Vier Minuten

Jenny

Hea Saksa film on nagu nagu tõsine Saksa kindral, kui oled tõesti tegija, tõused ka esile. Vier Minuten pole erand. Filmi vaatama asudes oli kummaline kõrgendatud ootus, et draamat hakkab pritsima kõikidest vabadest aukudest, kuid nii ei läinud. Tegelikult oli üpriski täisveider vaadata pehmet (võimalikku) vangladraamat, mis ei pane sind pikka aega soovima kellegi kiiret koolemist. Kammisin mõttes läbi terve hulga “žanreid”, et filmi siiski kuhugi asetada. Muusikavangla? Vanglamuusika draama? Meeleolufilm tuli järgmisena pähe, kui esimene kriteerium ei saanud kuidagi täidetud. Ja seda ta mingis mõttes oligi, kui mõelda domineeriva muusikaga mängimise peale. Tore dramaatiline muusikafilm. Sellisel tasemel, et soovitaks kõigile eksperimentaalse elektro industriaali sõpradele soovitama vähemasti, kui mitte midagi muud, siis filmi lõppu kindlasti vaadata. Sellist etteastet igatseks Einstürzende Neubauten oma uutele kontserditele kindlasti. Mitte, et nad ise kehvad oleks, aga värsket verd läheb alati vaja! Hannah Herzsprung peaosas oli nagu zombi fuuria Sam Raimi triloogiast Evil Dead. Alati valmis metallist mütsi sulle pähe tõmbama või vähemasti su näppe klaverikaane alla lajatama. Kõike (ellujäämis)kunsti nimel.

IMDB

Advertisements

Mesrine: Part 2 – Public Enemy #1

IMDB

Võrreldes 1 osaga positiivset muutust ei toimunud. V.a. “areng” peategeleaskujus, mis muutus jonnakamaks ja rumalamaks ning liikus paratamatu üksinduse poole, aga kuna lõpp on nagunii teada ja see teadmine on igav, siis tuli rahulduda pakutavaga. Ainus asi, mida tahaks veel teada, on miks lavastaja selle filmi tegi üldse ja miks just sellise. Tundub nagu tellimustöö ja üldse mitte positiivses mõttes. Kui meile tõesti näidati väikeste mööndustega tegelikku Mesrine` biograafia fragmente, ei ole mul muud öelda, kui et mõttetu tegelane oli ja prantslased on politsei tasemel jobude kuningriik. Kahjuks pole mul siiski põhjust ega vajadust uskuda seda (filmi)versiooni, olgugi et mõlema osa alguses tuuakse välja väide ehk vabandus, et inimesest ei saa kunagi teha filmiliselt objektiivset versiooni, kuna kõik näevad isiksust erinevalt – subjektiivselt/personaalselt. Olgu. Paremaks kogu lugu prantslaste suhtes ei tee versioon, et Mesrine´i lõpp oli lihtsalt hukkamine, mida lavastati “sunnitud” tapmiseks politsei poolt. Kurb lugu, millega pole midagi pihta hakata. Case closed, coffine buried.

Mesrine: L’instinct de Mort

IMDB

Jacques Mesrine – Prantsuse legendaarne kriminaal. Tegemist biograafilise filmiga ja kokku 2-osalist filmi ligemale 4 tundi. Noh, enne teist osa vaatamata võibolla pole õige sõna võtta, aga eraldi need filmid on üllitatud ja esimene osa räägib sellest, kuidas Mesrine`ist saab Public Enemy No. 1. Filmi ülesehitus näib olevat loo kui sellise puudumine ja selle asendamine paremini teadaolevate eluepisoodide üksikasjalise kujutamisega. Kohati on tunne, et oled Prantsuse Ristiisa ebapädevas versioonis, siis võtab Bonnie & Clyde üle ning lõpuks tuleb mingit sorti Escape from Alcatraz. 70ndad on väljamängitud ja näitlejatele pole ka midagi ette heita. No tegelikult Vincent Cassel võib ju sobida siia osasse, aga vägisi on tunne, et ta mängib jälle vaid iseennast. Kuid kui üldse – siis tahaks teada saada midagi Mesrine` kohta ja Cassel üldse ei huvita. Selle filmi kohta kokkuvõttes võib nentida, et olen esialgse plaani midagi öelda juba ületanud. Ei olnud täiesti igav, aga ei olnud ka midagi kiita. IMDB andmebaas annab “rahva” hinnanguks 7.5 punkti, mida on kaunis palju. Pakun, et täiesti ülehinnatud, kui just hindajad pole prantslased ise. Kohe asume 2. osa kallale.

  • Ip Man movie poster

    Bruce Lee the Legend