Bas Rutten

“If a wrestler takes you down and does not use the takedown, you should  count the takedown against him. That will sparkle it up, you should really do something on the ground! Winning by takedowns is not a win, not in  my books. You take somebody down, obviously you don`t wanna stand and get hit. You take somebody down, but you just go for control, you don`t want to fight cause you`re afraid of getting submitted. Meaning: you are not a fighter, you are a wrestler.  Don`t get me wrong, wrestling is great, but you just don`t wanna fight.”

Bas Rutten

Harry Potter and the Half-Blood Prince [2009]

PÖFFi ajal on ikka kõige kohasem kirjutada filmist, mis ajast ja arust ning midagi ei tähenda. Kuumadel ja värsketele aegadel muidugi tähendas, ilmselt neile, kes filmikunstiga esimest kokkupuudet tegid. Tundub, et võlukepikesega vehkimine on saanud popiks ka ringkondades, kus tavaliselt vaid tavalise kepiga vehitakse, sest antud filmi maagiaportsion oli sama nõrk nagu kiirelt keedetud nuudlite pehmus ja põhiline oli ikka pigem igas nurgas aeleda. Maagiline armuannus (mitte segamini ajada Liivaannusega) pidi loomulikult kogu aeg võtta olema. Nagu ikka, pole mul piisavat huvi jälgida kassahittide saamislugu või õigemini selle mõttetuid tõmbluseid, mida promo mõttes edastatakse. See osa jättis selge pubekate hõõrumisfilmi mulje, milles pole iseenesest midagi halba, kuid seega kuulub ta muusse kategooriasse kui eelmised HP osad. Üks hea sõber kord ütles HP raamatuid järjest lugedes kommentaariks, et iga raamatuga läheb asi kurjemaks (seega ka vist realistlikumaks? mõtlesin siis). Sellisel juhul, antud konkreetse filmiga mindi tõenäoliselt vastuollu nii selle idee kui ka raamatu algse materjaliga. Vabandage, aga kui raamat oli ligilähedaseltki sama mõttetu kui film, siis on mõlemad selge materjali ja potentsiaali raiskamine.

75% filmist kulub ca 15 aastaste suhete korraldamisele ja parim hetk sellest on, kui kõik tõstavad oma võlukepikesed üles, et ühe filmis surnud ägevõluri auks midagi teha. Ja siis see näeb ka välja nagu Terminaatori kontsert, kus noored välgumihkleid läidavad, olgu, et suvel ikkagi lund ei saja.  Samal ajal Dark Lord ilmselt lebab oma luksulikul mustal asemel ja jälgib seda sama, tänapäevaste seaduste järgi lapsepornot, ja itsitab pihku. Ausalt, eriti nõrk oli, et HP ei suutnud ka rohkem, kui aint võlukepikese lehvitamisest ise haiget saada. Vähemalt nad kõik leidsid oma armastused või nii nad praegu arvavad. Eks järgmine osa näitab, kas suri idee päris ära v leitakse lihtsalt uus lavastaja. Täismõttetu kraam. Ahjaa, Helena Bonham Carter mängis filmis samuti. Ei saaks öelda, et halvasti, aga et film ise oli nii nõrk, siis oleks ta võinud koju jääda. Ma olen kindel, et koduses kontekstis oleks tema etteaste olnud mittu korda mõjusam. Helena, loodan, et sa ei tule tagasi enne, kui järgmisel osal on midagi öelda ka filmina.

IMDB

Accident (HK 2009)

Võiks ju mõelda, et kui isand Johnny To võtab vaevaks produtsendiks hakata, siis pole vaja kahelda, et film tasub vaaatamist. PÖFFil näeb seda filmi üsna pea programmi raames “Päike tõuseb idast” ja eks igaüks saab ise vaadata, kui huvi on. HK kino mitmekesisus on mingis mõttes üsna kaheldav väide, sest valdav osa on tegevust täispakitud relva v käsitsivõitluse tander, kuid loomulikult ei kehti see kõige kohta. Leides filmi pigem nime alt Assassins kui Accident, siis olingi ootel trilleri mõiste unustuses ja action mõiste puudumisel ikka pigem hoogsast ja süsteemsest etteastest kui aeglase paranoia ekraanile kandmisest. Peale mõningast süvenemist sai siiski selgeks, et tempot siit ei tule ja potentsiaalsed põnevad peategelased Aju, Vanamees, Paksuke ja Naine meile mingit meeskonnatööd näidata ei suuda. Kes teab (st mina ei tea), aga paistis, et filmi eelarve kannatas välja ainult veidike algset tulevärki ja suri selle pingutuse peale kohe välja. Teoorias võib alati pakkuda, et nn tulevärk ja hoogsus polnudki filmi eesmärk ja põhiline oli minna Aju siserännaku teed.

Mis aga vastu räägib on see, et Aju oli üsna põdur, ega paistnud eriti aju moodi ning jooksis pidevalt kinni. Kui prillid eest ära võttis, siis polnud aju enam nähagi, lihtsalt kena näitleja. Kõik kahtlemata teavad sisukirjelduse järgi, et Vanamee aka Onu kaotab oma mälu ja siis hakkab kogu projekt logisema – või vähemalt nii leiame end nägemas kinomaagiat uskudes. Muidugi pole vaja siin sattuda paanikasse, sest iga meeskond on sama tugev, kui tema nõrgim lüli, seega polnud sel meeskonnal enam eriti kuhugi minna ka. Kuigi oleks võinud veidi pingutada, et see kaardimajake vähemalt näiliselt veidi kauem koos püsiks. Selge, et kui su töö on lavastada surma, siis varem v hiljem tekib segadus, mis on päriselt õnnetus ja mis lavastatud – kui asi sind ennast puudutama hakkab. Ja peategelane peabki seetõttu üksi välja mõtlema, kus läks valesti ja mis tegelikult toimub. Vaadatav, aga Johnny To nimega seda pigem ei seoks.

Yi ngoi

Future Sound of London [3]

Brian Dougans ja Garry Cobain on mehed Future Sound of Londoni taga, kes juba ligi paarkümmend aastat elektroonilise muusika piire nihutanud. Pole just palju selliseid tegelasi, kes kerge saladuskatte varjus tegutsenud pikka aega, ometi jõudnud edetabelitesse ja püsinud seal pikemalt (eriti 90ndatel).  Ja nüüd sotsiaalsete võrgustike ajastul end kivi alt välja vedanud MySpace ja YouTube keskkondadesse. See post on siin austus duole, kelle loomingut mul pole õnnestunud kunagi kellegiga selliselt võrrelda, et see oleks nende kahjuks. Ning kelle “Dead Cities” plaadi saatel õnnestus igav bussisõit Sankt-Peterburgi 90ndatel valutult mööda saata. Kes rohkem igatseb, lugegu allpool lingist Wiki abiga ohjeldamatult juurde.

