Nädal lauamängudes

Viimasel nädalal sai õnneks keeratud suund pikemat aega varjus olnud mängudele – Maharaja, Medici, Ra ja Blue Moon City. Mängisid Urmas K, Veiko, Lauri, Urmas S, Peter, Allan, Jaan ja mina.

Tähelepanelik lugeja paneb tähele, et 3 antud mängudest on tehtud Reiner Knizia poolt. Lisaks kuuluvad Medici ja Ra nn Knizia oksjonitriloogiasse, mis sisaldab veel Modern Art nimelist kunstiga sahkerdamise mängu. Kõik sellised kenad tunniajased kaasakiskuvad seltskonna mängud. Kuigi kõigil neil mängudel on raske otseselt välja tuua midagi, mille peale saaks üles ehitada võitva strateegia, on kindel see, et puhta õnne peale mäng ei käi. Konkreetse mängu dünaamikale reageerides tuleb jooksvalt strateegiat taasluua. Mingis mõttes on tegemist intuitiivmängudega, kus küll arvutada tuleb, aga reaalselt on see lihtsalt jooksvalt ressursside kogunemise jälgimine ning numbrilise väärtuse omistamine kohvipaksu ja seebivahu abiga. Sel nädalal oli minu tõmbenumbriks Medici, mille võitmine pidevalt, järjest – ühe inimese poolt, on ülimalt ebatõenäoline. Ometi aga nii läks, et õnnestus 3 korda võit koju tuua. Eks osade mängudega on nii, et nad sobivad teatud natuurile paremini, kui teistele. Näiteks Ra kuulub nende mängude hulka, mida ma väga hea meelega mängin, aga ülimalt harva suudan võita. Samas Laurile sobis Ra pikka aega nagu valatult. Üks on igal juhul kindel, oksjonimänge on suures seltskonnas väga lõbus mängida.

Blue Moon City on vähe teist tüüpi mäng, mille sisu on teiste mängijate tegemistest osa saada ehk pidevalt osaleda laual olevate ressursside (kristallid, lohenahad, kaardid) jaotamises. Igasugune ökonoomia eesmärgile jõudmisel on suureks abiks, kuid kuna tegemist on kaardikäe haldamisega, siis tuleb ette ka sunnitud ringi minemisega, sest alati ei saa kõike teha, mida süda lustib. Seda mängu ma ise kolmekesi mängimiseks väga ei soovitaks, kuid neljakesi on väga normaalne. Kuulub ka nende mängude hulka, mida on aja jooksul väga palju mängitud, aga ei ütleks, et oskus sellepärast kuidagi lihvitum oleks. Kuivõrd on tegemist strateegiamänguga, jääb igaühe enda otsustada. Ma julgeks öelda, et sõltuvus teiste mängijate tegemistest on nii suur, et teha saab pidevaid lühiajalisi otsuseid ehk tegemist on pigem taktikamänguga. Tore on ta ikka ja vahest tuleb võit ka koju nagu juhtus Jaanipäeval.

Maharaja on taaskord minu kogus ja repertuaaris mäng, mida ma justkui väga tahan mängida, aga see põhiline, et mängida seda hästi ning võita, mitte kuidagi ei õnnestu. Nagu kerge sado-maso, mängida tahan, aga iga kord tuleb tulemuses pettuda. Viimased paar korda eelmisel nädalal (üle väga pika aja sai nüüd seda mängitud küll) tuli nentida, et mida iganes ma ei tee, teevad teised seda paremini. No ilmselgelt on mul siin tonnide kaupa arenguruumi. Ja ega ma väsi ka üritamast. Tehnilise külje pealt võin välja tuua ühe sellise olulise detaili, millega ma siis pidevalt kõrbesin. Suutsin igas mängus ennast ettevalmistada edukaks skoorimiseks mõnes linnas, kuhu Maharaja lkunagi kohale ei jõudnudki. Et ettevalmistus maksab nii raha, kui ka aega (samal ajal jääb kusagil mujal midagi tegemata), siis on selge, et selliselt on praktiliselt võimatu võita. Mind lihtsalt mängiti selles osas üle ja mõned mehed skoorisid omale sobivalt mõnes linnas 2 korda. Midagi pole öelda, paneb tõsiselt mõtlema, miks mõned asjad õnnestuvad paremini kui teised, kuid mõnel ei paista olevat üldse vahet, kõik õnnestub ühtlaselt hästi. Aga jah, oli tore taasavastada 4 kobedat strateegiamängu, mis mõnda aega vaid tolmukorjamisrolli täitsid. Tundub, et kõigile osalistele ka meeldis.

