Blood and Bone (2009)

Ei tahaks kuidagi tunnistada, et ma kõiki juhuslikke võitlusfilme vaatan, aga vahest küll komistan nende otsa ja asun koheselt tarbima. Selle konkreetse uue mürgli esialgse atraktiivsuse otsustasid muidugi tuntud MMA ja K-1 maailma näod Bob Sapp, Kevin “Kimbo Slice” Ferguson ja Gina Carano. Ok, ka Maurice Smith oli seal (kunagine UFC raskekaalu meister ning Randy Couture`i kickboxingu treener). Kuid tegelikud staarid olid nn traditsiooniliste võitluskunstide esindajad Michael Jai White (filmis Bone) ja Matt Mullins. Viimane küll episoodilises rollis. Michael on meil siis tituleeritud 7s erinevas stiilis musta vöö omanik, rõhutatud on Kyokushin karated, mis on osutunud üsna tegusaks näiteks K-1 areenil viimase 10 aasta jooksul. Võimalik, et meie vaatajatele on ta ehk kõige tuntum Spawni rollis 12a tagasi.

Üldiselt jäin Bone`i esitustega koreograafilises mõttes igati rahule, liikus   hästi, lõi igast asendist ja murdis vajadusel ka BJJ võtmes luid. Mis aga niiväga lahe ei olnud, oli fakt et paljud asjad olid selgelt arvutiga kiirendatud. Selge, et filmikunstis paljusid asju arvutitega tehakse, aga võitlustseenide kiirendamine ja selle kaudu uskumatute tehniliste (loe üleinimlike) saavutusteni jõudmine on tüütu. Jah, mulle. Mitte inimesele, kel ükskõik, mis viisil keegi ekraanil peksa saab v annab. Nahavärvist vahelduseks rääkides, siis Gina Carano, Julian Sands ja Matt Mullins on ehk ainsad valged selles filmis, aga nende roll on tegelikult marginaalne. See on must film. Sisu pole eriti märkimisväärne, selliseid ei peaks minu arust kusagil ära mainima, sest nad kõik on suht ühesugused. Vangla, klooster, kookon – misiganes, kõva mees, raskelt treenitud ja musklites, mingid põhimõtted ja karmavõlg. Läheb annab kolki pahadele ja ongi kõik. Siiski üks hea asi oli, ei üritatud vägisi miskit seksistseeni või romantikat sisse toppida, see on jube tüütu nende filmide juures ja tavaliselt tähendab see seda, et mõni “põhi” naistest peab surma saama. No ei pea tegelikult. Muidugi see tore asi kompenseeriti omakorda sellega, et oli vaja aegajalt näidata mingit arutut vägivalda, sest ju vaatajad tahavad seda. Võimalik, et tahavad ka, aga sisu see juurde ei anna. Ahjaa, filmi lõpus viskab Bone`ile mõõga ei keegi muu, kui O`Hara aka Bob Wall, seesama armidega mees ja karateka, kes mängis sama nimega meest Bruce Lee Enter the Dragonis. Seega kokkuvõtteks, Blood and Bone on sisu poolest nõrk, võitluskunstide ja tegijate nimede poolest tugev. Kes on ära tüdinud vanade Damme filmide vaatamisest ja kogu aeg ühte jalalööki vaatamast, võib küll julgelt filmi masinasse lükata.

IMDB

Fighting (2009)