Future Sound of London

Heroes S4E01-03

Heroes 4nda hooaja esimese 3 osa kohta võib lausuda julgelt mõned kiidusõnad. Üks põhjustest on, et 3s hooaeg läks täiesti käest ära (et mitte öelda, et kõik hakkas libisema juba 2s hooajas) ning ilmselt mindi tagasi algse joonise juure, et üles leida, kus kiiva kiskus. Otsingu käigus selgus, et sci-fi seebikat saab ilmselt siiski kõige edukamalt teha selliselt, kus kõik imeväelised tahavad elada tavalist lambaelu nagu esimeses hooajas. No see osutus igati edukaks, sest nüüd võib jälle silma lahti teha ja ei pea häbenema, kui kõik varem loodu segi keeratakse iseenda ja kõigi vastu nagu Dallase ja Dynastia eepostes 80ndatel. Dynastia sarjas omal ajal julgelt pede mänginud Jack Coleman kindlasti oskab anda mõned näpunäited ka täna, kuidas lõputult üle võlli sõita.

Aga tegelikult vaatan ma seda sarja Zachary Quinto pärast. Tema mängitav Sylari tegelaskuju on puhas sadistlik rõõm terviklikust karakterist, sest kõigil teistel on seebi mängimine nii huvitav, et kogu aeg läheb segamini, mida tehti, mida tegema peaks ja kus on minevik või tulevik. Vähemasti ühel mehel on asi selge, tuleb olla vaimukas, koguda võimeid, mitte lasta häirida end segadusest teiste karakterite ümber. Ja näha hea välja. Way to go Zachary!

IMDB

Dylan Moran – Monster (2004)

Poolteist tundi Black Books sarja tähe Dylan Morani teravmeelset püstijala kabareed Monster. Kerge viide algatuseks, mida võite temalt oodata. Ja pole mingit mõtet tõlget oodata minult, show on inglise keeles, õppige keelt või unustage etteaste.

“I don’t want to make any huge generalisations about women, I’m not here to do that, it’s—it’s vulgar. But all I’ll say is that they have no feelings. Because it’s actually men, you’ll find, who are the far more romantic. Men are the people you will hear say, “I’ve found somebody. She’s amazing. If I don’t get to be with this person, I’m fucked. I can’t carry on, no, I mean it, she’s totally transformed my life. I have a job, I have a flat, it means nothing. I can’t stand it, I have to be with her. Because if I don’t, I going to end up in some bedsit, I’ll be alcoholic, I’ll have itchy trousers. I can’t—I can’t walk the streets any more.”  That is how women feel about shoes.”

Dylan Moran

Black Books oli üks väga armas sari ja eriti sellepärast, et seal oli väike tuumik, mille ümber kogu koomusk pöörles. Muidugi selliselt ka peategelased rohkem tähelepanu korjasid. Sama ei saa öelda Dylan Morani Koletise kohta, kus Dylan ürituse nimele ebavääriliselt kohati üsna pehmet juttu lohistas ning kuigi lõppkokkuvõttes oli piisavalt lõbus, kõikus üldine kvaliteet üsna seinast seina. Muidugi pole kindel siin see, kas kõikus siin tema kvaliteet või minu arusaamine sellest, aga lõpeks pole see kuigi tähtis enam. Sellise kraami juures on see laialt levinud. Vaadatav materjal kindlasti ja tore mees, kes ka suurel ekraanil on veenvalt esinenud ning tema teist etteastet samas vallas vaatan kindlasti üsna pea. Ja isegi loodan sisimas, et see on parem.

IMDB

Get Carter (Remake 2000)

Kõik, kes on näinud originaali 1971 aastast Michael Caine`iga peaosas, saavad ilmselt aru, et selle filmi kohta, mis pole isegi originaal – saab öelda kokku 2 lauset. Ülimalt halb film. Parem kui poleks kunagi tehtud.

IMDB

Dollhouse S02E01 (2009)

“We are lost, but we are not gone.”

Idee sellest, et kellegile saab sisse istutada kellegi teise isiku koos oskustega, mida parasjagu vaja ja hiljem selle ära kustutada ning nuku järgmist ootama panna. No ei ole uus. Aga seebika jaoks täiesti paras. Kuna eelmine Dollhouse hooaeg sai tervenisti vaadatud (või vähemasti nii ma arvasin), siis tundus teise hooaja algus totaalselt veider. Mitte midagi ei klappinud. Et eelmine hooaeg lõppes muljetavaldava Alpha ja Omega trikiga, siis nüüd oleks nagu minul peategelaste asemel mälu ära kustutatud. Hakkasin siis otsima teisele hooajale mingit videomaterjali ja seal ta oligi, 13s osa eelmisest hooajast, mille olemasolust ma polnud kuulnudki. Väidetavalt ei läinud kunagi eetrisse, aga see on muidugi jabur. Ilmus kusagil juulikuu lõpus, kah omapärane viis sarja promoda – veedad aega rannaliiva peal ja info voolab mööda nagu vesi. Võibolla aga hoopis suurepärane trikk puhuda hinge sisse sarjale, mis võiks samahästi olla surnud.

Eliza Dushku mängib peaosa ja selles suunas on tulnud kõvasti kriitikat, mis on arusaadav. 100 rolli ja kõik veenvad? ega vist. Ometi paistab kõik laabuvat ja kui sisu nüüd omakorda totaalselt alt ei vea, siis on 50min ohtlikku taastuva mälu ja regulaarse mälukaotusega naist igaks nädalaks kindlustatud. Väga ei kujutagi ette, et kes Dushkut asendada võiks, ta näeb päris nukk välja ja nukumajast teda välja tõsta, pärisfilmi – ma teda esialgu küll ei julgeks.

IMDB

CSI Season 10 Kickoff

CSI 10s hooaeg avanes eile ja hea on, et mõned sarjad järge saavad. CSI Miami näiteks, tapaks kellegi ära, et see veiderdus punapea ja tema prillidega ära lõppeks. Misiganes, pole minu teha. Nagu pildilt näha on, siis ei saa kas tähed omatahtsi või produtsendid isekeskis, hakkama ja Jorja Fox on tagasi. Päris tore, et kohe esimeses osas surma ei saanud – võimalust selleks oli. Osa algus ja ka lõpupool olid nagu otse Matrixist välja hüpanud, suht raske on näha siin Laurence Fishburne`i mitte sisse segatuna. Eks selliste sarjadega läheb nagu läheb, peale Grissomi lahkumist asi logiseb, kuid isu see vaatajal ära ei aja. Mida olekski kaotada, mida on kellelgi asemele pakkuda? Kelgukoerad? Mitte täna. Kahju veidi, et osa ise tundus uue hooaja algatuseks üsna mannetu. Ehk läheb paremaks ja kellegil kukkus ära lihtsalt korraks, ainult üheks.

