How Bruce Lee Changed the World

IMDB

Kuigi dok osutus kergelt pealiskaudseks, oli siiski üllatav, et Bruce Lee inspireeris nii paljusid eri aladega tegelevaid inimesi. See üllatus oli ainult filmi ajal, nüüd tagantjärgi mõeldes on see aga täiesti loogiline. Kas seda sai saavutada ainult kung-fu filmidega? Vaevalt, selleks oli ikkagi tarvis endaga lõputult tööd teha, treenida, uurida ja kirjutada st luua. Ilma  filosoofiata poleks Lee pärand kaugeltki see, mis inspireerib tänaseni mistahes ala esindajat oma elu ümber hindama ja kõike paremini tegema.

Korra näidati selles dokis (pildil) Bruce Leed koos oma WT õpetaja Yip Maniga (Lee õppis 6 aastat WingTsuni). UFC ja Bruce Lee ärasidumine (Bruce Lee kui MMA isa) Dana White`i poolt oli muidugi juba tuttav teema, aga üldiselt rohkem UFC´le kasulik promo, kui päris reaalne seos. Dana unustab meelega ära peamise, et Bruce rääkis omal ajal ikka reaalsest NHB võitlusest, kus kõik on lubatud ja mitte ca 30 keelatud võttega kärbitud kuid ülipopulaarsest võitlusspordialast nimega MMA ning tema suurimast kontrollijast UFCst. Selles võis Lee tütrel muidugi õigus olla, et neid võistlusi Lee täna ilmselt vaataks, kui ta vaid saaks. Kahjuks aga pole tal võimalust oma pärandi mõju ei näha ega suurendada. Selle inimese puhul tunnen tõesti suurt kahjutunnet, et ta eluküünal nii varakult kustus ja me ei saa teada, mida ta veel oleks maailmale andnud.

Advertisements

Tyson

IMDB

Korralik dok ühest maailma kõigi aegade parimast poksijast, kelle elu pole tingimata meelakkumine olnud. Tasub meelde tuletada, et hiljuti hukkus tal õnnetult pere pisitütar. Kuid film oli selleks ajaks juba valmis…

Mesrine: Part 2 – Public Enemy #1

IMDB

Võrreldes 1 osaga positiivset muutust ei toimunud. V.a. “areng” peategeleaskujus, mis muutus jonnakamaks ja rumalamaks ning liikus paratamatu üksinduse poole, aga kuna lõpp on nagunii teada ja see teadmine on igav, siis tuli rahulduda pakutavaga. Ainus asi, mida tahaks veel teada, on miks lavastaja selle filmi tegi üldse ja miks just sellise. Tundub nagu tellimustöö ja üldse mitte positiivses mõttes. Kui meile tõesti näidati väikeste mööndustega tegelikku Mesrine` biograafia fragmente, ei ole mul muud öelda, kui et mõttetu tegelane oli ja prantslased on politsei tasemel jobude kuningriik. Kahjuks pole mul siiski põhjust ega vajadust uskuda seda (filmi)versiooni, olgugi et mõlema osa alguses tuuakse välja väide ehk vabandus, et inimesest ei saa kunagi teha filmiliselt objektiivset versiooni, kuna kõik näevad isiksust erinevalt – subjektiivselt/personaalselt. Olgu. Paremaks kogu lugu prantslaste suhtes ei tee versioon, et Mesrine´i lõpp oli lihtsalt hukkamine, mida lavastati “sunnitud” tapmiseks politsei poolt. Kurb lugu, millega pole midagi pihta hakata. Case closed, coffine buried.

