Lauamänguõhtu 3.06.09

Hacienda ja Puerto Rico. Kohal Veiko, Olari, Lauri ja mina.

Juhtus nii, et selle posti kirjutasin juba valmis ning siis suutsin hiirega tabada “kustuta” nuppu. Eksituslikult sel ajal, kui lehekülg end alles avas. Nii see läks. Aga et Haciendast pole varem juttu olnud, tunnen kohustust uuesti kirjutada.

Wolfgang Krameri mäng, millele otseselt sarnast teist mängu ma ei tea. Ja see on muidugi hea. Peamisteks edu allikateks on pikad maaketid, ühendused turgudega ning oskuslikult/õnnelikult ehitamine, mis võimaldab hiljem lisada võimendusi vee ja haciendade näol ning ka vajalikku raha suurel hulgal korraga välja võtta. Et mängu skooritakse 2 korda ja kõik mis on laual esimese skoorimise ajal, loeb ka teisel korral, siis pole vist raske arvata, et mängu esimene pool on kaunis otsustav. Läbi aegade on osutunud võitjaks see, kes on esmasel skoorimisel esimene v väga lähedal. Muidugi tuleb ette erandeid, kuid mitte seekord. Esimese skoorimise järel juhtisin üllatuslikult koos Olariga, kuid juba siis oli näha, et lisaks olemasolevale on väga vähe lisada ehk pole potentsiaali. Mida ei saanud öelda teiste kohta. Mis siis juhtus? Hacienda maakaartide hulgas on 10 trumpi ehk pampast, mida saab asetada kohtadesse, kuhu tavakaarti panna ei saa. Lisaks sellele saab iseenda pampase kõrvale mängulõpupoole hakata lisama nn tehispampaseid, kui mingit tüüpi maakaartide (näiteks metsa) lauale asetamise kohad on täis. Selliselt võib mängus olla lõpuks üle 20 pampase. Kahjuks kujunes nii, et 10 originaalpampast jagunesid 4-3-3-0 ja mina ei saanud ühtegi ning seega ka tehispampaseid polnud võimalik lauale tuua. Lisame siia, et üleüldse olid kaardid vaatamata segamisele pakis veidralt jagunenud, kuna 1 tüüpi kaarti oli tihti 3-4x järjest. Mingit põhjust ma selliseks korraks kaoses ei näe, kui just mäng vahepeal küla peal viibides kellegi “korrastavat” kätt siiski ei kohanud… Igatahes tõmbasin ma pidevalt ühesugust pahna pakist ja kahel viimasel korral tõmbasin 4 korda kivi järjest, kusjuures sellega polnud laual mitte midagi teha! Noh, siia võib veel lisada, et sai ikka tobedaid vigu ka tehtud ja seega ainult kaartide peale ei saa kõike ajada. Igal juhul Olarile võit ja mulle viimane koht. Lauri oleks võinud ka võita, kui ma poleks maha maganud Olarile ühe turuühenduse alles jätmist, mis tähendas täpsemalt 9t lisapunkti. Ja ka Veiko tegi ühe kingituse Olarile, soojendades mägesid liiga kaua oma peos. Aga selline Hacienda ongi. Kusjuures minu arvates üks jõhkramaid mänge 5kesi mängides. Iga väiksemgi viga saab korralikult karistatud ja kergelt frustreeruvatel inimestel on oodata korralikke kannatusi.

Puerto Ricot mängisime juba kolmekesi, kuna Lauri pidi ära minema. Oodatult tegi võimsa alguse maisiesindaja Veiko, kes teenis kiirelt 10 punkti, samal ajal kui ülejäänud alles punktidest unistasid. Üllatuslikult jooksis Veiko mäng siiski kinni mõne aja pärast ja seega tekkis mul võimalusi, üks põhjustest Veiko mängu kuivamisel oli korduvalt piisava raha puudumine vajalikul hetkel. Mängu lõpus jäi tal puudu vaid 1 raha, et osta suur boonusmaja, aga see ei muutnud tegelikult midagi, sest lõpuks oli vahe minu ja tema vahel 10 punkti ning õhtu lohutusauhind tuli siiski koju. Tore seegi.

Advertisements

Lauamänguõhtu 13.05.09

El Grande ja Puerto Rico.

Kohale tulid Lauri, Pulsar, Urmas ja Veiko. 5 on alati tore. Eriti kui tervelt 10 päeva on vahele jäänud.