Jorja on seks küll, tere tulemast tagasi.

Ultimate Fighter S10E02

Selle TUF hooaja osavõtjad (raskekaal):

Kevin “Kimbo Slice” Ferguson (3-1)

“Big Country” Roy Nelson (13-4)

Wes Sims (22-12-1)

Marcus Jones (4-1)

Matt Mitrione (0-0)

Wes Shivers (0-1)

Justin Wren (6-1)

Mike Wessel (6-1)

Scott Junk (6-2-1)

Zak Jensen (7-3)

James McSweeney (3-4)

Darrill Schoonover (10-0)

Brendan Schaub (4-0)

Jon Madsen (1-0)

Tom Blackledge (8-6)

Abe Wagner (6-2)

Eilses hooaja teises osas oli valiku pall veel Quintoni käes ja taas ei tulnud asjast midagi. Valis välja James McSweeney Rashadi võistkonnast ja paraja NFL hiiglase Wes Shiversi oma võistkonnast. Juba esimese raundi lõpuks oli selge, et hiiglase tehnika on suht kehv ja kui ka toss täiesti välja läks, oli seda juba päris ebameeldiv vaadata. Mitte, et tal võimalusi poleks olnud, aga kui käed ripuvad all ja liigutada ei jaksa, on võitlus ikka mõttetute killast. Napp võit Rashadi valikule nr. 1 ja kui see on parim, mis Rashadil pakkuda on, siis mulle ei avaldanud see mees kõige vähematki muljet. Lisaks ei lähe mulle korda ükski vend Inglismaalt, kes näeb natukenegi välja nagu Bisping. Ma loodan, et ta lüüakse nokki juba järgmises matšis samamoodi nagu Dan Henderson Bispingu puhkama saatis.

Roy Nelson

Nüüd siis läks valikuõigus Rashadi kätte ja vola, ilma aega raiskamata võttis ta oma võistkonnas peavalu valmistava Roy “Big Country” Nelsoni ja pani ta kokku Quintoni võistkonna Kimbo Slice`iga. Esiteks kogu hooaja vast tuntumad nimed üldse ja teiseks Kimbot suur osa vaatajaid näha just tahabki. Võibolla mitte võitmas, vaid pigem ebaõnnestumas, aga see pole enam UFC mure – palju vaatajaid tuleb nagunii. Strateegiliselt muidugi hea valik Rashadil, sest nii saab Kimbo ettevalmistusaega kõvasti lühendada ja kui ta peaks ka võitma, saab lohutuseks ühe tüütu venna oma võistkonnast minema saata. Et on juba läbi tilkunud info, et Quinton siirdub lõplikult filmiärisse ning hakkab algatuseks mängima B.A. Baracuse osa A-Team pikas filmis (kinodes 2010a), siis jääb ära ka Rashad vs Quinton ametlik matš hooaja lõpus. Mistõttu UFC president Dana White peab kõvasti pingutama, et hooaeg lõpuni atraktiivselt välja mängida publikule. Üks võimalus on treenerid lasta paljakäsi kokku omavahel kusagil sarja lõpus, siis on mure murtud, vist. Et aga hooaeg on purgis juba, siis sellised detailid kokku ei kõla. Vaataks küll seda rüselust, aga see oleks MMA jaoks pigem halb kui hea tõenäoliselt.

House MD 6s hooaeg, topeltlöök

Kuigi mälu veab tihti alt, mäletan veel selgelt kuidas sattusin Opsi juurde House sarja esimest osa vaatama. Lammas nagu ma olen, olin kiire tol ajal takka kiitma, et ei paista kuigi hea asi olevat ega ka tulevat (maitse asi nagu tavatsetakse öelda). Nagu tavaks, eksisin korralikult, tänaseks kuulub sari minu lemmikute hulka ja on hea meel näha 6ndat hooaega algamas, topeltosaga. Eelmisest hooajast ilmselt kõik mäletavad, et House`i tee viis hullumajja, kuid mida ei näinud tulemas, oli poolteist tundi Lendas Üle Käopesa TV versiooni ja mitte sugugi halba seejuures. Sisse segatuna Der Krieger und die Kaiserin tähe Franka Potentega -sweet German accent and decent drama involved.

Kõik veel kindlasti mäletavad, et Käopesa ei lõppenud kuigi hästi, kuid House on sari mitte hullumeelne kurbmäng. Ja hullumaja meest ju ei murra. Kui sari tahab House karakteri pehmeks mudida, siis lasku käia. Isiklikult usun endiselt, et nali on vaataja kulul ka sel hooajal. Haiged vajavad abi, mitte tühja sümpaatiat. Get back to your tracks, Dr House.

Berserk – [3]

Plaadikastis tuhnides komistasin Berserk anime soundtracki otsa ning loomulikult pidin selle kohe masinasse lükkama. Erilise pingutuseta tuli kohe meelde, et peale seda sarja ca 7 aastat tagasi pole ükski film ega video mind samamoodi mõjutanud. Peale viimaste osade vaatamist oli mul vaja linna sõita, mäletan et seisin peatuses ja ootasin bussi. Buss tuligi, uksed tehti lahti, siis pandi kinni ja minema ta sõitis. Umbes 2 minutit  hiljem jõudis mulle kohale, et ma seisan peatuses ja mul on mingi eesmärk, mida peaks üritama täita ja et buss oli osa sellest. Nii ma siis seisin seal ja mõttes keerlesid vaid Berserki kaadrid. Küllap ma ikka linna ka jõudsin, aga keda see huvitab. Allpool siis mõned stiilinäited ja otse loomulikult lisasin Susumu Hirasawa TV versiooni loost Forces.

Army of Darkness (1992)

Ash: “First you wanna kill me, now you wanna kiss me. Blow.”

Oleme jõudnud Evil Dead triloogia lõppu, kus Monty Python kohtub elavate surnutega ja Peter Jackson vaatab pealt, et nippe õppida Sõrmuste Isanda jaoks. Hea, et Bruce Campbell ei saanud kuhugi minna (ikkagi surnute raamatu lemmik), ilma temata ma ei kujutaks ette, kas deemonitel ja surnutel üldse mingit huvi järgi oleks kolmanda osa jaoks. But, wait! Tulemas on “uus” Evil Dead ja Sam Raimi on taas roolis. Ei tea, kas tasub ootamist, aga vaatamist vahele ei suuda ka jätta. Ainus mure on originaali rikkumise kõrval see, et kas Bruce on veel vormis, et mõne luukere suudab pooleks põlvelt murda. Igatahes on Evil Dead 3 ilmselt üks minu kõigi aegade lemmikutest. Kui töötad riistvara poes, on vist raske nõuda, et sõnaksid mõne loitsu otsast lõpuni õigesti, ilma surnuid äratamata?

