgi territooriumil võitu ja raske kui mitte võimatu on mängu võita mitte kusagil ühtki esikohta võtmata. Teine aspekt, mis võidu lõpuks mulle andis 4 punktiga Urmase ees, oli kollase poolmüstiline lahkumine oma kodukohast, kus olukord väga kuumaks oli muutunud. 7 kuubikut kummalgi ning mõlemal granded ka veel sees. See oli koht, kus ma sain lõpuks 6 punkti, aga oleks võinud vaid 2 saada ja isegi päris ilma jääda polnud ka võimatu. Jah, selliseid asju juhtub, aga eks õnn on lauamängus ka aegajalt oluline tegur ja mingi osa misiganes lauamängust läheb fortuuna kraesse nagunii.

Edasi, kuna aega oli, siis asusime Puerto Rico kallale. Mängu algus oli suht ok, kuid miski 3ndas raundis selgus, et Pulsar peab ära minema ja seega tuleb mängule reset teha. Oli see nüüd hea v halb, ei teagi. Igatahes sel korral ma pidin alustama ning seega indigo avang. Ka seekord ma tootmist korralikult ei käivitanud ning seega ka captainile liialt vähe tähelepanu pöörasin ning mängu lõpus tuli selle eest lõivu maksta. Raha mul oli seekord pidevalt vajalikus koguses, seega ostsin kokku 3 suurt boonuspunktide maja, aga liiga enesekindlalt lõpetasin mängu enne (ehitades oma krundi täis), kui oleksin saanud kõik boonusmajad  tööle panna ja ühtlasi eelnevalt selgitada, kas ma ka võitja reaalselt olen, kui mängu lõpetama asun. Näh, Veiko 47 punkti, mina 46 punkti. Game Over. Oleks võinud veel analüüsida, kas mõni teine tee oleks paremini toiminud, aga väsimus tegi oma töö ja lasin pigem sõbrad koduteele. Tore, et tulite.

  • Ip Man movie poster

    Bruce Lee the Legend