Avastus, et Urmase El Grande kodus tolmu kogub, oli super. Seda mängu pole tükk aega mängitud, kuigi mõni aeg tagasi oli pikalt kuum kraam. 5 inimest (max) andis põhjust arvata, et tuleb väga tiheda konkurentsiga mäng, mis ei saa kuidagi halb olla. Õhtu ise ei alanud küll kõige paremini, kuna algatuseks tuli klaarida miskeid isikllikku tüüpi asju ja see ei saa kindlasti hästi mõjuda keskendumisele. Juba mitmeid kordi olen pidanud nentima, et pole mõtet probleeme kõrvale lükata, varem v hiljem minevik saab su kätte. Seega parem varem klaarida kui hiljem (elu nagu mäng). Misiganes, mäng ka siiski algas ja kui oled juba vette hüpanud, tuleb ujuda. Kes on El Grandet mänginud, teab hästi, et päris palju sõltub kaartidest ja  kuigi sa võid aimata, mis on tulemas, ei saa sa eriti kindel olla, et vajalik kaart üldse tuleb ja veel vähem, et ta sinu kätte jõuab. Nagu ütles Urmas, selles mängus tuleb osata riske maandada. Võibolla toimis minu jaoks seekord asjaolu, et mul polnud täpset tegevuskava ja seega võtsin, mida anti. Tagantjärgi tarkus ütleb, et kujunes välja üks suund, kus ma optimaalse piiril mängides ilmselgelt tegin ühte asja teistest erinevalt – nimelt oli mul mängu lõpuks kõik kuubikud sõtta saadetud, kuigi korra Veiko isegi 3 tükki varudesse tagasi saatis. Sellel ilmselt oli miski efekt, sest ilma kuubikute ülekaaluta ei saa kahjuks ühelgi territooriumil võitu ja raske kui mitte võimatu on mängu võita mitte kusagil ühtki esikohta võtmata. Teine aspekt, mis võidu lõpuks mulle andis 4 punktiga Urmase ees, oli kollase poolmüstiline lahkumine oma kodukohast, kus olukord väga kuumaks oli muutunud. 7 kuubikut kummalgi ning mõlemal granded ka veel sees. See oli koht, kus ma sain lõpuks 6 punkti, aga oleks võinud vaid 2 saada ja isegi päris ilma jääda polnud ka võimatu. Jah, selliseid asju juhtub, aga eks õnn on lauamängus ka aegajalt oluline tegur ja mingi osa misiganes lauamängust läheb fortuuna kraesse nagunii.

Edasi, kuna aega oli, siis asusime Puerto Rico kallale. Mängu algus oli suht ok, kuid miski 3ndas raundis selgus, et Pulsar peab ära minema ja seega tuleb mängule reset teha. Oli see nüüd hea v halb, ei teagi. Igatahes sel korral ma pidin alustama ning seega indigo avang. Ka seekord ma tootmist korralikult ei käivitanud ning seega ka captainile liialt vähe tähelepanu pöörasin ning mängu lõpus tuli selle eest lõivu maksta. Raha mul oli seekord pidevalt vajalikus koguses, seega ostsin kokku 3 suurt boonuspunktide maja, aga liiga enesekindlalt lõpetasin mängu enne (ehitades oma krundi täis), kui oleksin saanud kõik boonusmajad  tööle panna ja ühtlasi eelnevalt selgitada, kas ma ka võitja reaalselt olen, kui mängu lõpetama asun. Näh, Veiko 47 punkti, mina 46 punkti. Game Over. Oleks võinud veel analüüsida, kas mõni teine tee oleks paremini toiminud, aga väsimus tegi oma töö ja lasin pigem sõbrad koduteele. Tore, et tulite.

Lauamänguõhtu 1.05.09

Power Grid ja Puerto Rico. Kohale tulid Lauri, Mart ja Urmas.