Õuduskomöödia juurde jõudes on minu arust alati abiks see, kui sul on eelnev korralik õuduslugu koomiliste elementidega ette töötatud ja sul pole vaja otsida lugu raamatutest ning seletada vaatajale, et nüüd hakkame õuduse kulul nalja tegema. Sa lihtsalt saadad peategelase koos auto ja relvaga pea ees Keskaega ning lisad sinna veidi surnuid ja poolsegaseid kangelasootusi. Bruce teeb ülejäänu, köhib surnute raamatu peale ja vajaduselt õpetab armeed luukere murdma. Ülejäänud plaksutavad ja pingutavad oma tagumiku paigast, kuid vaataja saab elamuse, mida ta pole näinud tulemas – kui ta just ei suuda saabuvat kahvlit ennetada ning tarka nägu teha oma kaksiku peale, keda polnud olemas. Film, mille vaatamisest saad keelduda siis, kui oled just näinud.

Ash: “Good, bad… I’m the guy with the gun.”

IMDB

UFC Fight Night 19 (16.09.09)

Vaatamata sellele, et see üritus ise oli õnnestunud, tuleb siiski märkida, et tema põhiline eesmärk oli sisse juhatada MMA populaarsuse ja tuntuse uuele tasemele tõstnud tõsielusarja Ultimate Fighter 10s hooaeg. Sel aastal on Maja raskekaallaste päralt ja terve ports NFLi mängijaid üritab oma kätt valgeks saada MMA formaadis. Saab näha, kuidas see neil välja tuleb, sest sarnasusi nende spordialade ettevalmistuse juures on, aga erinevusi samas palju rohkem. Tehnikate valdamisest, ilma milleta ei saa MMAs midagi teha, ei hakka üldse rääkimagi. Peategelased kogu mängu juures aga pole tõenäoliselt treenerid Quinton Jackson ja Rashad Evans, vaid “tänavalt” üles korjatud Youtube`i  staar Kevin “Kimbo Slice” Ferguson. Hooaja esimene osa oli eile ja soojenduseks kõlbas väga hästi vaadata, vaevalt seal enam pehmemaks läheb, edasi saab minna ainult teravamaks.

Tagasi Fight Night 19 juurde. Kui tavaliselt ma alati otsin tikutulega taga neid matše, mida põhiürituse raames ei näidata, siis sel korral tulid need kätte kiirelt ja mureta. Kuid üle hulga (või noh, tuleb ikka ette vahest) oli mul tunne, et nn alamnimekirja matšide vaatamine oli ajaraiskamine. Mul on vist mingi vale arusaam, et need vennad, kes allpool redelil istuvad peaksid olema motiveeritud pingutama rohkem, isegi riskima, et võitlus oleks vähegi vaadatav. Ja mehed pingutaksid kogu südamest, et lõpetada asi ära enne, kui see läheb kohtunike otsustada. Ning sellise suhtumisega kindlustada, et neid järgmine kord kutsutakse põhikaardile, kus on suurem tähelepanu ja suuremad rahad. Ilmselt siis nii ei ole. Seevastu 4 põhimatši olid jälle skaala teise otsa kogunenud, üks parem kui teine. No vähemalt 2 esimest 4st olid täiesti üle prahi, minu jaoks ka ülejäänud kaalusid piisavalt. Peamatšis Nate Diaz (kelle vennast Nick Diazest ma tublisti lugu pean) näitas oma BJJ oskuseid nauditaval tasemel, sulgedes oma vastase ilma kohmitsemata niimoodi purki, et mingeid võimalusi Melvin Guillardil susserdamiseks ei jäänud – no escape. Kes tahab vaadata, see vaadaku ja jätame loba sinna paika, kes tahab lihtsalt tulemusi, siis need leiate allpool.

Tulemused

Sport Science S2E1

Sport Science sari jäi mulle ette mõni aeg tagasi, kui otsisin Discovery ja History pealt jooksnud võitluskunstide sarju. Antud juhul pole muidugi tegemist ainult võitluskunste uuriva sarjaga, vaid ikka kogu spordispektrumiga üldisemalt. Näiteks, mis juhtub, kui golfimängijale anda ette suur anum spagetiga ning visata pall sinna sisse. Kas õnnestub pall vabastada? Või millise kolaka saab pesapalli mängija, kui arvestab distantsi valesti ja täiel kiirusel vastu väljakupiiret jookseb? Sarja jaoks ehitati ümber terve suur angaar ja millega teadus ikka tegeleb antud kontekstis, eks ikka mõõdab seda, mida mõõta annab ja kutsub selleks kohale suuremaid ja vähemaid staare omas valdkonnas. Teise hooaja esimesse ossa oli teiste hulgas valitud ka maailma üheks parimaks MMA võitlejaks peetav Fjodor Jemelianenko ja ühtlasi oli kohal MMA kõigi aegade kuulsaim kohtunik  “Big” John McCarthy.

Fedor chokes out Tim Sylvia

Fjodori ülesandeks oli demonstreerida kägistusvõtet (rear naked choke) ning samuti juhatada, kuhu testnukule andurid külge panna, et osutatavat jõudu paremini mõõta. Võistluspartner oli ka välja mõeldud ja see oli meisterkägistaja loodusest – isand Püüton. Pole raske arvata, et püüton ei kasuta oma jõudu rohkem kui tarvis ja selliselt osutus Fjodor mitu korda vägevamaks. Samas, iseenesest pole püütoni jõudu tarviski, vaid selleks on teadus antud võtte taga. Ning selles ka kogu RNC võlu. Kui töö on kiire ja korralik, siis inimese side hapnikuga lihtsalt katkestatakse sekunditega ja kui alla ei anna, lähed unemaale. Seda muidugi ei soovita kellegil koduselt katsetada, sest tagasitulek peab olema kiire, kui ei otsi ajukahjustust. Aga eks vaadake ise videost allpool, kuidas see kõik käib.

IMDB

Imprint (2006) Masters of Horror 13 Banned!