Selle filmi pealkiri on küll kõike muud kui originaalne, aga et ka sisu seda üleliia pole, siis mis tähtsust pealkirjalgi. Peamised põhjused filmi vaatamiseks peitusid hoopistükkis hiljutistes Inside MMA saadetes, kus osatäitjad Channing Tatum ja Cung Le kordamööda külalisteks olid. Muidugi räägiti saadetes ka filmist veidi. Võitluskunsti mõttes nii oligi, et ega seal peale Cung Le (lisan alla ka video, kus on näha tema oskusi kahevõitluses ehk sportlikus reaalsuses) etteaste suur muud vaadata olnudki ja õnneks ka ootused kõrgemale ei kerkinud. Veider siiski, et Tatumi minibiograafias leidub selline lõik “Tatum is also skilled in Kung Fu and in Gor-Chor Kung Fu, a form of martial arts, in which he has earned belts in both.” Lause grammatikast ei hakka üldse rääkima, sisugi on täiega obskuurne, aga otsingud Gor-Chor stiili osas antud kirjapilti järgides ei andnud küll ühtki tulemust. Lisaks on jutt vöödest sellise potentsiaalselt ürgse stiili juures enamasti päritolu maa mõistes täiesti kohatud (Ameerikas teine asi). Film ise aga osutus üllatavalt soojaks ja kandvaks ehk nõrk võitluskunstide osa ei seganud filmis loo jutustamist ega romantika edasiandmist. Kui tihti leiab võimalust vigiseda näitlejate kallal, siis seekord arvestades, et kuigi kõrgele filmi latti polnud seatud, sii mul osatäitmiste kohta ütlemist seekord pole. Iga natukese aja tagant peaosatäitja suust karumõmmilikku “okay”, olen kõigega nõus, kuulda – seegi sobis pigem filmi soojade rahulike alatoonide juurde. Kui seda filmi võrrelda Never Back Down tüüpi käkiga, siis võiks teda isegi soovitada. Seadke latt madalale.

IMDB

Headache – The Best of Russian NHB

Kui 1993a alustas UFC, polnud uuel võitlusspordialal MMA praktiliselt reegleid. Kahjuks ei olnud küll alati võimalik aru saada, et kõik võistlejad ikka sellest aru ka saavad. Igatahes venelastel ja nende NL naabritel on sedasorti asju 90ndatest hulka rohkem ja tänapäevasemaid ning nõnda komistasingi ühe sellise Russian NHB (No Holds Barred) kogumiku peale, mille kommentaatorite hulgast tundsin oma üllatuseks muuhulgas ära Bas Rutteni hääle.

Pole kindaid, maaslamajat võib lüüa kuidastahes, peaga ka näiteks. Põlvega munadesse ja rusikaga neerudesse samuti. Väga palju ilmselt sambo päritolu jõhkraid jalalukke. Ühes matšis kommentaatorid rääkisid positsiooni parandamise üritusest, kuid ekraanil tagus mees külgkontrollist teist lihtsalt süstemaatiliselt küünarnukiga munadesse (ilmselt siis on kubemekaitsmed siiski kasutusel). Kergeks “hämmastuseks” oli video puhul fakt, et kohtunikud ikka tegutsesid. Et näiteks, kui sind juba 20 korda maaskontrollides põlvega pähe on löödud ja olukord ei näi paranevat, siis astuti vahele. Tore. Siiani olen näinud üksikuid küünarnukitehnikaid, mis on suht veider, kuid samas võibolla 90ndatel oli selliseid vähe, kes arvasid, et kinnasteta võitluses küünarnukk marjaks ära kulub. Eriti küünarnuki terava otsaga ülevalt alla suunatud löögid. Vere saab ju lahti ka palja rusikaga ning selle tühise asja pärast võitlus erinevalt tänapäeva MMA spordi reeglitest pooleli veel ei jää (nn lõikehaavade probleem). Meile näidatakse ka topless tantsimist puuris (tundub olevat täiesti kontekstikohane meelelahutus). Võib ainult ette kujutada, et peale verepidu algab otsene orgia. Russian Style. Noh, kas need võistlused tegelikult on ikkagi sport? Eesti MMA areenil ma ei kujutaks seda ette, aga reaalsem on ta kindlasti kui meie amatööride võistlus Tartus sellel suvel.

Kõige meeldejäävam on siiski “No Die” suhtumine. Mitu korda laseksid sina end põlvega pähe taguda, enne kui alla annad? Jah, see on tõesti peavalu.

