Army of Darkness (1992)

Ash: “First you wanna kill me, now you wanna kiss me. Blow.”

Oleme jõudnud Evil Dead triloogia lõppu, kus Monty Python kohtub elavate surnutega ja Peter Jackson vaatab pealt, et nippe õppida Sõrmuste Isanda jaoks. Hea, et Bruce Campbell ei saanud kuhugi minna (ikkagi surnute raamatu lemmik), ilma temata ma ei kujutaks ette, kas deemonitel ja surnutel üldse mingit huvi järgi oleks kolmanda osa jaoks. But, wait! Tulemas on “uus” Evil Dead ja Sam Raimi on taas roolis. Ei tea, kas tasub ootamist, aga vaatamist vahele ei suuda ka jätta. Ainus mure on originaali rikkumise kõrval see, et kas Bruce on veel vormis, et mõne luukere suudab pooleks põlvelt murda. Igatahes on Evil Dead 3 ilmselt üks minu kõigi aegade lemmikutest. Kui töötad riistvara poes, on vist raske nõuda, et sõnaksid mõne loitsu otsast lõpuni õigesti, ilma surnuid äratamata?

Õuduskomöödia juurde jõudes on minu arust alati abiks see, kui sul on eelnev korralik õuduslugu koomiliste elementidega ette töötatud ja sul pole vaja otsida lugu raamatutest ning seletada vaatajale, et nüüd hakkame õuduse kulul nalja tegema. Sa lihtsalt saadad peategelase koos auto ja relvaga pea ees Keskaega ning lisad sinna veidi surnuid ja poolsegaseid kangelasootusi. Bruce teeb ülejäänu, köhib surnute raamatu peale ja vajaduselt õpetab armeed luukere murdma. Ülejäänud plaksutavad ja pingutavad oma tagumiku paigast, kuid vaataja saab elamuse, mida ta pole näinud tulemas – kui ta just ei suuda saabuvat kahvlit ennetada ning tarka nägu teha oma kaksiku peale, keda polnud olemas. Film, mille vaatamisest saad keelduda siis, kui oled just näinud.

Ash: “Good, bad… I’m the guy with the gun.”

IMDB

Evil Dead 2: Dead By Dawn (1987)

Peale pikki aastaid Evil Dead triloogia korduvast nägemisest, oli mul teisest osast peaasjalikult meeles see, et ta on poolenisti komöödia ja õõva on justkui ka paras ports. Ehk ca 50/60. Täna tundub siiski, et teine osa on rohkem komöödia ja õudus üsna sekundaarne (või kuidas kellelegi). Bruce Campbelli miljon kujukat näoilmet ainult kinnitavad seda. Mälestus filmist baseerus peaasjalikult Ashi ja tema vast ärasaetud käe vahelisel sõjapidamisel, kus käel tundus olevat täielik overhand. Ülejäänud film oli kolinud ennast kuhugi tumeda alateadvuse soppidesse, mistõttu ülevaatamine oli väga õige tegu. Teades, kust eelmine film lõppes, oli teise algus ikka kohe algatuseks lõbusalt pasunasse panev. Sama auto, sama mees, 1 beib, sama maja ja ilma puhkuse või sissejuhatuseta pea maha ning tagasi atmosfääri, kus eelmine film enamuse ajast viibis. Ei no, väga konkreetne, sobib mulle. Milleks aega raisata. Uskusin keset filmigi veel, et rohkem osatäitjaid ei tule ja Ash müdistab seal oma käe ja kohalike zombideemonite ja kurja metsaga filmi lõpuni.

Nii see muidugi ei läinud. Kuskilt ilmus välja surnuteraamatu algsete käppijate tütar, kelle vanemad siis selle suure jama kokku olid omal ajal kokku keeranud. Tütar saabus koos mingite kahurilihadega, kellest sai mõne päris hea zombideemoni voolida. Loomulikult tahtsid ema-isa ka peost osa saada, kui juba tütar külla tuli ja nii sai kohe kodusema õhkkonna, kus ka Bruce vahepeal zombit esitada sai. Talle sekundeeris tütre zombistunud ema Henrietta rollis Sam Raimi vend Ted Raimi. Kui veel arvestada seda, et Bruce Campbell on Ted Raimile lapsehoidjaks olnud kunagi, siis oli nii võtteplatsil kui filmis üks suur perekokkutulek. Väga lõbus vaatepilt, soovitan soojalt.

