Võiks ju mõelda, et kui isand Johnny To võtab vaevaks produtsendiks hakata, siis pole vaja kahelda, et film tasub vaaatamist. PÖFFil näeb seda filmi üsna pea programmi raames “Päike tõuseb idast” ja eks igaüks saab ise vaadata, kui huvi on. HK kino mitmekesisus on mingis mõttes üsna kaheldav väide, sest valdav osa on tegevust täispakitud relva v käsitsivõitluse tander, kuid loomulikult ei kehti see kõige kohta. Leides filmi pigem nime alt Assassins kui Accident, siis olingi ootel trilleri mõiste unustuses ja action mõiste puudumisel ikka pigem hoogsast ja süsteemsest etteastest kui aeglase paranoia ekraanile kandmisest. Peale mõningast süvenemist sai siiski selgeks, et tempot siit ei tule ja potentsiaalsed põnevad peategelased Aju, Vanamees, Paksuke ja Naine meile mingit meeskonnatööd näidata ei suuda. Kes teab (st mina ei tea), aga paistis, et filmi eelarve kannatas välja ainult veidike algset tulevärki ja suri selle pingutuse peale kohe välja. Teoorias võib alati pakkuda, et nn tulevärk ja hoogsus polnudki filmi eesmärk ja põhiline oli minna Aju siserännaku teed.
Mis aga vastu räägib on see, et Aju oli üsna põdur, ega paistnud eriti aju moodi ning jooksis pidevalt kinni. Kui prillid eest ära võttis, siis polnud aju enam nähagi, lihtsalt kena näitleja. Kõik kahtlemata teavad sisukirjelduse järgi, et Vanamee aka Onu kaotab oma mälu ja siis hakkab kogu projekt logisema – või vähemalt nii leiame end nägemas kinomaagiat uskudes. Muidugi pole vaja siin sattuda paanikasse, sest iga meeskond on sama tugev, kui tema nõrgim lüli, seega polnud sel meeskonnal enam eriti kuhugi minna ka. Kuigi oleks võinud veidi pingutada, et see kaardimajake vähemalt näiliselt veidi kauem koos püsiks. Selge, et kui su töö on lavastada surma, siis varem v hiljem tekib segadus, mis on päriselt õnnetus ja mis lavastatud – kui asi sind ennast puudutama hakkab. Ja peategelane peabki seetõttu üksi välja mõtlema, kus läks valesti ja mis tegelikult toimub. Vaadatav, aga Johnny To nimega seda pigem ei seoks.
Draakonikutsika Tulemasin 