Le Scaphandre et le Papillon

IMDB

Seda filmi olen planeerinud vaadata juba pikemat aega ja nüüd on see viimaks tehtud. Lugu räägib reaalsest inimesest, Prantsuse moeajakirja ELLE toimetajast Jean-Dominique Bauby, kes 1995a sai rabanduse ja koomast ärgates tuvastati tal haruldane “locked-in syndrome”. Ainsana toimis mehel vasak silm ja loomulikult esimene asi, mida selle ja vastava tähestiku abiga maailmale edastada sai, oli “I want to die”. Biograafiline tõde väidab, et lõpuks mees aktsepteeris oma konditsiooni ja kirjutas (dikteeris) sedasama spetsiaalset tähestikku ja inimabi kasutades raamatu “Diving Bell and the Butterfly”. Tore. Filmi on kõrgelt hinnatud ja raske on endalgi midagi otseselt ette heita, aga ju siis lihtsalt pole tegemist materjaliga, mis liig rahulikus esituses mõnda minu emotsiooni suudaks äratada. Tegelikult oli pool filmist selline naljategemine, ennekõike peategelase enda repliikide kaudu, et kui tooni filmi lõpus poleks tagasi draama poole keeratud, siis oleksin sunnitud filmi komöödiaks tembeldama ja see oleks absoluutne peategelase tühistamine. Ma ei usu sekundikski, et see kõik peategelasel nii lõbus oli, kui see vaatenurk (palju kloune vaatamas ja hoolitsemas kaamerasse ehk peaosalise perspektiiv) meile paista lasi. Julian Schnabel kõndis siin ilmselgelt üsna peenikese nööri peal, aga ei vääratanud siiski. Võiks muidugi argumenteerida, et huumor on sellises olukorras oleva inimese ainuke reaalne tugipunkt, et ellu jääda ning aktsepteerida oma elu ilma hullumata. Ja muidugi lisaks võiks ka öelda, et mingit nutulugu oleks oluliselt raskem müüa olnud, parem selline suht helge toon ja saab ikka inimesed kinno “ilusat kinokunsti” nautima. Filmi lõpupoole jäi mind hoopis kummitama massiivne rahahulk, mis selle mehe elus hoidmine kellelegi maksma läks ja kui palju näljahädalisi vms oleks saand sellega ära toita. Kui filmi alguses keelduti mulle Jean-Do õudust alasti näitamast, siis mõte raiskamise ülistamisest oli mulle sama õõvastav, kui Sadako raev Jaapani filmikunstis.

Maitse üle ei vaielda, aga filmi tasub vaadata ikka. Mathieu Amalric peaosas on täiesti eraldi vaatamisväärsus.

Advertisements

Lauamänguõhtu 29.04.09

Tänast mänguõhtut Rails of Europe seltsis (jah, sama mäng oli ka pühapäeval kavas) on lihtsalt lust ja rõõm kirjeldada, jälle puhtalt kümnesse. Ma loodan, et mu võitluskaaslased nõustuvad. Taaskord minu võit – haa!

Tegelikult mitte, kui siin mõni võit oli, siis ehk Pyrrhose võit.  Tulemus oli ikka täiesti vastupidine, kui just ei lähtu sellest, et kõige tähtsam on osavõtt. Mängu vasakule kaldumine algas tegelikult juba päeval, kui tundsin, et mõte ei lippa kuhugi suunas. Seda kutsutakse võitluskunstides kaotamiseks juba enne võitlusringi astumist. Sellistel päevadel on veidi kahju olla ürituse organisaator, sest puudub võimalus kõrvale astuda ja öelda, et olen väsinud või homme on varakult tõusmine vms ning lauamänguõhtule lihtsalt mitte laekuda. Kahjuks või õnneks ma inimestega, kelle ise olen kutsunud, nii siiski ei käitu. Et perspektiivitus mul kohe alguses suht selge oli, siis ütlesin selle ka kohe kõvasti välja, et aga pärast oleks millegi taha pugeda. Loomulikult ei näinud ma ette isegi oma halvimas stsenaariumis, et õnnestub selgelt viimaseks jääda. Aga no võita on raske, viimaseks jääda on lihtne.