8 Second Fight

Nädala jooksul sai taas uuemat kraami vaadatud ja üheks meeldejäävatest oli eelmisel pühapäeval toimunud WEC 41 fragment. Võitluse kestvus 8 sekundit, pm pandi alguses korra kindad sõbralikult kokku  ja edasine lahendati kiire lõppmänguga. Spekuleerida võib muidugi võitja võimu üle, aga hulka olulisem tundub mulle küsimus, miks Cub Swanson ronis “alumisele” korrusele nii ebaõnnestunud moel, aeglaselt ja ajal, kui vastane täiesti värske alles? “It takes 2 to tango”, nad ütlevad ja see on tõsi, on vaja kedagi, kes ohtlikel kuid meelelahutuslikel tehnikatel, nagu hüppelt topeltpõlvelöögid, võimaldab õnnestuda ja nende 2 mehe “koostöö” oli selles võtmes hiilgav. Aga teisest küljest olen väga rahul lahendusega, sest kõige toredam kingitus vastasele, kes tahab sind maha joosta, on põlvega pähe lüüa soojast südamest. Jose Aldo sooritus oli seega kiiduväärt. Loodetavasti ootab teda edasi tiitlimatš 66kg kategoorias. Tore.

Crows Zero

IMDB

Kahju, et blogimine polnud 12a tagasi niisama lihtne kui täna. Miike oleks 100 pikka paid saanud aastaid. Nüüd on rong läinud ja viimase 5 aasta kohta tean vaid üht tõsiselt head filmi (Izo, 2004) ning on teatud raskusi, et sundida end mõnd uuemat Miiket üldse vaatama. Crows Zero puhul (tehtud koomiksi põhjal), mis on küll ehtne Miike, jääb pai samuti pigem patsutuseks. Ennevanasti oli teadlikel vaatajatel selline ütlemine, et isegi keskpärane Miike on üle prahi. Täna see vaevalt kehtib enam.

Never Back Down

IMDB

Võitluskunstide harrastaja ja huvilisena sain soovituse seda filmi vaadata juba üsna tükk aega tagasi. Loomulikult oli põhjust arvata, et see film on eelkõige noortele, tänapäevases võtmes (MMA). Ja see omakorda andis põhjust vaatamist edasi lükata. Ausalt öeldes, ei oleks midagi katki, kui ma poleks seda filmi kunagi vaadanudki (või seda poleks kunagi tehtudki). MMA osa filmis oli küll äratuntav, aga kui oled vaadanud ca 400h erinevaid võistlusi viimase 16a jooksul, siis oli selle filmi võitluskunstide osa lihtsalt igav ja lisaks, et tegemist filmis näitamiseks vastava koreograafilise lahendusega, siis ka emotsionaalselt ülepingutatud. Kui me paneks antud filmi võrdlusesse HK filmiga “Flash point” Donnie Yeniga peaosas, siis Never Back Down oleks täiesti suvaline noortekas või parimal juhul Karate Kid 11. 20-30a aastat tagasi tehti juba selliseid, siis oli lihtsalt MMA asemel karate v kickbox, sisu muidugi ikka sama. Kui ma tahan MMAd, siis vaatan reaalseid võistluseid. Kui tahan noortekat, siis vaatan pigem mõnda hullumeelset komöödiat. Kahjuks v õnneks pole minu tutvusringkonnas ühtegi inimest, kellele ma julgeks soovitada seda filmi. Inimesed, ärge raisake oma aega nagu mina seda tegin, kui teil vähegi midagi muud on teha.

Ennekuulmatu

Tänane Päeva Sõna on pilt, mis räägib rohkem kui 1000 sõna. Inverted triangle choke, in real action? You got to be kidding me.

Never Surrender

IMDB

Kui filminäitlejatena on välja reklaamitud tänapäeva MMA absoluutsesse tippu kuuluvad nimed Anderson Silva, George St. Pierre, BJ Penn ja Quinton Jackson, aga tulemus ajab oksele, siis see ilmselt on maailma halvima filmi kandidaat. Või on keegi segi ajanud korraliku filmitegemise hoovitaguse rabelemise ülesvõtmisega. Vaata kindlasti, kui pööningul kergelt puhub.