Ei tahaks kuidagi tunnistada, et ma kõiki juhuslikke võitlusfilme vaatan, aga vahest küll komistan nende otsa ja asun koheselt tarbima. Selle konkreetse uue mürgli esialgse atraktiivsuse otsustasid muidugi tuntud MMA ja K-1 maailma näod Bob Sapp, Kevin “Kimbo Slice” Ferguson ja Gina Carano. Ok, ka Maurice Smith oli seal (kunagine UFC raskekaalu meister ning Randy Couture`i kickboxingu treener). Kuid tegelikud staarid olid nn traditsiooniliste võitluskunstide esindajad Michael Jai White (filmis Bone) ja Matt Mullins. Viimane küll episoodilises rollis. Michael on meil siis tituleeritud 7s erinevas stiilis musta vöö omanik, rõhutatud on Kyokushin karated, mis on osutunud üsna tegusaks näiteks K-1 areenil viimase 10 aasta jooksul. Võimalik, et meie vaatajatele on ta ehk kõige tuntum Spawni rollis 12a tagasi.
Üldiselt jäin Bone`i esitustega koreograafilises mõttes igati rahule, liikus hästi, lõi igast asendist ja murdis vajadusel ka BJJ võtmes luid. Mis aga niiväga lahe ei olnud, oli fakt et paljud asjad olid selgelt arvutiga kiirendatud. Selge, et filmikunstis paljusid asju arvutitega tehakse, aga võitlustseenide kiirendamine ja selle kaudu uskumatute tehniliste (loe üleinimlike) saavutusteni jõudmine on tüütu. Jah, mulle. Mitte inimesele, kel ükskõik, mis viisil keegi ekraanil peksa saab v annab. Nahavärvist vahelduseks rääkides, siis Gina Carano, Julian Sands ja Matt Mullins on ehk ainsad valged selles filmis, aga nende roll on tegelikult marginaalne. See on must film. Sisu pole eriti märkimisväärne, selliseid ei peaks minu arust kusagil ära mainima, sest nad kõik on suht ühesugused. Vangla, klooster, kookon – misiganes, kõva mees, raskelt treenitud ja musklites, mingid põhimõtted ja karmavõlg. Läheb annab kolki pahadele ja ongi kõik. Siiski üks hea asi oli, ei üritatud vägisi miskit seksistseeni või romantikat sisse toppida, see on jube tüütu nende filmide juures ja tavaliselt tähendab see seda, et mõni “põhi” naistest peab surma saama. No ei pea tegelikult. Muidugi see tore asi kompenseeriti omakorda sellega, et oli vaja aegajalt näidata mingit arutut vägivalda, sest ju vaatajad tahavad seda. Võimalik, et tahavad ka, aga sisu see juurde ei anna. Ahjaa, filmi lõpus viskab Bone`ile mõõga ei keegi muu, kui O`Hara aka Bob Wall, seesama armidega mees ja karateka, kes mängis sama nimega meest Bruce Lee Enter the Dragonis. Seega kokkuvõtteks, Blood and Bone on sisu poolest nõrk, võitluskunstide ja tegijate nimede poolest tugev. Kes on ära tüdinud vanade Damme filmide vaatamisest ja kogu aeg ühte jalalööki vaatamast, võib küll julgelt filmi masinasse lükata.
Draakonikutsika Tulemasin 