Laud, mille me enne Allani tulekut üles panime, oli üks järjekordne õudus. Paljudes võtmekohtades polnud midagi vedada enne, kui teise v kolmanda taseme veduri ostad ja ega seegi kaugele vii. Urmas tegi ettepaneku, et teeme kuubikute fortuuna uuesti, kuid miskipärast jäin nõusse Lauriga, et laud on laud. Kui mõte on nüri, siis kohe alguses vedamisvaene laud on muidugi viimane kirstunael. Hädadeorg jätkus paugust mulle välja jagatud missioonikaartidega, üks pakkus Hispaania linnasid (kus polnud midagi vedada) ja teine vähimat laenuvõtjat (milles ma nagunii kehv olen). Alustasingi kohe oksjonil lammutamisega ja pah! oligi 1 share juba taskus (hea töö). Nagu hiljem selgus, ei takistanud järjestuses viimaseks jäänud Urmasel, kes oksjonil ei osalenud, see asjaolu kuidugi mängu võitmast. Edaspidi muutusin ettevaatlikumaks ja lootsin 2 share`iga oma missioonikaardi välja mängida. Võta näpust, Lauri mängis alguses 1 ja lõpuks 2 share`iga kogu mängu, endal oli suurima rahapataka missioon, mille ta välja mängis! Kõva sõna, ainus mis minu arvates seda saavutust varjutama jäi, oli see, et Lauri “koonerdamine” võttis talt tõenäoliselt võidu. Võib ju küll olla, et tal polnud mängu jooksul ühtegi kohta, kus ta oleks saanud investeerida võttes vaid 5000 (1 share) juurde, aga usutav see pole. Muidugi, igaüks mängib oma mängu ja seega me ei tea, mida ta nägi v mis täpselt nägemata jäi. Vahet pole, võit Urmasele, kes muide võitis ka mängõhtu kiire eelsoojenduse Keltise näol. Igati tema päev, palju õnne!

Seletada võiks ju veelgi, aga vahelduse mõttes otsustasin hoopis ritta panna iseenda mõningaid põhilisi vigu.

1. Isegi kui missioonikaardi valikus pole midagi head, on mõtekam võtta see, mida teistel on suht mõttetu 100% blokeerida. Kindlustad omale vähemalt mingi hulga punkte.

2. Kiiresti tasub välja selgitada, kas laua taga on üksiküritajad v potentsiaalne meeskond, kes vajadusel mõne ohtliku ukse sulgeb üheskoos. Mõttetu on käia mõnda mängijat üksi blokeerimas, ainult mitmekesi on asjal mõte. Eks olukorrad muidugi muutuvad ja see tegelikkus jääb väga suhteliseks ka 1 mängu jooksul.

3. Tasub sekkuda piirkonda, kus on korralik perspektiiv tulevaste (pikemate) vedude osas, olgugi et konkurente rohkem. Lõpuks on võimalik saada punkte lihtsalt mõnda linki omades v midagi eest ära vedada, kui keegi “liiga ilusa” veduri on hankinud. Sa ei taha jääda lihtsalt pealtvaatajaks.

4. Kui kuskil midagi arendama hakkad, siis ära jäta kergekäeliselt pooleli, kui näed lühiajalist kasu kuskil mujal. Kui see kasu on ühtlasi väga kaval blokeering, siis on muidugi teine asi, aga see pole tavaliselt laual ilmselge.

5. Kahes kohas seadsin üles lõksud, et saada osa boonuspunktidest “service bounty” kaartide näol. Kumbki ei tootnud tulemust. Moraal, see tegevus on pigem loto kui strateegia ja täringumängudest olen ju teadlikult juba ammu loobunud.

6. Mängu võiduks on ülitähtis mängu lõpupoole omada 4-5 lingiga vedusid, aga selleks tuleb korralikult vaeva näha. Kui lõpetasin suure vaevaga ehitatud Paris-Konstantinoopol marsruudi, oli mäng lõppemas ja mul 3nda taseme vedur, millega ma ei suutnud mitte muffigi Konstantinoopolist välja vedada. Enam halvemini ei saa mängida, ausõna.

7. Kui jooksed kinni veoks saadaval olevate kuubikutega, siis võta kohe midagi ette. Kui midagi vedada pole, siis ei saa ka boonuspunkte kaartidelt enamasti ja kui ei vea, siis ka punkte ei tule juurde ning sissetulek ei kasva. Paigalseis on stagnatsioon.

Lõppeks võib väita, et nii kehva mängu juures (0 punkti missioonikaardi eest, 3nda taseme vedur, 5 share`i) ei jäänud ma sugugi miljoni valgusaasta kaugusele teistest. Muidugi esikohast lahutas siiski üle 10 punkti, aga laua peal toimuvat vaadates polnud seda sugugi palju. Mis seal ikka, mis sitasti – see uuesti. Harjutamine teeb meistriks ja kogu aeg ei saa hästi minna. Never surrender!