Advertisements

Lauamänguõhtu 17.06.09

Age of Empires III: Age of Discovery

Kohal Allan, Juhan, Urmas ja mina. Algses valikus oli veel Power Grid ja rida teisi mänge, kuid selgus, et Power Grid ei lähe antud seltskonnale peale Urmase ja minu peale. See on nüüd näide sellest, kuidas väga hea mäng on sellise tugeva meeldib/ei meeldi polaarsusega, kuna mängu lõpus tuleb tihti ette vajadus täpselt kalkuleerida enne käigu tegemist. Viimaks valisime õhtuks välja Age of Empires III: Age of Discovery, milles kombineeritud võtteid mängudest Goa, Caylus, Puerto Rico ja El Grande. Lisaks veel suur karbitäis plastamassist värvilisi kujusid, mis justkui peaks ära peitma asjaolu, et tegemist ikka nn euroka ja mitte suurejoonelise amerikaanaga. Olin ära unustanud, et harvad on need korrad, kus oleme alla 4h hakkama saanud ja seegi kord läks mäng üle 4,5h. Koos ülesseadmise ja reeglite seletamisega isegi üle 5h. Ega siin pikalt midagi sellest õhtust rääkida ole. Mul õnnestus valida avang “võta kohe 20 raha ja osta hoone hiljem ning topelt”, aga kukkus nii välja, et valik oli suht niru korduvalt ja igakord oleks vaja olnud olla esimene ostma mineja. Noh, mul õnnestus seda teha ainult korra mängu lõpus, kus see enam ei otsustanud midagi. Selgelt maha magatud teema, aga samas ma pole päris kindel, kas oleksingi päris oma tahte järgi seda olukorda muuta saanud, kuna jõuda oli vaja ka mujale. Muidugi kui see avang ja majade ostmise strateegia sai valitud, siis oleks pidanud seda ka distsiplineeritult ellu viima. Hästi mängis Urmas, kes vaatamata sellele, et Allan sõjaväge kogus, et talle veidi pasunasse anda – suutis oma asjad nii korraldada, et Allan püssid hoopis minu poole keeras. Tagantjärgi võib öelda, et Allan tegi õigesti, et mõne mu töölise aeg ajalt maha lasi, kuna meie erinevuseks lõpus jäi kõigest 1 punkt tema kasuks, kuid Urmas meist juba üle 10 punkti kaugusel eespool lõpetas. Päris lõpus tegin veel sellist trikki, kus ma ostsin 20 raha eest hoone, mis tõi mulle 2 punkti, samas kui ostmata jätmine oleks andnud 4 punkti… Mis sa ikka kostad sellise arvutusvea kohta, täiesti arulage. Kokkuvõtteks viimaste kuude ürituste kohta ma arvan, et teatud mänge on liiga palju mängitud viimasel ajal ja välja tuleb vahelduseks otsida hetkel mõttetult tolmu korjavad Maharaja, Oasis, Taj Mahal ja miks mitte ka Yspahan, mida vaid korra mängitud.

Lauamänguõhtu 10.06.09

Samurai, Power Grid ja Thurn & Taxis. Kohal Lauri, Urmas, Allan, Veiko ja mina.

Samuraid mängisime kolmekesi. Pole midagi pikemalt lisada, kui et seekord oli võidu aluseks algne valik, millesse kohe lisasin ühe laeva ja nn lendava samurai. Et ka teised “kiirnaastud” kõik normaalse kiirusega sisse jooksid, siis laksasin kohe kui võimalik trumbid lauale, et võtta ära teiste poolt ettevalmistatud pakutav. Tulemuseks 2s kategoorias juhtpositsioon. Ei jäänud kaugele ka kolmas kategooria (Lauril 4, minul 3 figuuri). Ju ei olnud teistel õnne lihtsalt seekord.

