Amon Tobin – 3 stiilinäidet

Esimene näide on video geniaalsele 2007a plaadilt “Foley Room” tulevale loole “At the end of the Day”, kus kõik loodud saundid on peaaegu perfektsuseni viidult suudetud ka videosse monteerida, montaazhi täpsus ja visuaalide loogiline rohkus tõesti lisavad sellele loole uue dimensiooni. Kes pole varem midagi taolist näinud, nüüd on täiesti sobiv aeg tutvust teha.

Teine näide on Amon Tobin tegemas koostööd Sony mänguloojatega sel kevadel/suvel ilmunud PS3 videomängu Infamous muusika loomisel. Pange tähele kõikvõimalike ja võimatute instrumentide leiutamist ja kasutamist.

Infamous

Kolmas näide aga selle kümnendi keskel üllitatud videomängu jaoks tehtud muusikast. Igaks juhuks mainin ära, et sellisel kujul nagu Amon Tobin full ST mängib, ükski lugu rohkem kui fragmendina, Tom Clancy’s Splinter Cell: Chaos Theory mängus endas ei kõla.

Chaos Theory – Splinter Cell 3 Soundtrack

Advertisements

Amon Tobin – Taxidermia Digital EP [MP3]

taxidermiaep

Peale Taxidermia vaatamist oli suht selge, et vajan Amon Tobin – Taxidermia EPd nagu kala vett. Juba pikemat aega minu jaoks kõigi aegade andekamate artistide hulka kuuluv mees originaalnimega Amon Adonai Santos de Araújo Tobin ei oska koledat kraami toota. Mul ei tulnud loomulikult pettuda, va selles, et see kraam oli lihtsalt liiga lühike. Eriti lugu Factory Training, mis mind filmis ulluma ajas, oli EP peal 47 sekundit. Filmis sama pikk, no pole võimalik! Või siis on. Ungari filmi Taxidermia jaoks osaliselt eraldi kirjutatud muusika, millest ka EP nimi, mis saadaval vaid Amon Tobin kodulehel digitaalse teosena. On tegelikult sündinud 2007 a  Amon Tobin albumi Foley Room loomisega paralleelselt. Siin ka loonimed:

Tracklist:
1 Run Part ! (0:47)
2 Blood, Sweat And More Blood (1:07)
3 Taxidermia (3:03)
4 Run (3:50)
5 Bath Scene (Here Comes The Moon Man) (4:20)
6 Rural Soldiers (1:49)
7 Introducing The Son (1:05)
8 Factory Training (0:47)
9 Taxidermia (Magpie Mix) (4:30)

Filmi lõpus kõlab aga 3 min. versioon Taxidermiast, mida EP peal üldse pole:

Amon Tobin

Wiki

Hangover (2009)

hangover

Idee sellest, kuidas algab poissmeeste pidu Las Vegases, poleks poolt sentigi väärt, kui just keegi sealt edasi midagi ei mäletaks. Suurepärane võimalus hakata triatlon – tõstmine/orienteerumine/mälumäng – mosaiiki laduma vaid kaudsete tõendite alusel. Kuigi ma usun, et iga vaataja suudab vähemalt 2 korda filmi jooksul naerda, tehes filmi seega edukaks komöödiaks. Ei ole mul peale filmi vaatamist kuidagi selge, kuhu see film paigutada. Õhtul/öösel kaotatud sündmused leiavad ükshaaval peategelased üles, mõni vajab veidi taganttorkimist ja teine jälle nutikat lavastamist. Naersin, mis ma naersin, eriti Zach Galifianakise mängitud tegelast, kelle lollus oli paigast ära, kuid kindlasti mõttekas võtmes teiste tegelaste suhtes. Kuid siis anti ette Mike Tyson (cameo) ning koheselt tekkis näitlemises kerge auk. Olles meest hiljuti näinud temanimelises dokfilmis, oli suht selge näha, et kunstlikult teda kurjaks ei tee ning ilmselt lavastaja ei suutnud talle selgitada, kuidas ta oma rolli sisse peab elama. Võimalik, et ta pidigi olema muhe, kuid see ei sobinud eriti. Järgmine ämber oli paljas hiinlane, kellega algne stseen toimis väga hästi, kuniks ta pani riided selga ja kambajõmmidega hiljem tagasi tuli. Ken Jeong mängis oma karakteri täiesti üle ja rikkus osa filmist lihtsalt ära. Märkimist väärib ka tugevalt forsseeritud lõpp, kus poissmeeste peo järgselt oli kohustulik kiirelt pulma ilmuda ning kahjuks ei olnud sinna enam ette nähtud ühtki hea maitse piiri ületavat sündmust ega ka kvaliteetset huumorit. Kuna tegijad plaanivad juba teist osa, siis võibolla on see nii hea. Jääb midagi veel teiseks osaks näidata. Ma usun, et ilma järjeta jääks see film siiski filmikunsti ajalukku veenvamalt, kui jantide triloogia, mille atraktiivsus kahaneb kronoloogilises järjekorras tõmmates alla ka esimese osa originaalsuse. Hea meelelahutus igal juhul.