Final: 1. Urmas 2. Lauri 3. Allan 4. Harlet

Ong Bak 2

IMDB

Tony Jaa filmidest on jäägitult võitluskunstide ajalukku läinud juba vähemalt 2 filmi ja Ong Bak 2 on kindlasti kolmas. Mees, kes ise ütleb oma suurima eeskuju olevat Bruce Lee, promob suuresti oma kodumaa suurimat võitluskunsti Thai Boxi. Miks ka mitte. Ega neid filme tõesti palju ole, kus domineerib “flying knee” tehnika, samas mitte ainult. Antud juhul on peaosas mitmekülgsed oskused ja “proovida võib kõike”. Ong Bak 2 seotus oma eelkäijaga Ong Bak, on suht väike (mõned elevandid ehk), aga filmi vaatemängulisus seda suurem. Ei ole üleliia palju stiile v relvi, mida siin ei kasutata (revisiting drunken master muuhulgas). Nimesid nimetama, võitlus järgneb võitlusele, mingis mõttes on tegemist arcade mänguga, kuid lisaks kätele ja jalgadele on nüüd mängus ka relvad.  Ja see kõik näeb Thai võtmes ebamaiselt ilus välja, koloriit on mõnus. Kui nüüd kellelegi jäi mulje, et lugu filmis polegi, siis on see eksitus muidugi. Sellegipoolest on suht selge, et võitluskunsti filmide suurim mõte ei ole kindlasti dramaatilise loo pikantsete üksikasjade aeglane, valulik ja niske lahkamine. Milleks meile siis Tony Jaa?

Usun, et kelles natukenegi on võitlejat, see filmis pettuma ei pea. Heck! isegi ilusat loodust nautivale inimesele, kes tahaks minna sellepärast Thaimaale – poleks film kindlasti pettumus. Tore, et midagi taolist veel tehakse.

Käelukk

Käelukk

Tony Jaa murrab filmis vastase käe.

3part1

Tony Jaa kasutab 3-osalist nunchakut.

Kui kedagi peaks huvitama, kuidas sama asi demona välja näeb.

The Spirit

IMDB

Kui panna võrdlusesse Sin City ja The Spirit, siis The Spirit on muidugi ämber. Samas, miks peaks kõike uut kogu aeg parimatega minevikust võrdlema? Olles filmi ära vaadanud mõistan veidi paremini, miks seda filmi Tallinna kinodes ei jooksnud, ilmselgelt oleks ta just suurel ekraanil vaatamiseks sobinud hästi. Samas, mine tea kas on hea ekraanil laiutavat tühjust kordades võimendada. Kodusel tasemel jäi filmikogemus paraku lihtsalt kuhugi “rippuma” ja et pole tingimata tarvis alati öelda midagi, kui midagi head pole öelda, siis rohkem ei kommenteerigi. Graafilise romaani/koomiksi ja Frank Milleri sõpradele hariduse mõttes vahest isegi kohustuslik, aga ülejäänutele selgelt vabatahtlik. Meelelahutust veidi ikka oli.

Ahjaa, ilusad naised olid seal.

spirit_females

Lauamängu õhtu 26.04.09

Pühapäeval sai taas viimase aja lemmikut taas proovida – Railroad Tycooni ekspansiooni Rails of Europe.

Railroad Tycoon

Mängisime seekord neljakesi (Veiko, Allan, Urmas ja mina), aega võttis ca 3.5 tundi, mis suht tavaline antud mängu puhul. Ilmselgelt on tegemist raudteemänguga ja kui RT originaalkaart (USA) laua peale ära ei mahu, siis Euroopa kaart mahub. Strateegilisi erinevusi originaalist on veel niipalju, et laenu on vaja vähem võtta (2 share`iga on edukalt mäng ära mängitud, kuid 4-5 on tavaline) ja terav konkurents saabub kiiremini. Erinevalt nn Eurokatest on antud mängus interaktiivsust ja kärukeeramise võimalusi küllaga, kuni sinnamaani, kus laua tagant hakkab kostuma korralikku ohkimist, et “selle laua taga mul sõpru enam pole ja võita ma ei taha enam”, seekord siis Veiko esituses, keda ilmselt segas lihtlabane nohu. Tegelikkuses jäi Veiko esikohast ainult 3 punkti kaugusele ja seega tuleb meelde tuletada võitlusprintsiipi nr 1 “Ära anna alla”. Lisaks pidevale raudtee(de) ehitamisele ja teatud marsruutide esimesena lõpetamisele on mängus minu aravtes põhikohal kaupade vedamine linnade vahel pikemat perspektiivi silmas pidades. Viimasel ajal ongi hakanud tunduma, et kuigi alguses kiirelt suurema rahani jõudmine teatud boonuseid korjates võib olla mängu otsustav element (saad kiiremini vähem laenates laieneda), on siiski tõenäolisem, et mängu võidab see, kelle kaubavood ulatuvad kaugemale (eeldab küll pidevalt rongi võimsusesse investeerimist) ja võimalikult stabiilne võimalus vedada kaupa läbi kogu mängu. Kõlab küll banaaalselt, aga seda pole mängulaua taga sugugi kerge saavutada, sest kaupa tahavad sinu eest ära vedada teadagi – sinu konkurendid. Ei ole siin mingit sõprust, puhas äri ja kui emotsioonid sisse tulevad, on tõenäoliselt mängu lõpus oodata vähem punkte ja edust pole põhjust palju rääkida.

