Imprint (2006) Masters of Horror 13 Banned!

imprint(miike)

Masters of Horror seeriat asus omal ajal näitama HBO Showtime kanalilt. Suurepärane, kui mõelda, et õudus pole tingimata peavool. HBO osalemine tähendas ka muuhulgas piiranguid näidatavale ehk siis mehi ei tohtinud eestvaates alasti näidata ja laps ei tohtinud lapsele kurja teha. Kõik nagu kompu, Miike täitis kenasti oma ülesande… ja HBO keelas esimese hooaja 13nda osa Imprint ikkagi ära. Nii, seda peab ju järelikult nägema oma silmaga. Esimesed 20min pidin igavuse kätte ära surema, nihelesin pidevalt ja mõtlesin, et selle Teleteatri nad siis ära keelasidki? Kas sellepärast, et Billy Drago näitlemine oli nii masendav? Aga, et see on Miike toodang ja Audition ka endiselt selgelt meeles, siis tuli jätkata. Ja ei läinudki kaua, üsna varsti maaliti deformeerunud näoga prostituudi loojutustamise käigus ekraanile selline graafiline piinamine, et pidin meenutama, kas ma olen midagi ligilähedast kunagi näinud, aga õnneks on mu mälu 7 sekundit ja midagi ei meenunud. HBO keskmistest asjapulkadest sain nüüd küll aru, neil tekkis oma telekanali peale mõeldes ilmselt selline tunne, et nende ülemused topivad neile nõelad igemesse, kui see asi peaks eetrisse jõudma.

imprint

Lugu ise pole Miike väljamõeldis, vaid Shimako Iwai poolt kirjutatud ning lisaks kirjutamisoskusel tõestab ta veel, et oskab mängida piinajat üleinimlikult võika naudinguga. Värvid, atmosfäär ja kostüümid on filmis kõik meisterklass, kuid see TV formaat häiris kohati üsna korralikult. Kui mõtet edasi liigutada, siis mis oleks saanud, kui Miike oleks selle teinud täispika mängufilmina? Olgu, seda ei tulnud, aga see kindlasti oli siiani tõsiselt õõvamaailma sisselõikav katsetus Miikelt, kelle One Missed Call oli omal ajal tõsine pettumus. Aga jah, lõpetuseks tuleb öelda, et see film polnud niivõrd õudne, kui lihtsalt tohutult  häiriv, küüneliha valuni küsitav vaatamine inimestele, kellel juba Freddy vaadates imelik hakkab.

IMDB

Advertisements

Dead or Alive: Hanzaisha (1999)

DoA1

Takashi Miike DOA triloogia esimene film näitas 90ndatel otseselt, kuidas kompromisse filmikunstis pole vaja teha. Vähemasti mõnel lavastajal kukub kõik välja ilma ja seda korduvalt ühe aasta jooksul ning selliseid on filmikunsti ajaloos üsna vähe. Visanud ära pool käsikirjast ja ülejäänuga vabalt mängides sündis midagi, mille kategoriseerimisega pole erilist mõtet tegeleda. Nüüd, kus Miike hullus on taandunud, vähemasti varasemate fännide jaoks, on sobiv hetk uuesti pilk peale heita filmitegemise ja tsensuuri piiride nihutamisele, mille poolest Miike on eriti tuntud, sest see peaaegu et tundub pingutuseta saavutatuna.

dead_or_alive001

Filmi algus, mida võiks nimetada ka iseseisvaks muusikavideoks, pakub visuaalset pidu kõigile ekstreemsuste austajatele. Kõik võimalikud ja võimatud patustamised tuuakse ekraanile ühes hoogsas jadas, mile lõpus on alati jõhker ent samas koomiline surm, nagu on koomiline kohati ka patt ise. No ega ei ole ju raske ettekujutada, et peale 6 meetrise kokaiinirea sissetõmbamist (isegi Yakuza liidri poolt) peaks inimene surnud olema? Siiski mitte Miike võtmes, sest see on alles algus, millele paratamatult peab järgnema mustas mantlis gängiliidri sekkumine ja üliefektse ettevalmistusega stiilne kuuli pähelaskmine läbi autokatuse. Kui kogu filmi võiks teoorias kokku võtta kriminaal vs politseinik mõõduvõtmisega eepilises mõõtmes, on ta seda vaid tänu järgnevatele osadele. Kiire tempo asendatakse märkamatult mõõduka ja rahuliku loo edasiarendamisega. Esimese osa üks võtmeid on pigem nende inimeste kujutamine, kes justkui elavad eikellegi maal ega kuulu otseselt ühegi rahva hulka. Vastukaaluks sellele kompaktsele grupile, kes kahtlemata on sümpaatselt kujutatud, saab meile otseloomulikult näidata endaga rahulolevaid Hiina Triaade ning sügavalt mandunud Jaapani Yakuzat, kelle seas süstemaatilist harvendustööd läbi viiakse, ühtlasi muidugi ka igapäevast leiba teenides ehk röövides. Sisuga üleliia rohkem tegelemata, kui kellelgi ikka veel tahtmist filmi ennast ka vaadata, tuleb ära mainida omal ajal ennenägematult jälk ning samas siiani sügavalt meelde sööbinud melanhoolne ja emotsioonivaba stseen narkootikume täispumbatud lõbutüdruku uputamisest kummist lastevanni, milles ta ulbib iseenda ekskrementide sees. Yakuza poiste põhjalikkus oma igavusest täidetud päeva sisustamisel on silmapistvalt sadistlik, suhtumine tehtavasse tuimalt dekadentne. Aga mitte see pole tähtis, mis toimub ekraanil ja kui realistlik see on, vaid see kuidas Miike pidevalt esitab märkamatult vaatajale küsimusi, kus meie oma piirid taluvusel asuvad.

Takashi Miike

Takashi Miike

Filmi lõpus viib ta eepilise konfrontatsiooni välja igast normaalsest filmist, rääkimata kogu planeedist. Kindlasti üks Miike tippfilme, nüüd siis juba 10 aastane. Kui mõelda siinkohal epiloogi korras Michael Manni 1995 a filmi peale “Heat“, millest tol ajal õhkus potentsiaali, aga millele ei järgnenud enam midagi ligilähedaseltki sarnast. Siis julgeks soovitada isand Mannile, kui ta poleks nii hõivatud oma viimaste filmikunstniku riismete peldikust alla laskmisega, et ta võtaks kätte ja teeks Heat 2. Kuid võtaks sel korral eeskuju Miikest ning unustaks ära kõik, mida ta viimase kümne aasta jooksul teinud on. Võibolla see peataks tema allakäigu ja meil oleks huvi tema järgmist filmi vaadata.

IMDB

Crows Zero

IMDB

Kahju, et blogimine polnud 12a tagasi niisama lihtne kui täna. Miike oleks 100 pikka paid saanud aastaid. Nüüd on rong läinud ja viimase 5 aasta kohta tean vaid üht tõsiselt head filmi (Izo, 2004) ning on teatud raskusi, et sundida end mõnd uuemat Miiket üldse vaatama. Crows Zero puhul (tehtud koomiksi põhjal), mis on küll ehtne Miike, jääb pai samuti pigem patsutuseks. Ennevanasti oli teadlikel vaatajatel selline ütlemine, et isegi keskpärane Miike on üle prahi. Täna see vaevalt kehtib enam.

  • Ip Man movie poster

    Bruce Lee the Legend