Masters of Horror seeriat asus omal ajal näitama HBO Showtime kanalilt. Suurepärane, kui mõelda, et õudus pole tingimata peavool. HBO osalemine tähendas ka muuhulgas piiranguid näidatavale ehk siis mehi ei tohtinud eestvaates alasti näidata ja laps ei tohtinud lapsele kurja teha. Kõik nagu kompu, Miike täitis kenasti oma ülesande… ja HBO keelas esimese hooaja 13nda osa Imprint ikkagi ära. Nii, seda peab ju järelikult nägema oma silmaga. Esimesed 20min pidin igavuse kätte ära surema, nihelesin pidevalt ja mõtlesin, et selle Teleteatri nad siis ära keelasidki? Kas sellepärast, et Billy Drago näitlemine oli nii masendav? Aga, et see on Miike toodang ja Audition ka endiselt selgelt meeles, siis tuli jätkata. Ja ei läinudki kaua, üsna varsti maaliti deformeerunud näoga prostituudi loojutustamise käigus ekraanile selline graafiline piinamine, et pidin meenutama, kas ma olen midagi ligilähedast kunagi näinud, aga õnneks on mu mälu 7 sekundit ja midagi ei meenunud. HBO keskmistest asjapulkadest sain nüüd küll aru, neil tekkis oma telekanali peale mõeldes ilmselt selline tunne, et nende ülemused topivad neile nõelad igemesse, kui see asi peaks eetrisse jõudma.

Lugu ise pole Miike väljamõeldis, vaid Shimako Iwai poolt kirjutatud ning lisaks kirjutamisoskusel tõestab ta veel, et oskab mängida piinajat üleinimlikult võika naudinguga. Värvid, atmosfäär ja kostüümid on filmis kõik meisterklass, kuid see TV formaat häiris kohati üsna korralikult. Kui mõtet edasi liigutada, siis mis oleks saanud, kui Miike oleks selle teinud täispika mängufilmina? Olgu, seda ei tulnud, aga see kindlasti oli siiani tõsiselt õõvamaailma sisselõikav katsetus Miikelt, kelle One Missed Call oli omal ajal tõsine pettumus. Aga jah, lõpetuseks tuleb öelda, et see film polnud niivõrd õudne, kui lihtsalt tohutult  häiriv, küüneliha valuni küsitav vaatamine inimestele, kellel juba Freddy vaadates imelik hakkab.

IMDB

Caramel (2007)

Nadine Labaki lavastajadebüüt on meisterlik Liibanoni kino ja tema enda poolt mängitud peaosale pole samuti midagi ette heita. Samas, pole muret, küll ma lõpuks sinna ka jõuan, mida ma sest filmist tegelikult arvan. Miljöö on kahtlaselt rahulik, sõjast Beirutis ei paista jälgegi ning naiste ilukoda töötab häirimatult. Ühtegi kaaki ei paista Beiruti selles linnaosas liikuvat ega ilmselt ka elavat. Ei näinud ka, et raha oleks elamiseks hädavajalik vahend mingit pidi. Filmis näidatakse pea eranditult ilusaid inimesi, vanusest hoolimata, kui üks hull naabrimutt välja jätta. Aga just sellise muti roll on absoluutselt hädavajalik Carameli magusat steriilsust veidikenegi rikkuma ja Aziza Semaani näitlejatöö on siin täiesti omaette vaatamisväärsus. Ma võiks ju veel pikalt kiita siin, aga tõsi on, et ühtlane hambavalu tegi mind tuimaks nii filmi valimisel, kui ka vaatamisel. Vaatasin ühest otsast, siis teisest otsast ja mida ei olnud seda polnud – täisigav film. No kui ära jätta tore uudis, et karamell pole tingimata ainult söömiseks, vaid naistel on veel üks “magus” võimalus epileerimiseks juures – oh neid valusaid grimasse. Palju Õnne!

Nadine Labaki

Jah, tõsiasi on, et selle filmi publik peaks olema suur, ta on väärt seda. Kuid selle publiku sees ei näe ma vaimusilmas mehi, see on aluspesuehtne naiste romantiline komöödia. Öeldes komöödia, pean ka end tagasi kutsuma, sest ma ei naernud mitte kordagi. Ja ärge saage valesti aru, mulle meeldib naerda, ma olen mees ja ma vaatan ka romantilisi filme, aga mis juhtus, et ma selle konkreetse välja valisin, ei tea. Ilmselt on 3 päeva valu ja vaigisteid viimase intuitsiooni ja mõistuse peast pühkinud. Kõigile naistele – head filmielamust Liibanoni kino seltsis.

IMDB

Dead or Alive: Hanzaisha (1999)

Takashi Miike DOA triloogia esimene film näitas 90ndatel otseselt, kuidas kompromisse filmikunstis pole vaja teha. Vähemasti mõnel lavastajal kukub kõik välja ilma ja seda korduvalt ühe aasta jooksul ning selliseid on filmikunsti ajaloos üsna vähe. Visanud ära pool käsikirjast ja ülejäänuga vabalt mängides sündis midagi, mille kategoriseerimisega pole erilist mõtet tegeleda. Nüüd, kus Miike hullus on taandunud, vähemasti varasemate fännide jaoks, on sobiv hetk uuesti pilk peale heita filmitegemise ja tsensuuri piiride nihutamisele, mille poolest Miike on eriti tuntud, sest see peaaegu et tundub pingutuseta saavutatuna.

Filmi algus, mida võiks nimetada ka iseseisvaks muusikavideoks, pakub visuaalset pidu kõigile ekstreemsuste austajatele. Kõik võimalikud ja võimatud patustamised tuuakse ekraanile ühes hoogsas jadas, mile lõpus on alati jõhker ent samas koomiline surm, nagu on koomiline kohati ka patt ise. No ega ei ole ju raske ettekujutada, et peale 6 meetrise kokaiinirea sissetõmbamist (isegi Yakuza liidri poolt) peaks inimene surnud olema? Siiski mitte Miike võtmes, sest see on alles algus, millele paratamatult peab järgnema mustas mantlis gängiliidri sekkumine ja üliefektse ettevalmistusega stiilne kuuli pähelaskmine läbi autokatuse. Kui kogu filmi võiks teoorias kokku võtta kriminaal vs politseinik mõõduvõtmisega eepilises mõõtmes, on ta seda vaid tänu järgnevatele osadele. Kiire tempo asendatakse märkamatult mõõduka ja rahuliku loo edasiarendamisega. Esimese osa üks võtmeid on pigem nende inimeste kujutamine, kes justkui elavad eikellegi maal ega kuulu otseselt ühegi rahva hulka. Vastukaaluks sellele kompaktsele grupile, kes kahtlemata on sümpaatselt kujutatud, saab meile otseloomulikult näidata endaga rahulolevaid Hiina Triaade ning sügavalt mandunud Jaapani Yakuzat, kelle seas süstemaatilist harvendustööd läbi viiakse, ühtlasi muidugi ka igapäevast leiba teenides ehk röövides. Sisuga üleliia rohkem tegelemata, kui kellelgi ikka veel tahtmist filmi ennast ka vaadata, tuleb ära mainida omal ajal ennenägematult jälk ning samas siiani sügavalt meelde sööbinud melanhoolne ja emotsioonivaba stseen narkootikume täispumbatud lõbutüdruku uputamisest kummist lastevanni, milles ta ulbib iseenda ekskrementide sees. Yakuza poiste põhjalikkus oma igavusest täidetud päeva sisustamisel on silmapistvalt sadistlik, suhtumine tehtavasse tuimalt dekadentne. Aga mitte see pole tähtis, mis toimub ekraanil ja kui realistlik see on, vaid see kuidas Miike pidevalt esitab märkamatult vaatajale küsimusi, kus meie oma piirid taluvusel asuvad.