Mesrine: L’instinct de Mort

IMDB

Jacques Mesrine – Prantsuse legendaarne kriminaal. Tegemist biograafilise filmiga ja kokku 2-osalist filmi ligemale 4 tundi. Noh, enne teist osa vaatamata võibolla pole õige sõna võtta, aga eraldi need filmid on üllitatud ja esimene osa räägib sellest, kuidas Mesrine`ist saab Public Enemy No. 1. Filmi ülesehitus näib olevat loo kui sellise puudumine ja selle asendamine paremini teadaolevate eluepisoodide üksikasjalise kujutamisega. Kohati on tunne, et oled Prantsuse Ristiisa ebapädevas versioonis, siis võtab Bonnie & Clyde üle ning lõpuks tuleb mingit sorti Escape from Alcatraz. 70ndad on väljamängitud ja näitlejatele pole ka midagi ette heita. No tegelikult Vincent Cassel võib ju sobida siia osasse, aga vägisi on tunne, et ta mängib jälle vaid iseennast. Kuid kui üldse – siis tahaks teada saada midagi Mesrine` kohta ja Cassel üldse ei huvita. Selle filmi kohta kokkuvõttes võib nentida, et olen esialgse plaani midagi öelda juba ületanud. Ei olnud täiesti igav, aga ei olnud ka midagi kiita. IMDB andmebaas annab “rahva” hinnanguks 7.5 punkti, mida on kaunis palju. Pakun, et täiesti ülehinnatud, kui just hindajad pole prantslased ise. Kohe asume 2. osa kallale.

Le Scaphandre et le Papillon

IMDB

Seda filmi olen planeerinud vaadata juba pikemat aega ja nüüd on see viimaks tehtud. Lugu räägib reaalsest inimesest, Prantsuse moeajakirja ELLE toimetajast Jean-Dominique Bauby, kes 1995a sai rabanduse ja koomast ärgates tuvastati tal haruldane “locked-in syndrome”. Ainsana toimis mehel vasak silm ja loomulikult esimene asi, mida selle ja vastava tähestiku abiga maailmale edastada sai, oli “I want to die”. Biograafiline tõde väidab, et lõpuks mees aktsepteeris oma konditsiooni ja kirjutas (dikteeris) sedasama spetsiaalset tähestikku ja inimabi kasutades raamatu “Diving Bell and the Butterfly”. Tore. Filmi on kõrgelt hinnatud ja raske on endalgi midagi otseselt ette heita, aga ju siis lihtsalt pole tegemist materjaliga, mis liig rahulikus esituses mõnda minu emotsiooni suudaks äratada. Tegelikult oli pool filmist selline naljategemine, ennekõike peategelase enda repliikide kaudu, et kui tooni filmi lõpus poleks tagasi draama poole keeratud, siis oleksin sunnitud filmi komöödiaks tembeldama ja see oleks absoluutne peategelase tühistamine. Ma ei usu sekundikski, et see kõik peategelasel nii lõbus oli, kui see vaatenurk (palju kloune vaatamas ja hoolitsemas kaamerasse ehk peaosalise perspektiiv) meile paista lasi. Julian Schnabel kõndis siin ilmselgelt üsna peenikese nööri peal, aga ei vääratanud siiski. Võiks muidugi argumenteerida, et huumor on sellises olukorras oleva inimese ainuke reaalne tugipunkt, et ellu jääda ning aktsepteerida oma elu ilma hullumata. Ja muidugi lisaks võiks ka öelda, et mingit nutulugu oleks oluliselt raskem müüa olnud, parem selline suht helge toon ja saab ikka inimesed kinno “ilusat kinokunsti” nautima. Filmi lõpupoole jäi mind hoopis kummitama massiivne rahahulk, mis selle mehe elus hoidmine kellelegi maksma läks ja kui palju näljahädalisi vms oleks saand sellega ära toita. Kui filmi alguses keelduti mulle Jean-Do õudust alasti näitamast, siis mõte raiskamise ülistamisest oli mulle sama õõvastav, kui Sadako raev Jaapani filmikunstis.

Maitse üle ei vaielda, aga filmi tasub vaadata ikka. Mathieu Amalric peaosas on täiesti eraldi vaatamisväärsus.

  • Ip Man movie poster

    Bruce Lee the Legend