Power Grid 5-kesi. Allan ka Ameerikast tagasi ja mängu saime alustada Las Vegase täringutega, mille värskelt kingituseks sain. Selle mängu kohta saab tagantjärgi tarkusega öelda, et võitis inimene, kes sai omaette piirkonnas üksi lammutada mängu esimese poole. Olenevalt mängu alguses kujunenud lauast on selline asi võimalik 5 inimese mängus, et mitte öelda paratamatu. Seega võit Urmasele.

Taas jäi meid 3 alles ning ette võeti Thurn & Taxis. See oli üks suht tasavägine mäng, mille võitis lõpuks napilt ühe punktiga Allan otse minu ees. Üldiselt, ega ma ei näinud küll muud varianti seda raundi võita, kui vaid rohkema kaardiõnnega. Seda aga kas on v ei ole ja seekord polnud lihtsalt piisavalt. Hea, et niigi läks. Vähemasti olin konkurentsis.

Lauamäng 6.06.09 Tartus

Euphrat ja Tigris, Race For the Galaxy ja Rumis. Kohal Kaarel, Mattias, Juhan ja mina.

Seekord viis tee mind Tartusse sealmail korraldatavat amatööride MMA võistlusi vaatama, aga et Tartusse tihti ei satu, siis tekkis võimalus seltskond ka Tartus kokku ajada ja seega ei pidanud oma aega ära viskama niisama Tartu pubides ringi aeledes. Mitte et oleks kerge olnud inimesi kodunt välja meelitada, aga kuidagi see ikkagi õnnestus.

Euphrat ja Tigris ning Race For the Galaxy on BGG TOP 10 mängud täna, tuleb küll tunnistada et Euphrat on aastaga päris mitu kohta kukkunud. Igal juhul alati toimiv mäng, ei ole siiani peale aastaid mängimist ära suutnud tüüdata. Kaarel vana spets võttis suht kindla võidu ja mul polnud võimalust järgi jõudmiseks, kuna kaotasin 3 väliskonflikti lõpus. Mattias mängis päris esimest korda, aga palju ei puudunud, et ta oleks mind ka oma seljataha jätnud. Niipalju sellest.

Järgmiseks laekus kohale ka Juhan ja proovisime meie kõigi va Kaarli jaoks uut mängu Race For the Galaxy. Üldkirjelduse järgi oli mängul sarnaseid jooni Puerto Ricoga, aga vormiliselt tegemist kaardimänguga. Suureks üllatuseks võitis mängu Juhan ja Kaarli teine koht oli Mattiase hea esinemise tõttu korraks ohus. Ütleme nii, et mängu esimest korda mängides pole mul edu peaaegu mitte kunagi olnud, nii ka sellega. Õppisin mängu tundma ja peamine võit oli osavõtt. Põhimõtteliselt täiesti mängitav ja seega proovin varsti uuesti, kui võimalust antakse.

Rumis on väga kiire ja lõbus seltskonna mäng. Mängijatele jagatakse kätte erisuurusega klotsid ja mängu eesmärgiks on kõik need klotsid ära kulutada ühise tornehitise ehitamiseks (kuni 4 korrust). Asja konks on aga selles, et ehitada saab ainult oma värvi kõrvale (vähemalt 1 puutepunkt ja mitte läbi nurga) ning punkte saab lõpus vaid nende klotside (või klotsi osade eest, mis pealtvaates paistavad. Põhimõtteliselt võib mängust välja langeda kohe mängu alguses ja mängu lõpus saab miinust iga lauale asetamata klotsi eest. Mäng nõuab veidi abstraktset ja muidugi ka ruumilist mõtlemist, aga oma 20 minutise pikkuse tõttu on igati sobiv peomäng. Kui esimesed klotsid pandi viisakalt laua taga istudes, siis edaspidi tõusid kõik püsti ja asusid aktiivset ülaltvaadet realiseerima. Kaarel sai ka siin hakkama ja võitis napilt kuid kindlalt. Ju ikka kogemus ka midagi loeb, ülejäänute jaoks see ju jälle esimene kord. Mõnus, õhtul Tartu linna peale küll enam ei jõudnud, aga päev oli siiski korda läinud.