Takashi Miike

Filmi lõpus viib ta eepilise konfrontatsiooni välja igast normaalsest filmist, rääkimata kogu planeedist. Kindlasti üks Miike tippfilme, nüüd siis juba 10 aastane. Kui mõelda siinkohal epiloogi korras Michael Manni 1995 a filmi peale “Heat“, millest tol ajal õhkus potentsiaali, aga millele ei järgnenud enam midagi ligilähedaseltki sarnast. Siis julgeks soovitada isand Mannile, kui ta poleks nii hõivatud oma viimaste filmikunstniku riismete peldikust alla laskmisega, et ta võtaks kätte ja teeks Heat 2. Kuid võtaks sel korral eeskuju Miikest ning unustaks ära kõik, mida ta viimase kümne aasta jooksul teinud on. Võibolla see peataks tema allakäigu ja meil oleks huvi tema järgmist filmi vaadata.

IMDB

Evil Dead 2: Dead By Dawn (1987)

Peale pikki aastaid Evil Dead triloogia korduvast nägemisest, oli mul teisest osast peaasjalikult meeles see, et ta on poolenisti komöödia ja õõva on justkui ka paras ports. Ehk ca 50/60. Täna tundub siiski, et teine osa on rohkem komöödia ja õudus üsna sekundaarne (või kuidas kellelegi). Bruce Campbelli miljon kujukat näoilmet ainult kinnitavad seda. Mälestus filmist baseerus peaasjalikult Ashi ja tema vast ärasaetud käe vahelisel sõjapidamisel, kus käel tundus olevat täielik overhand. Ülejäänud film oli kolinud ennast kuhugi tumeda alateadvuse soppidesse, mistõttu ülevaatamine oli väga õige tegu. Teades, kust eelmine film lõppes, oli teise algus ikka kohe algatuseks lõbusalt pasunasse panev. Sama auto, sama mees, 1 beib, sama maja ja ilma puhkuse või sissejuhatuseta pea maha ning tagasi atmosfääri, kus eelmine film enamuse ajast viibis. Ei no, väga konkreetne, sobib mulle. Milleks aega raisata. Uskusin keset filmigi veel, et rohkem osatäitjaid ei tule ja Ash müdistab seal oma käe ja kohalike zombideemonite ja kurja metsaga filmi lõpuni.

Nii see muidugi ei läinud. Kuskilt ilmus välja surnuteraamatu algsete käppijate tütar, kelle vanemad siis selle suure jama kokku olid omal ajal kokku keeranud. Tütar saabus koos mingite kahurilihadega, kellest sai mõne päris hea zombideemoni voolida. Loomulikult tahtsid ema-isa ka peost osa saada, kui juba tütar külla tuli ja nii sai kohe kodusema õhkkonna, kus ka Bruce vahepeal zombit esitada sai. Talle sekundeeris tütre zombistunud ema Henrietta rollis Sam Raimi vend Ted Raimi. Kui veel arvestada seda, et Bruce Campbell on Ted Raimile lapsehoidjaks olnud kunagi, siis oli nii võtteplatsil kui filmis üks suur perekokkutulek. Väga lõbus vaatepilt, soovitan soojalt.

IMDB

Ministry – Sphinctour DVD (2002)

Al Jourgensen “Welcome to the fall”. Ministry on bänd, mis kuulub lemmikute hulka hoolimata sellest, et nende uusim kraam juba pikemat aega igavaks kisub. Al Jourgenseni suhtumine võib muidugi olla seotud igatsugu substantside ületarbimisega 90ndatel, kuid on sellegipoolest sobiv tagasivaade noorukipõlve meeldetuletamaks ehk kontrollimaks, kuidas kõlab hullumeelsus täna. Võibolla on Al ja Trent Reznor ainsad, kes mulle 80-90ndate industriaalist kunagi korda on läinud, persoonidena vähemalt. Sphinctouri DVD (mis tegelikult 1996a kraam on) kohta võib öelda, et see on vastuoluline tehniline lahendus, mis kõigile fännidele kuuldavasti ei meeldinud. Pole üks konkreetne kontsert, vaid iga lugu on kokku monteeritud erinevatel kontsertitel ülesvõetust. Maitse asi muidugi, aga mulle antud konkreetse bändi puhul sobib täiesti. Kes ikka igatseb kontserti näha ja pole varem maiku suhu saanud, siis mingu konkreetselt sinna ja jätku DVDd kohe rahule. Loomulikult lisasin mõned videod ning lingid ja ka näidiseks ühe omaaegse lemmiku NWO sõnad, mis annavad veidi aimu, millest Ministry lauludes jutt käib. NWO omaaegses videos näidatakse neegri peksmist LA politseinike poolt (LA rahutused 1992), mis oli muidugi kuum poliitiline sõna tol ajal ja näitab ka Ali poliitilist kompromissitust. DVDl seda lõiku siiski ei maksa otsida. Nauditav DVD kuulata ja vaadata.

Tracklist:

Psalm 69
Crumbs
Reload
Filth Pig
So What
Just 1 Fix
N.W.O
Hero
Thieves
Scarecrow
Lava
The Fall
Stigmata

New World Order Lyrics:

All the locals hide their tears of regret
Open fire ‘cos I love you to death
Sky high with a heartache of stone
You’ll never see me ‘cos I’m always alone

How to love without a trace of dissent
I’ll buy the torture ‘cos you pay for the rent
Tied high with a broken command
You’re all alone to the promised land

I’m in love with this malicious intent
You’ve been taken but you don’t know it yet
What you will know must never live to be found
‘Cos it’s the subject of the eyes of the clown

What we are looking at
Is good and evil, right and wrong
A new world order

A new world order
A new world order
A new world order
We’re not about to make that same mistakes right

A new world order
A new world order
A new world order

Ministry

Blood and Bone (2009)

Ei tahaks kuidagi tunnistada, et ma kõiki juhuslikke võitlusfilme vaatan, aga vahest küll komistan nende otsa ja asun koheselt tarbima. Selle konkreetse uue mürgli esialgse atraktiivsuse otsustasid muidugi tuntud MMA ja K-1 maailma näod Bob Sapp, Kevin “Kimbo Slice” Ferguson ja Gina Carano. Ok, ka Maurice Smith oli seal (kunagine UFC raskekaalu meister ning Randy Couture`i kickboxingu treener). Kuid tegelikud staarid olid nn traditsiooniliste võitluskunstide esindajad Michael Jai White (filmis Bone) ja Matt Mullins. Viimane küll episoodilises rollis. Michael on meil siis tituleeritud 7s erinevas stiilis musta vöö omanik, rõhutatud on Kyokushin karated, mis on osutunud üsna tegusaks näiteks K-1 areenil viimase 10 aasta jooksul. Võimalik, et meie vaatajatele on ta ehk kõige tuntum Spawni rollis 12a tagasi.