IMDB

The Evil Dead (1981)

Sam Raimi esimene täispikk mängufilm ja hiljem triloogiaks laiendatud Evil Dead on kogu oma täiuses muljetavaldav kraam igale õõvafilmide tulihingelisel austajale või lihtsalt õuduse ning inimese tumeda poole uurijale. Kui osadele jääb vaadata vaid pealmine osa ehk zombid, deemonid ja eriefektid, on lool ka teine taust, nn psühhoanalüütiline ja seega on filmi tase seotud erinevate kihtidega. Need, kes teavad, et triloogia teine osa on juba kohati koomiline ja kolmas osa pesuehtne õuduskomöödia, oskavad ehk näha koomilisi elemente ka juba esimeses filmis. Küllap seda tajusid ka Sam Raimi ja Bruce Campbell, et ruumi töötada materjali kallal edasi jagub erinevates suundades.

Kui ma esimest korda Evil Deadi peale sattusin noorukipõlves, siis minu peamine (ja positiivne) üllatus oli, et zombit ei pea kujutama kinokunstis aeglase mõttetu roomajana, kel pole ühtki mõtekat tsitaati filmi jooksul öelda peale nüri mõmina. Ja zombi võib liikuda väga kiiresti – don`t blink! Ettearvamatust käitumisest rääkimata. Selge, et selle võimaluse erinevalt Romero klassikast annab hoopis teine idee kui labaste laipade ringiaelemine. See idee on vaimumaailm ja deemonid ning erinevate maailmade, või dimensioonide kui soovite, kokkupuutumine läbi surnuteraamatu või millegi muu analoogse (mida keegi kuskil kasutab). Metsamaja, kuhu peaosalised pidu panema sõidavad, ongi selline sõlmpunkt, kus maja on nagu kaitse ja samas ei ole ka seda. Loomulikult on hea mõelda tänapäevase tsivilisatsiooni võtmes, et maja on meie kindlus ja kui oht on tõesti väljas, siis piisab ju ukse sulgemisest. Ja aknad? Vahest peavad ja vahest mitte, aga no neid võib ka kindlustada. Aga keegi ei kaitse meid seestpoolt tuleva vastu, kui oleme ukse avanud valesse kohta ja ootamatus ning kontrolli kadumine toimuva üle hakkab levima meie endi hulgas ja kellelgi pole kindlust, et ta ise pole järgmine või et sõber juba deemonite mängukanniks pole hakanud. Vaid alles filmi lõpupoole arendatakse peaosatäitja Ashi karakter välja tasemele, kus tal hakkab kaduma usk tsivilisatsiooni ning pääsemisse ning tal pole kellegile ega millegile loota peale iseenda ning tuleb end kokkuvõtta ja irreaalsele reaalsusele otsa vaadata. Suurepärane kraam. 2010a pidavat valmima remake, loodan et Sam oma originaali mainet selle tegemisega ära ei  riku ja filmikunst sellest projektist ka lõpuks midagi võidab. Kui sealt midagi head ei tule, siis ma luban pritsida sappi nagu jaksan, kuid loodan siiski parimat. N´joy the movie in pure horror!

IMDB

Drag Me to Hell (2009)

On mõned nimed läänemaailma õõvalugude maaletoojate hulgas, kelle peale oled nõus toolilt püsti tõusma. Sam Raimi on üks nendest, vähemalt oli eelmisel sajandil. Drag Me to Hell paistis olevat tagasitulek Evil Dead triloogia nägemusse ja ta oli seda osaliselt ka. Tehniliselt väga hea film. Mitte midagi polnud õõva loomes ette heita – visuaalselt täiesti kompu, ju polnud peale Spider Man triloogiat (4s osa ka tulekul) ka rahast puudus. Seda enam oli film ise totaalne pettumus. Soovitan kasutada vana head võtet testimaks, kas õudusfilm on helide ja ehmatuse peale üles ehitatud või tal on ka sisu – keerake lihtsalt heli maha (ja supakad visake ka igaks juhuks prügikasti). Jällegi, midagi etteütlemata ja detailidesse laskumata, las igaüks kõnnib oma teed ise ning vaatab segamata ja kui meeldib, vahet pole mida keegi teine ütleb. Kuid minu jaoks oli tegemist pesuehtsa antud žanri klišee kogumikuga. Sam ise ilmselt oli oma varasema loomingu võtmesse naasemisest täiega rõngas, kuna puudulikku stsenaariumi saab Hollywoodis vabalt lappida turunduse ja promoga. Ei ole ju enam vaja minna sügavuti ja teha kvaliteetset B-kino. Piisab ekraanile teatud tehnikate lahmimisest. Kui filmi algus poleks olnud nii paljutõotav, siis oleks ehk võinud pool filmi ära vaadata erilist emotsiooni näole manamata, aga liiga kaua võttis aega, et algse mõtteni end tagasi venitada ja “oh boy”, küll see oli pingutus Sami jaoks ning ega see tee kuhugi viinud ka. Kassipoja ohverdamine rumala naise poolt ilma eeltööta ja järelselgituseta, mis-mis? Just nimelt, täiesti tühi pingutus oleks püüda seda mõista. Ja filmi lõpp oli igav nagu surm.

IMDB