Lauamänguõhtu 5.06.09

Hacienda ja Samurai. Kohal Jaan, Indrek, Veiko, Mart ja mina.

Sisuline kommentaar hiljem, aga oli taas noorima tegija õhtu, Jaan tõestas, et eelmise korra võit polnud juhus. 5 mängijaga Hacienda piin edukalt läbitud, aga antud juhul ilma ühegi pampaseta tuli võit talle koju. Ups, kes ütles et pampasteta pole võimalik Haciendat võita. Jaan kas on väga hea v teised ei tea enam, mida kindlasti tegema peab, et kellegi piiramatut laienemist takistada. Eks elu näitab. Praegu on tegemist nn tsoonis viibijaga ja sellisele tuleb tulevikus oluliselt rohkem tähelepanu pöörata.

Hacienda laud võimaldab mängu alguses ronida kas kuumale alale keskele või õnne proovida nurkades. Vaid üks nurk on tõepoolest perifeeria, kuna seal on 11st turust vaid 1. Mängu alguses, teisel ringil sinna läinud Jaan vaevalt teadis, et tal õnnestub sinna pikaks ajaks üksi jääda ning seega panna alus kogu mängu võiduks. Kusjuures tagantjärgi tarkus ütleb, et nurk, kus alguses on 1 turg, on maaketi pikenedes varsti kokku 2s uues kohas, kust avanevad juurdepääsud uutele turgudele. Ja nii juhtuski, et üks sellistest lisaturgudest, mille arvasin olevat oma kontrolli all (kedagi lihtsalt polnud vahetus läheduses), avanes hoopiski talle ja kuna ka teised tajusid koha kuuma olevat, pandi see lukku 4 mängija ühise pingutuse abil enne kui kord minuni tagasi jõudis. Suur viga minu poolt, aga samas väga tüüpiline 5 mängijaga Hacienda puhul. Uksi pannakse nina eest kinni kiiremini, kui mängija haigutada jõuab. Igal juhul oli sellele turule välja jõudmine suur vahevõit Jaanile. Etterutates võib veel ära mainida, et selle pika perifeerias laotud maaketi abil toodetud raha, vee ja hacienda asetamiste kaudu tuli ka võit. Ja kordus tõsiasi, et kes juhtis esimeses skoorimise järel, võitis ka kogu mängu. Jääb üle vaid lisada, et teise koha saanud Veiko klaaris pigem arveid teistega ning liider sai rahus toimetada. Põhjuseks olla tal see, et mängu ajal ta ei jälgi, kes on lähim konkurent. Vähe usutav, sest teadlikult v alateadlikult just seda ta alati teebki kõikides mängudes ehk on välja kujunenud tüüpilised konkurendid, keda takistada. Ilmselt Jaani karakter pole selles mosaiigis veel täit kohta sisse võtnud. Veikol on ilmselgelt aeg ärgata, kui ta tahab mõne mängu lähiajal ka puhtalt võita. Järgmise mänguga Samurai tal see peaaegu õnnestus, kuid lõpuks peale Indreku ja Jaani lõbus/loova meeskonna koodisüsteemiga naljatlemist osutus seis ikkagi omavaheliseks viigiks. Peaaegu võit kolmele inimesele. Tore õhtu.

Lauamänguõhtu 3.06.09

Hacienda ja Puerto Rico. Kohal Veiko, Olari, Lauri ja mina.

Juhtus nii, et selle posti kirjutasin juba valmis ning siis suutsin hiirega tabada “kustuta” nuppu. Eksituslikult sel ajal, kui lehekülg end alles avas. Nii see läks. Aga et Haciendast pole varem juttu olnud, tunnen kohustust uuesti kirjutada.

