Lauamänguõhtu 20.05.09

BGG

Meid oli 5: Urmas, Pulsar, Lauri, Olari ja mina vs El Grande.

Sel korral aitas mängu valikut kiirendada idee, et õige mäng algab siis, kui kõigil mäng ja selle reeglid selged. Ja El Grandet kõik juba oskasid. Kohe alguses toimus suuremat sorti Pulsari juhitud skoorimine, mille tulemusel jäin Laurist Ja Pulsarist 6 v 7 punktiga maha. Mängu lõpuks jõudsin Laurile küll mõned punktid lähemale, aga järgi enam mitte. On olemas tarkus ja siis on tagantjärgi tarkus, millest elus enamasti rakendub ainult viimane. Siis tagantjärgi võingi  nentida, et ka seekord oli võit võimalik, aga sai mahamängitud emotsioonidega. Nimelt oli mul võimalus mängu lõpupoole valida järjekorda ja õige valiku kaudu blokeerida Lauri üks magus vaheskoorimine (mille tegelikus suuruses ma suutsin arvutades eksida enda kahjuks).  Kahjuks aga oli mul parasjagu tekkinud kinnisidee, et ma ei suuda talle nagunii enam järgi jõuda, kuna igalt poolt oli sadanud punktikingitusi ning lõppu ei paistnud sel tulevat. Ja sel mõttetul ajendil loobusin järjekorda Lauri kahjuks keeramast. Tubli töö. Õnneks v kahjuks on El Grande sellise dünaamikaga mäng, et kui ma oleksingi sellise stoppiva pingutuse teinud (seega ka ära andnud mõned oma punktid) ja tasakaalustanud punktide üldseisu laual ning ühtlasi Lauri poleks saanud nii kaugele eest ära. Siis tagajärjena võinuksin vabalt ka omale suurema tähelepanu tõmmata, mis mängu lõpus pole eriti hea karma. Sellisel juhul ükskõik kes oleks veel võinud üllatada ja lõpus kõigist või enamusest mööda astuda.

Peamine strateegiline õppetund: kui sul on teada lähim konkurent, aga sa ei sekku tema tegemistesse, kuigi sul on põhjus ja võimalused – kes küll võiks lõpptulemuses süüdi olla? Paraku ikka sina ise. Üsna varsti proovin kindlasti, kas õpitut saab ka rakendada ehk kas on olemas tarkust, mis ei ole tagantjärgi tarkus.

Advertisements

Lauamänguõhtu 1.05.09

Power Grid ja Puerto Rico. Kohale tulid Lauri, Mart ja Urmas.

Reedesesse repertuaari said praeguse BGG edetabeli 3. ja 2. koht (selles tabelis on tänaseks juba üle 5000 lauamängu ja ekspansiooni). Üle hulga aja sai Power Grid tolmust puhtaks pühitud. Mäng kuulub kindlasti mu lemmikute hulka, kuid huvitaval kombel on mul rida tuttavaid, kellele ei meeldi antud mängu lõpus toimuv (vajadus täpselt kalkuleerida, kas õnnestub mängu kohe lõpetada v mitte). Seda arvestades on mõnevõrra kummaline, et mäng BGG tabelis nii kõrgel kohal on. Samas, ega ilmselt ca 5 eestlase arvamus (mida nad ilmselt BGG-s avaldamas isegi ei käi) siin midagi muuda, kui 10000+ inimest on oma positiivse arvamuse öelnud. Mängisime 4kesi ja USA kaardiga, mängupiirkondadest sai sisse hääletatud piisavalt keeruline kombinatsioon, et mõnekümne minuti pärast nentida, et sisuliselt jookseme sarvipidi kokku ikkagi ainult 3s piirkonnas ja läheb seega väga kitsaks. Üldiselt läks kõigil normaalselt ja oli suht lõbus, aga tulemuseks oli puhas kogemuse võit. Vähemasti minu arvates on suur vahe, kui tead mida jälgida ja eelkõige tead kui järsult mängu saab lõpetada. Ostsin “napilt” tugevaima elektrijaamade kompleksi (14 vs 13 Lauril) ja laienesin esimesel võimalusel17 linna, 60 elektrot jäi lausa üle ja arvutamist polnud tegelikult isegi tarvis. Kusjuures polnud probleemi sellest, et ma esimesel kohal sitsisin pidevalt ja seega viimasena ostsin materjale (enamasti tähendab see kallimalt ostmist) ja samuti viimasena ehitasin (üldiselt ka siin kulub teistest rohkem raha). Ühesõnaga õppemäng paljudele, kuid liiga lihtne juhtum minu jaoks, õnneks läks kaunis kiirelt seekord.

Kuna kell alles 9, siis järgmiseks otsustati Euphrati ja Puerto Rico vahel valides viimase kasuks (aastaid BGG edetabeli koht nr. 1, kuniks saabus Agricola). Ka see mäng sobib mulle hästi, aga no kui 1 võit on juba all, nalja on nabani ja telekast algab hokk Slovakkia ja Soome vahel, siis on raske kvaliteeti säilitada. Küllap uskusin mängu alustades, et viski voolab suhu ka magavale kauboile ja kukub võit ka siit ära ilma erilise pingutuseta. Võta näpust. Mängu alguses polnudki hullu, toodetud maisilastid laeva Kapteni boonuspunktidega ja kivimurrud oste odavadama, punkte sadas nagu oavarrest ja kõrvalt hakkas juba kostuma Mardi ohkimist (see on muide päris hea vastase hämamine, kuna kõige hullem on ikka loorberitele puhkama jääda). Selline “tooda rohkem ja saada rohkem” toidab mängu alguses mõnda aega normaalselt, kuid pikas perspektiivis on vaja oluliselt rohkem ja selleks on vaja tegeleda isikliku mängulaua arendamisega – eelkõige tootmisega. Et tasakaalustatud osalemine erinevates valdkondades toidaks piisavalt ka situatsiooni muutudes (mida võib juhtuda mitmeid kordi mängu jooksul). Kuna Urmase jaoks oli esimene kord mängida ja ega Lauri ka suurt mäletanud, siis pidin eelkõige jälgima Mardi tegemisi. Minu ja tema mängulaua erinevus oligi peaasjalikult see, et ma polnud ettevalmistanud ennast mängu teiseks pooleks, aga tema oli. Kui viimased kolonistid olid kõik laeva tõstetud ja oli selge, et mäng seega iga hetk lõppeda võib, olin juba kindel, et Marti on võimatu takistada, sest ta oli suutnud osta omale maksimum boonuspunkte andva suure hoone ja juba ammu oli tal laual töötav Factory, millest tilkus kenasti tootmisel raha. Lõpuks (pealtnäha eelviimasel käigul) muutus Urmas eriti heldeks ja pakkus Mardile variandi veel 1 suur boonuspunktide hoone osta ja Mart muidugi tegigi seda. +10 punkti out of nowhere ja mäng ei lõppenudki. Kuna ei Urmasel ega Lauril piisavalt pappi polnud, et omale ka suur hoone osta, siis kasu neile rahasüstist ei tekkinud ning seega üldine olukord jäi samaks. Panime Puerto Rico minu tungival pealekäimisel karpi tagasi ja läksime laiali. Sellest üritusest jäi palju momente, mille üle järele mõelda ning ennast parandada.

  • Ip Man movie poster

    Bruce Lee the Legend