Reedesesse repertuaari said praeguse BGG edetabeli 3. ja 2. koht (selles tabelis on tänaseks juba üle 5000 lauamängu ja ekspansiooni). Üle hulga aja sai Power Grid tolmust puhtaks pühitud. Mäng kuulub kindlasti mu lemmikute hulka, kuid huvitaval kombel on mul rida tuttavaid, kellele ei meeldi antud mängu lõpus toimuv (vajadus täpselt kalkuleerida, kas õnnestub mängu kohe lõpetada v mitte). Seda arvestades on mõnevõrra kummaline, et mäng BGG tabelis nii kõrgel kohal on. Samas, ega ilmselt ca 5 eestlase arvamus (mida nad ilmselt BGG-s avaldamas isegi ei käi) siin midagi muuda, kui 10000+ inimest on oma positiivse arvamuse öelnud. Mängisime 4kesi ja USA kaardiga, mängupiirkondadest sai sisse hääletatud piisavalt keeruline kombinatsioon, et mõnekümne minuti pärast nentida, et sisuliselt jookseme sarvipidi kokku ikkagi ainult 3s piirkonnas ja läheb seega väga kitsaks. Üldiselt läks kõigil normaalselt ja oli suht lõbus, aga tulemuseks oli puhas kogemuse võit. Vähemasti minu arvates on suur vahe, kui tead mida jälgida ja eelkõige tead kui järsult mängu saab lõpetada. Ostsin “napilt” tugevaima elektrijaamade kompleksi (14 vs 13 Lauril) ja laienesin esimesel võimalusel17 linna, 60 elektrot jäi lausa üle ja arvutamist polnud tegelikult isegi tarvis. Kusjuures polnud probleemi sellest, et ma esimesel kohal sitsisin pidevalt ja seega viimasena ostsin materjale (enamasti tähendab see kallimalt ostmist) ja samuti viimasena ehitasin (üldiselt ka siin kulub teistest rohkem raha). Ühesõnaga õppemäng paljudele, kuid liiga lihtne juhtum minu jaoks, õnneks läks kaunis kiirelt seekord.

Kuna kell alles 9, siis järgmiseks otsustati Euphrati ja Puerto Rico vahel valides viimase kasuks (aastaid BGG edetabeli koht nr. 1, kuniks saabus Agricola). Ka see mäng sobib mulle hästi, aga no kui 1 võit on juba all, nalja on nabani ja telekast algab hokk Slovakkia ja Soome vahel, siis on raske kvaliteeti säilitada. Küllap uskusin mängu alustades, et viski voolab suhu ka magavale kauboile ja kukub võit ka siit ära ilma erilise pingutuseta. Võta näpust. Mängu alguses polnudki hullu, toodetud maisilastid laeva Kapteni boonuspunktidega ja kivimurrud oste odavadama, punkte sadas nagu oavarrest ja kõrvalt hakkas juba kostuma Mardi ohkimist (see on muide päris hea vastase hämamine, kuna kõige hullem on ikka loorberitele puhkama jääda). Selline “tooda rohkem ja saada rohkem” toidab mängu alguses mõnda aega normaalselt, kuid pikas perspektiivis on vaja oluliselt rohkem ja selleks on vaja tegeleda isikliku mängulaua arendamisega – eelkõige tootmisega. Et tasakaalustatud osalemine erinevates valdkondades toidaks piisavalt ka situatsiooni muutudes (mida võib juhtuda mitmeid kordi mängu jooksul). Kuna Urmase jaoks oli esimene kord mängida ja ega Lauri ka suurt mäletanud, siis pidin eelkõige jälgima Mardi tegemisi. Minu ja tema mängulaua erinevus oligi peaasjalikult see, et ma polnud ettevalmistanud ennast mängu teiseks pooleks, aga tema oli. Kui viimased kolonistid olid kõik laeva tõstetud ja oli selge, et mäng seega iga hetk lõppeda võib, olin juba kindel, et Marti on võimatu takistada, sest ta oli suutnud osta omale maksimum boonuspunkte andva suure hoone ja juba ammu oli tal laual töötav Factory, millest tilkus kenasti tootmisel raha. Lõpuks (pealtnäha eelviimasel käigul) muutus Urmas eriti heldeks ja pakkus Mardile variandi veel 1 suur boonuspunktide hoone osta ja Mart muidugi tegigi seda. +10 punkti out of nowhere ja mäng ei lõppenudki. Kuna ei Urmasel ega Lauril piisavalt pappi polnud, et omale ka suur hoone osta, siis kasu neile rahasüstist ei tekkinud ning seega üldine olukord jäi samaks. Panime Puerto Rico minu tungival pealekäimisel karpi tagasi ja läksime laiali. Sellest üritusest jäi palju momente, mille üle järele mõelda ning ennast parandada.

  • Ip Man movie poster

    Bruce Lee the Legend