Mesrine: Part 2 – Public Enemy #1

IMDB

Võrreldes 1 osaga positiivset muutust ei toimunud. V.a. “areng” peategeleaskujus, mis muutus jonnakamaks ja rumalamaks ning liikus paratamatu üksinduse poole, aga kuna lõpp on nagunii teada ja see teadmine on igav, siis tuli rahulduda pakutavaga. Ainus asi, mida tahaks veel teada, on miks lavastaja selle filmi tegi üldse ja miks just sellise. Tundub nagu tellimustöö ja üldse mitte positiivses mõttes. Kui meile tõesti näidati väikeste mööndustega tegelikku Mesrine` biograafia fragmente, ei ole mul muud öelda, kui et mõttetu tegelane oli ja prantslased on politsei tasemel jobude kuningriik. Kahjuks pole mul siiski põhjust ega vajadust uskuda seda (filmi)versiooni, olgugi et mõlema osa alguses tuuakse välja väide ehk vabandus, et inimesest ei saa kunagi teha filmiliselt objektiivset versiooni, kuna kõik näevad isiksust erinevalt – subjektiivselt/personaalselt. Olgu. Paremaks kogu lugu prantslaste suhtes ei tee versioon, et Mesrine´i lõpp oli lihtsalt hukkamine, mida lavastati “sunnitud” tapmiseks politsei poolt. Kurb lugu, millega pole midagi pihta hakata. Case closed, coffine buried.

Le Scaphandre et le Papillon

IMDB

Seda filmi olen planeerinud vaadata juba pikemat aega ja nüüd on see viimaks tehtud. Lugu räägib reaalsest inimesest, Prantsuse moeajakirja ELLE toimetajast Jean-Dominique Bauby, kes 1995a sai rabanduse ja koomast ärgates tuvastati tal haruldane “locked-in syndrome”. Ainsana toimis mehel vasak silm ja loomulikult esimene asi, mida selle ja vastava tähestiku abiga maailmale edastada sai, oli “I want to die”. Biograafiline tõde väidab, et lõpuks mees aktsepteeris oma konditsiooni ja kirjutas (dikteeris) sedasama spetsiaalset tähestikku ja inimabi kasutades raamatu “Diving Bell and the Butterfly”. Tore. Filmi on kõrgelt hinnatud ja raske on endalgi midagi otseselt ette heita, aga ju siis lihtsalt pole tegemist materjaliga, mis liig rahulikus esituses mõnda minu emotsiooni suudaks äratada. Tegelikult oli pool filmist selline naljategemine, ennekõike peategelase enda repliikide kaudu, et kui tooni filmi lõpus poleks tagasi draama poole keeratud, siis oleksin sunnitud filmi komöödiaks tembeldama ja see oleks absoluutne peategelase tühistamine. Ma ei usu sekundikski, et see kõik peategelasel nii lõbus oli, kui see vaatenurk (palju kloune vaatamas ja hoolitsemas kaamerasse ehk peaosalise perspektiiv) meile paista lasi. Julian Schnabel kõndis siin ilmselgelt üsna peenikese nööri peal, aga ei vääratanud siiski. Võiks muidugi argumenteerida, et huumor on sellises olukorras oleva inimese ainuke reaalne tugipunkt, et ellu jääda ning aktsepteerida oma elu ilma hullumata. Ja muidugi lisaks võiks ka öelda, et mingit nutulugu oleks oluliselt raskem müüa olnud, parem selline suht helge toon ja saab ikka inimesed kinno “ilusat kinokunsti” nautima. Filmi lõpupoole jäi mind hoopis kummitama massiivne rahahulk, mis selle mehe elus hoidmine kellelegi maksma läks ja kui palju näljahädalisi vms oleks saand sellega ära toita. Kui filmi alguses keelduti mulle Jean-Do õudust alasti näitamast, siis mõte raiskamise ülistamisest oli mulle sama õõvastav, kui Sadako raev Jaapani filmikunstis.

Maitse üle ei vaielda, aga filmi tasub vaadata ikka. Mathieu Amalric peaosas on täiesti eraldi vaatamisväärsus.