Allani ja Veiko mängu rikkus ära vast kõige rohkem liigne vajadus või soodumus laenata/laieneda (Veiko puhul blokeerimise tulemusel kaotatud sisemine rahu, kuna missioonikaart “least amount of shares” lendas näiliselt vastu taevast). Selle eest tuli nii mängu ajal kui ka lõpus kõvasti lõivu maksta ning Urmase mäng jäi selle taha, et kuigi tal õnnestus korjata palju boonuseid, polnud tal pikki vedusid mängu teisel poolel, kus teised neid päris hulgaliselt teha said. Samas on kõik kaubaasetused iga mängu alguses erinevad ja seega tasub õppe eesmärgil proovida paljusid erinevaid strateegiaid, et lõpuks igal käigul orienteeruda parimate lahenduste vahel.

Final: 1. Harlet 2. Veiko 3. Allan 4. Urmas

Martyrs

IMDB

Kindlasti 2008a PÖFFi parim film minu jaoks. Kui mõnda filmi tänapäeval võiks nimetada kompromissitult jõhkraks ja brutaalseks, siis see film on nüüd tehtud. Siin võiks veel väita, et tuleks selgelt eristada õudusfilmides 2 erinevat tüüpi (neid on rohkem muidugi). Üks on õõva tekitaja (nn vaimukas) ja teine jubeduse ehk igasuguse psüühhilise vastupanuvõime proovile panemine erinevate füüsiliste jubeduste demonstreerimise kaudu. Ei pane peale filmi vaatamist imestama, et lavastaja Pascal Laugier` järgmiseks tööks on välja hõigatud Hellraiser´i remake, see sobib tema stiiliga kenasti. Filmi lõpp oli minu jaoks inspireeriv, pole sugugi tavaline, et sulle jäetakse ruumi mõtlemiseks a`la Berserk anime seeria lõpp.Viimaks ometi on Martyrs väljas ka DVD peal. Unustage Hostel ja Saag, piin on saanud uue tähenduse. Normaalselt ma ei oota ühtki remake’i, kuid Hellraiserit ei jõua tõesti kuidagi ära oodata. Hea töö, Pascal.

martyrs

Coming Soon


IMDB

Kõik see, mis jäi Shutteri puhul saamata, sai kuhjaga tasutud Coming Soon näol. Seos kahel filmil on ka täiesti olemas, kuna lavastas filmi Shutteris kirjutajana kaasalöönud Sopon Sukdapisit.  Debüüti arvestades igati palju lubav kraam. Pm filmis kindlasti oli üht koma teist, mille kallal norida, aga tervikuna ei näe põhjust seda teha. Film oli otsast lõpuni terviklik ja mis kõige tähtsam vaimuka (loe: ghost) õuduka puhul – õõva tekitav. Ei tekkinud seda tunnet, mis oli Shutteris, et võtted on kõik nähtud, õudne ei hakka, koll on igav ning peategelasel poleks lootust ka siis, kui ta ainus mure maailmas oleks omale riided selga saada. Sopon on oma eelkäijatelt Jaapanis kõvasti õppinud ja kasutanud oma teadmisi ka antud loos. Äratuntav oli ka kummardus Sam Raimi Evil Dead triloogiale. Väga sümpaatne on kasutada lihtsat, sirgjoonelist lugu ilma kolli devalveerimata mõttetute meenutustega minevikust, kus ta oli keegi teine. Kuri on kuri ja kurjast pole pääsu. Soovitan soojalt.

  • Ip Man movie poster

    Bruce Lee the Legend