Wolfgang Krameri mäng, millele otseselt sarnast teist mängu ma ei tea. Ja see on muidugi hea. Peamisteks edu allikateks on pikad maaketid, ühendused turgudega ning oskuslikult/õnnelikult ehitamine, mis võimaldab hiljem lisada võimendusi vee ja haciendade näol ning ka vajalikku raha suurel hulgal korraga välja võtta. Et mängu skooritakse 2 korda ja kõik mis on laual esimese skoorimise ajal, loeb ka teisel korral, siis pole vist raske arvata, et mängu esimene pool on kaunis otsustav. Läbi aegade on osutunud võitjaks see, kes on esmasel skoorimisel esimene v väga lähedal. Muidugi tuleb ette erandeid, kuid mitte seekord. Esimese skoorimise järel juhtisin üllatuslikult koos Olariga, kuid juba siis oli näha, et lisaks olemasolevale on väga vähe lisada ehk pole potentsiaali. Mida ei saanud öelda teiste kohta. Mis siis juhtus? Hacienda maakaartide hulgas on 10 trumpi ehk pampast, mida saab asetada kohtadesse, kuhu tavakaarti panna ei saa. Lisaks sellele saab iseenda pampase kõrvale mängulõpupoole hakata lisama nn tehispampaseid, kui mingit tüüpi maakaartide (näiteks metsa) lauale asetamise kohad on täis. Selliselt võib mängus olla lõpuks üle 20 pampase. Kahjuks kujunes nii, et 10 originaalpampast jagunesid 4-3-3-0 ja mina ei saanud ühtegi ning seega ka tehispampaseid polnud võimalik lauale tuua. Lisame siia, et üleüldse olid kaardid vaatamata segamisele pakis veidralt jagunenud, kuna 1 tüüpi kaarti oli tihti 3-4x järjest. Mingit põhjust ma selliseks korraks kaoses ei näe, kui just mäng vahepeal küla peal viibides kellegi “korrastavat” kätt siiski ei kohanud… Igatahes tõmbasin ma pidevalt ühesugust pahna pakist ja kahel viimasel korral tõmbasin 4 korda kivi järjest, kusjuures sellega polnud laual mitte midagi teha! Noh, siia võib veel lisada, et sai ikka tobedaid vigu ka tehtud ja seega ainult kaartide peale ei saa kõike ajada. Igal juhul Olarile võit ja mulle viimane koht. Lauri oleks võinud ka võita, kui ma poleks maha maganud Olarile ühe turuühenduse alles jätmist, mis tähendas täpsemalt 9t lisapunkti. Ja ka Veiko tegi ühe kingituse Olarile, soojendades mägesid liiga kaua oma peos. Aga selline Hacienda ongi. Kusjuures minu arvates üks jõhkramaid mänge 5kesi mängides. Iga väiksemgi viga saab korralikult karistatud ja kergelt frustreeruvatel inimestel on oodata korralikke kannatusi.

Puerto Ricot mängisime juba kolmekesi, kuna Lauri pidi ära minema. Oodatult tegi võimsa alguse maisiesindaja Veiko, kes teenis kiirelt 10 punkti, samal ajal kui ülejäänud alles punktidest unistasid. Üllatuslikult jooksis Veiko mäng siiski kinni mõne aja pärast ja seega tekkis mul võimalusi, üks põhjustest Veiko mängu kuivamisel oli korduvalt piisava raha puudumine vajalikul hetkel. Mängu lõpus jäi tal puudu vaid 1 raha, et osta suur boonusmaja, aga see ei muutnud tegelikult midagi, sest lõpuks oli vahe minu ja tema vahel 10 punkti ning õhtu lohutusauhind tuli siiski koju. Tore seegi.

Lauamängu päev 30.05.09

Thurn& Taxis

Samurai

Keltis

Kohal Lauri, Veiko ja mina. Sel korral kukkus välja päevane üritus, mis on harv juhus. Algselt pidi inimesi rohkem tulema, aga nagu ikka, miskit tuli vahele. Mis ikka, otsustasime lühemat sorti mängude kasuks. Kõigi valitud mängude eripära on keskmisest suurem juhuslikkuse osakaal.

Thurn & Taxise kulg oli küllatki tasavägine korralike skooridega, mis ilmselt kuigivõrd 3 inimesega mängu omapära. Üks mis kindel, ma ei mäleta ühtki nii paljude administraatori kasutamistega mängu. Igal juhul, abi sellest oli mulle suht vähe, kuna admin tuli tavaliselt peale mind ja miskipärast sobisid Laurile kenasti just samad kaardid, mida mul tarvis oli ja ta isegi ei pidanud tegelema niisama kaartide eest ära võtmisega. See on alati  Jätka lugemist

  • Ip Man movie poster

    Bruce Lee the Legend