Üldiselt jäin Bone`i esitustega koreograafilises mõttes igati rahule, liikus   hästi, lõi igast asendist ja murdis vajadusel ka BJJ võtmes luid. Mis aga niiväga lahe ei olnud, oli fakt et paljud asjad olid selgelt arvutiga kiirendatud. Selge, et filmikunstis paljusid asju arvutitega tehakse, aga võitlustseenide kiirendamine ja selle kaudu uskumatute tehniliste (loe üleinimlike) saavutusteni jõudmine on tüütu. Jah, mulle. Mitte inimesele, kel ükskõik, mis viisil keegi ekraanil peksa saab v annab. Nahavärvist vahelduseks rääkides, siis Gina Carano, Julian Sands ja Matt Mullins on ehk ainsad valged selles filmis, aga nende roll on tegelikult marginaalne. See on must film. Sisu pole eriti märkimisväärne, selliseid ei peaks minu arust kusagil ära mainima, sest nad kõik on suht ühesugused. Vangla, klooster, kookon – misiganes, kõva mees, raskelt treenitud ja musklites, mingid põhimõtted ja karmavõlg. Läheb annab kolki pahadele ja ongi kõik. Siiski üks hea asi oli, ei üritatud vägisi miskit seksistseeni või romantikat sisse toppida, see on jube tüütu nende filmide juures ja tavaliselt tähendab see seda, et mõni “põhi” naistest peab surma saama. No ei pea tegelikult. Muidugi see tore asi kompenseeriti omakorda sellega, et oli vaja aegajalt näidata mingit arutut vägivalda, sest ju vaatajad tahavad seda. Võimalik, et tahavad ka, aga sisu see juurde ei anna. Ahjaa, filmi lõpus viskab Bone`ile mõõga ei keegi muu, kui O`Hara aka Bob Wall, seesama armidega mees ja karateka, kes mängis sama nimega meest Bruce Lee Enter the Dragonis. Seega kokkuvõtteks, Blood and Bone on sisu poolest nõrk, võitluskunstide ja tegijate nimede poolest tugev. Kes on ära tüdinud vanade Damme filmide vaatamisest ja kogu aeg ühte jalalööki vaatamast, võib küll julgelt filmi masinasse lükata.

IMDB

The Evil Dead (1981)

Sam Raimi esimene täispikk mängufilm ja hiljem triloogiaks laiendatud Evil Dead on kogu oma täiuses muljetavaldav kraam igale õõvafilmide tulihingelisel austajale või lihtsalt õuduse ning inimese tumeda poole uurijale. Kui osadele jääb vaadata vaid pealmine osa ehk zombid, deemonid ja eriefektid, on lool ka teine taust, nn psühhoanalüütiline ja seega on filmi tase seotud erinevate kihtidega. Need, kes teavad, et triloogia teine osa on juba kohati koomiline ja kolmas osa pesuehtne õuduskomöödia, oskavad ehk näha koomilisi elemente ka juba esimeses filmis. Küllap seda tajusid ka Sam Raimi ja Bruce Campbell, et ruumi töötada materjali kallal edasi jagub erinevates suundades.

Kui ma esimest korda Evil Deadi peale sattusin noorukipõlves, siis minu peamine (ja positiivne) üllatus oli, et zombit ei pea kujutama kinokunstis aeglase mõttetu roomajana, kel pole ühtki mõtekat tsitaati filmi jooksul öelda peale nüri mõmina. Ja zombi võib liikuda väga kiiresti – don`t blink! Ettearvamatust käitumisest rääkimata. Selge, et selle võimaluse erinevalt Romero klassikast annab hoopis teine idee kui labaste laipade ringiaelemine. See idee on vaimumaailm ja deemonid ning erinevate maailmade, või dimensioonide kui soovite, kokkupuutumine läbi surnuteraamatu või millegi muu analoogse (mida keegi kuskil kasutab). Metsamaja, kuhu peaosalised pidu panema sõidavad, ongi selline sõlmpunkt, kus maja on nagu kaitse ja samas ei ole ka seda. Loomulikult on hea mõelda tänapäevase tsivilisatsiooni võtmes, et maja on meie kindlus ja kui oht on tõesti väljas, siis piisab ju ukse sulgemisest. Ja aknad? Vahest peavad ja vahest mitte, aga no neid võib ka kindlustada. Aga keegi ei kaitse meid seestpoolt tuleva vastu, kui oleme ukse avanud valesse kohta ja ootamatus ning kontrolli kadumine toimuva üle hakkab levima meie endi hulgas ja kellelgi pole kindlust, et ta ise pole järgmine või et sõber juba deemonite mängukanniks pole hakanud. Vaid alles filmi lõpupoole arendatakse peaosatäitja Ashi karakter välja tasemele, kus tal hakkab kaduma usk tsivilisatsiooni ning pääsemisse ning tal pole kellegile ega millegile loota peale iseenda ning tuleb end kokkuvõtta ja irreaalsele reaalsusele otsa vaadata. Suurepärane kraam. 2010a pidavat valmima remake, loodan et Sam oma originaali mainet selle tegemisega ära ei  riku ja filmikunst sellest projektist ka lõpuks midagi võidab. Kui sealt midagi head ei tule, siis ma luban pritsida sappi nagu jaksan, kuid loodan siiski parimat. N´joy the movie in pure horror!

IMDB

Enter the Dragon (1973)

Enter the Dragoni juures on lisaks võitluskunstidele palju filosoofiat ja alustada võiks vabalt tsitaatidega, mis läksid ajalukku:

Question: What are your thoughts when facing an opponent?
Bruce: There is no opponent.
Question: Why is that?
Bruce: Because the word ”l” does not exist.

A good fight should be like a small play…but played seriously. When the opponent expands, l contract. When he contracts, l expand. And when there is an opportunity… l do not hit…it hits all by itself (shows his fist).

Never take your eyes off your oponent, even when you bow.

Boards don’t hit back.