IMDB

Choke (2008)

fightclub

Chuck Palahniuk, keda eelkõige tunneme Fight Clubi kirjutajana ning filmi järgi, mis viis David Fincheri peale Sevenit oma tippu tol ajal, on nüüd leidnud uue lavastaja, kes lõpuks tema tööd puudutab. Clark Gregg ei pruugi olla parim valik, aga ta on piisav, et saaksime näha raamatupõhist autoriloomingut, mis muidu unustusehõlma vajub. Filmi üldtoon peaks olema koomiline ja kuigi ta seda ka on, murrab draama sealt siiski läbi. Silma hakkab (paraku), et Fight Clubist tuntud “grupid” on ka siin sisse toodud. Peategelase teema on juhusliku seksi vajadus ja selleks on tal oma grupp, kus käies saab veel juhuslikku seksi lisaks. Kahjuks psühhoteraapia mõttes see abiks küll pole. Lisaks on tal ka sõber samas grupis, ilmselge wanker, kuniks leiab strippari. Tore. Kuigi võiks mõelda, et selle ja (vajadusel) dementse ema kaudu saame ka veenva ekraani loo, ei anna kahjuks miski selliseks lootuseks alust. Lõpuks on tegemist vaid romantilise komöödiaga, kus kõigil läheb aegajalt midagi segi, aga sellegipoolest toimuvad sobivad fantastilised kohtumised ning paranemised. Missiis, et kõik see on võlts (võinoh, lame). Nagu igas romantilises komöödias. Mulle meeldis. Isegi lõpp.

IMDB

Taxidermia (2006)

taxidermia

Kapp tühi, mida vaadata? Taxidermia? Nuta v naera, aga just see ujuski varukaustast välja ja esimese tutvuse järgi tundus absoluutselt sobiv. Ja ma ei teadnud, millele käe annan… Ungari filmikunstiga pole ma üleliia palju kokku puutunud, kuid see kunstiliselt ülevõlli keeratud nilbuste pildijada pani mu kannatuse korralikult proovile, lõpuni. Siiski jäin ma rahule, ootamatult nagu filmikannatus lõppes, lõppes ka minu kahevahel olek. Ma isegi ei tea enam, mis oli kõige Ullem Ungari Utoopia, kui 3 generatsioonilugu end ekraanil üksteisevõidu sassi kammisid. Kas sea jäänuseid keppiv inetu masturbatsiooni kunn või (liig)söömisvõistluste erinevast soost meistrite omavaheline kepifestival või hoopis 3nda sugupõlve iseendast topise tegemine filmi lõpupoole. Mokk oli igal juhul töllakil mõnda aega, sest see kõik oli väga puhas, kontrollitult visuaalne pulgakomm, mis ometi oli jälk ja arusaamatu nagu õudusunenägu, mida sa pole tellinud. Kõige tipuks oli filmil meeletult atraktiivne soundtrack ja ma pidin end pidevalt tagasi hoidma, et mitte enne filmi lõppu tormata uurima, kes on muusika autor. Oleksin pidanud ära arvama, sest see oli Amon Tobin! Ullu ungarlase filmis. Igaks juhuks siiski hoiatan, et see film pole siiski kõigile, nõrganärvilistele täiesti keelatud pigem. Oma sotsiaalsed nõuded ja moraalsed väärtused lülitage ikka heaga välja. Head nautimist, kes välja kannatab.