Enter the Dragon, mis on esimene suurema Hollywoodi stuudio poolt tehtud kung fu film, tuli kinodesse kohe peale Bruce Lee (32) surma. Midagi Bruce`i kontolt ära võtmata võib siiski nentida, et surm müüb ja tegijast inimesest saab pingevabalt legendaarne. Kindlasti ei tulnud kahjuks surma segased asjaolud, mida pole, on konsensus juhtunu kohta tänaseni. Kõik sobivad elemendid huvi tekitamiseks. Minu arust võiks vaielda, kas see oli parim Lee film, kuid kung fu või üldisemalt võitluskunstide filmide populaarsuse tõstis ta kindlasti täiesti uuele tasemele. Pannes ühtlasi aluse ka Bruce Lee kui kultuuriikooni sünnile. Laskumata hetkel kõigesse sellesse, mida Lee tegi paremini kui teised (nimekiri tuleks pikk), asume parem filmi enda kallale. Mälestused omal ajal mitmeid kordi nähtust on tänaseks saanud uue prisma ja võitluskunstid, mis suht primaarne sellise filmi juures, ei olnud enam nii atraktiivsed. Nii mõnigi kord oli tunne, et oleks saanud tehniliselt kõrgemat võitluskoreograafiat näidata, seda eriti rünnakute ja ründajate osas. Ma saan aru, et Lee kiirus oli tolleaegse 24 kaadrit sekundis filmitehnika jaoks liiga suur ja aegajalt kasutati selguse mõttes 32 sekundit, aga vaevalt, et asi ainult selle taha jäi. Filmitehniliselt on muidugi vaja lähtuda vaatajast ja seetõttu pole tingimata mõistlik näidata reaalsemaid tehnikaid, millest keegi eriti midagi aru ei saa. Lihtsalt jalaga nobedalt pähe lüüa on täpselt paras keskmise vaataja jaoks.

Lee üleolek oma opponentidest on arusaadav. Samas, et teiste tase nii madal on, siis mida see meile näitab? Mitte just kuigi palju, aga näidata oleks olnud rohkem. Võibolla pidi see taseme tõstmine tulema järgmistes filmides, aga seda ei saa me enam kunagi teada. Filmis osales suur hulk tolle aja ja tuleviku tegijaid, muuhulgas said ketsijälje seljale Jackie Chan ja Sammo Hung, nende karjäärid tõusid uutele kõrgustele hiljem. Kõigest räägitust hoolimata võib filmi nimetada kõigi aegade võitluskunstide spektaakliks, kus igat relva v tehnikat sai kasutada ja opponentide hulk polnud kunagi liiga suur. Ei tahaks öelda, et filmi sisu väga originaalne oleks, selline kerge Bondi maik on ka kindlasti küljes, aga ju see oligi omamoodi eesmärk, et filmi paremini Lääne maailmale müüa. Tõsistest apsakatest, mis on samas lihtsalt naljakad, võiks mainida ühte. Nimelt näidatakse kindluse sees rahvast täis vangikongides seismas vanu, väsinud ja tõenäoliselt näljaseid musta riietatud mehi. Filmi lõpus, kui nad kongist välja lastakse, saavad neist noored ja kergejalgsed energiat täis kungfuistid, kes lammutavad valgesse riietatud pahade peal nagu jaksavad. Kes ütles, et kõik peab reaalne olema? Üldiselt selge ju, et kui Lee on kaadris, siis ülejäänud vennad on kaadritäide. Kohe ei tahaks uuesti vaadata, aga ehk aastate jooksul tuleb taaskord isu. Seniks, aga on sobivad vaatamiseks Lee varasemad filmid.

WIKI

IMDB

Brüno (2009)

Mul pole aimugi, miks Brüno Boratiga võrdluses alla jääb mõne jaoks. Korrakski filmi vaadates ei tekkinud tunnet, et Brüno karakteri kvaliteedis peaks hakkama norima. Ma saan võibolla heal juhul aru naistest, kelle jaoks film veidi robustne välja näeb ja piinlik vaadata, aga sellega minu jaoks teema lõppeb ka. Kõigis stseenides oli näha iga seda sama Sascha Cohenit, keda on nähtud Ali G Show formaadis aastaid tagasi. Sügaval sonkimas kõike seda, mida tavainimene ei julge unes ka puutuda. Mulle meeldiks, kui astuks ette terve seltskond tõsimeelseid tarkpäid, kes suudaksid mulle veenvalt näidata, kus siin filmis midagi valesti tehti, et pole hea. Ma ei leidnud ühtegi viga. Nalja oli nabani ja siis veel allapoole ka. Mis see komöödia veel tegema peab?

IMDB

The Escapist (2008)

“She died without a whisper.”

Rupert Wyatti täispikk debüüt laseb uskuda, et tal on ka tulevikus midagi öelda. Mõneti loodan, et mitte enam vangladraamas, see oleks potentsiaali ilmselge raiskamine. Filmi hoogsalt hüplev ülesehitus koos klappiva muusikaga on sobiv kaasaegse kino jaoks, aga teeb selliselt kompromisse, mida mitte alati filmiajaloos hiljem ei aktsepteerita kui kõrget kunsti. Filmikunsti selles siiski oli omajagu, sest koos muusika valiku ja rütmiga ehitati üles üha eskaleeruv lugu, mis vaheldub tuleviku, oleviku ja minevikuga (mitte tingimata üheski järjekorras). Kõik võtmes, mis ei lase keskenduda ning kõige sügavusest põhja võtta. Sellest rääkimata, et põnevuse reegel number 1, ära ütle kõigile kõike – on vaja ka siin lõpuni säilitada, vähemasti lavastaja/produtsendi arvates (teisi ei oska häbiposti paigutada). Seega lisandub filmiloosse hulk udujuttu ehk arusaamatust reaalsuse ja tegelikkuse vahel, millest ju teoorias vaatajad võidavad. Taseme erinevuse tõttu ikka. Sellest kõigest hoolimata olin klammerdunud kõigi iminappadega ekraani külge ja tahtsin sealt kõike endasse imeda. Nii soojendav oli vaadata, kuidas inimestel, kel pole lootust väljas, on lootus sees ning nad suudavad koos tegutseda, luua plaani ning sellest ka hälbida. Hälbimata samas oma unistusest. Vangladraama kohta võibolla liiga positiivne stsenaarium.

Näitlejatel paistis olevat kaunis lihtne seda kõike mängida ehkki nende repertuaarist ei tahaks ära võtta kõike tehnilist ja kokkumängulist saavutatut. Kuid kalasid tuleks siis ka hakata eraldi rookima. Võiks väita, et mitte kellelgi pole reaalset midagi muud olemas, kui unistus millestki väljaspool nende reaalsust, mida pole raske kokku võtta mõistega “vabadus”. Olgu see teie jaoks mida iganes. Kellel on vabadus, tõstke käsi!

IMDB