taxid2

IMDB

In Bruges (2008)

in-bruges

Sai mainitud Six Shooterit kommenteerides, et põhjuseks seda lühifilmi kõigepealt vaadata oli In Bruges lavastaja nägemusse sisseelamine. Asjal oli kindlasti jumet, kuna pikk film ületas kohati talle asetatud ootusi. Rahule võis jääda filmiga juba ainuüksi visuaalse külje pealt, kuna kanalitega kaunistatud Brugget pole mul kunagi olnud plaanis külastada. Sealsest hästi säilinud keskaegsest vanalinnast on filmi osavalt sisse kodeeritud terve turismituur.  Mistõttu nüüd pole enam vahet, kas minna või mitte minna. Colin Farreli poolt mängitava Ray algsest suhtumisest, et Brugge on pahn ja tahaks kuhugi mujale, saab kavalalt filmi käigus uus, elada tahtmise võrdkuju, kelle jaoks Brugge on sama sobiv linn kui misiganes teine. Seda kõike kõrvale jättes on filmi kandev osa hoopis kahe palgamõrvari sattumine ooteseisundisse linnas, mis Iiri päritolu meestel verbaalse kõhulahtisuse tekitab. Mõnus loomulikult kõlav dialoog, mis näo pidevalt muigele ajab ja kuni lõpuni vastu peab, kui duole Colin Farrell ja Brendan Gleeson lisandub veel Ralph Fiennes, kes varemalt vaid telefoni teel esines. Ausalt öeldes pean tunnistama, et leidnud nende näitlemises miskit köhima panevat ja eriti rahule jäin Farrelliga, põhjuseks suutmatus näha ette teda sellisel tasemel pingutamas ja ka õnnestumas. Võibolla kui tahaks veidi norida, siis olid mõned kohad, kus asjade käik oli liiga lihtsalt etteennustatav, kuid see ei seganud. Selliste filmide juures on veel üks korralik libastumiskoht, milleks on lõpulahendus. Tõsiselt etteheidetavat libastumist polnud ja isegi koht, kus igaüks võib mõelda, mida tahab, suudeti sisse jätta. Just vahetult enne tiitreid. Mispidi see film IMDB TOP250 hulka peaks kuuluma, mulle samas arusaadav ei ole. Aga miks peakski, see tabel on nagunii suuresti veider oma järjekorra poolest, kuid ta on avatud rahvaedetabel ja sellest johtuvalt on isegi huvitav, et just vanu klassikuid niipalju sinna korraga ära mahub. Võibolla tõesti on ka In Bruges tulevane klassika. Ma siiski ootaks paarkümmend aastat enne, kui jah ütleks.

IMDB

Afro Samurai: Resurrection (2009)

afrosamurai-resurrection

Afro, Afro! I could watch this all night long with RZA soundtrack. Nii ma mõtlesin keset filmi. Lõpupoole siiski teema väsis vähe, kuigi muusika jäi. Iseenesest polnud sisul tõesti üleliia tähtsust, kuigi sisutu animega polnud tingimata tegemist. Kui vähegi võimalik, eelistaksin jaapanikeelset toodangut, aga see siin oli algusest peale inglisekeelne muidugi ja arusaadavatel põhjustel. Miks aga Afro ja tema kaaslase koomusk üleliia Shrek ja tema satelliit eesel dialoogi meenutas, ma ei tea. Igatahes Samuel L. Jacksoni pealeloetu oli täiesti veenev, aga Lucy Liu kiunumine oli samaväärselt tüütu. Tegelased siis kannatasid kõik kriitikat ja visuaalselt oli nauditav, muusika nagu varem mainitud toetas kindlasti iga “Afro!” karjatust. Lemmiktegelane oli ilmselgelt Mõmmikaru mootorrattal, sest Afro parimad tsitaadid jäävad “Shut up!” valda. Kahjuks.

IMDB

  • Ip Man movie poster

    Bruce Lee the Legend