Dead or Alive: Hanzaisha (1999)

DoA1

Takashi Miike DOA triloogia esimene film näitas 90ndatel otseselt, kuidas kompromisse filmikunstis pole vaja teha. Vähemasti mõnel lavastajal kukub kõik välja ilma ja seda korduvalt ühe aasta jooksul ning selliseid on filmikunsti ajaloos üsna vähe. Visanud ära pool käsikirjast ja ülejäänuga vabalt mängides sündis midagi, mille kategoriseerimisega pole erilist mõtet tegeleda. Nüüd, kus Miike hullus on taandunud, vähemasti varasemate fännide jaoks, on sobiv hetk uuesti pilk peale heita filmitegemise ja tsensuuri piiride nihutamisele, mille poolest Miike on eriti tuntud, sest see peaaegu et tundub pingutuseta saavutatuna.

dead_or_alive001

Filmi algus, mida võiks nimetada ka iseseisvaks muusikavideoks, pakub visuaalset pidu kõigile ekstreemsuste austajatele. Kõik võimalikud ja võimatud patustamised tuuakse ekraanile ühes hoogsas jadas, mile lõpus on alati jõhker ent samas koomiline surm, nagu on koomiline kohati ka patt ise. No ega ei ole ju raske ettekujutada, et peale 6 meetrise kokaiinirea sissetõmbamist (isegi Yakuza liidri poolt) peaks inimene surnud olema? Siiski mitte Miike võtmes, sest see on alles algus, millele paratamatult peab järgnema mustas mantlis gängiliidri sekkumine ja üliefektse ettevalmistusega stiilne kuuli pähelaskmine läbi autokatuse. Kui kogu filmi võiks teoorias kokku võtta kriminaal vs politseinik mõõduvõtmisega eepilises mõõtmes, on ta seda vaid tänu järgnevatele osadele. Kiire tempo asendatakse märkamatult mõõduka ja rahuliku loo edasiarendamisega. Esimese osa üks võtmeid on pigem nende inimeste kujutamine, kes justkui elavad eikellegi maal ega kuulu otseselt ühegi rahva hulka. Vastukaaluks sellele kompaktsele grupile, kes kahtlemata on sümpaatselt kujutatud, saab meile otseloomulikult näidata endaga rahulolevaid Hiina Triaade ning sügavalt mandunud Jaapani Yakuzat, kelle seas süstemaatilist harvendustööd läbi viiakse, ühtlasi muidugi ka igapäevast leiba teenides ehk röövides. Sisuga üleliia rohkem tegelemata, kui kellelgi ikka veel tahtmist filmi ennast ka vaadata, tuleb ära mainida omal ajal ennenägematult jälk ning samas siiani sügavalt meelde sööbinud melanhoolne ja emotsioonivaba stseen narkootikume täispumbatud lõbutüdruku uputamisest kummist lastevanni, milles ta ulbib iseenda ekskrementide sees. Yakuza poiste põhjalikkus oma igavusest täidetud päeva sisustamisel on silmapistvalt sadistlik, suhtumine tehtavasse tuimalt dekadentne. Aga mitte see pole tähtis, mis toimub ekraanil ja kui realistlik see on, vaid see kuidas Miike pidevalt esitab märkamatult vaatajale küsimusi, kus meie oma piirid taluvusel asuvad.

Takashi Miike

Takashi Miike

Filmi lõpus viib ta eepilise konfrontatsiooni välja igast normaalsest filmist, rääkimata kogu planeedist. Kindlasti üks Miike tippfilme, nüüd siis juba 10 aastane. Kui mõelda siinkohal epiloogi korras Michael Manni 1995 a filmi peale “Heat“, millest tol ajal õhkus potentsiaali, aga millele ei järgnenud enam midagi ligilähedaseltki sarnast. Siis julgeks soovitada isand Mannile, kui ta poleks nii hõivatud oma viimaste filmikunstniku riismete peldikust alla laskmisega, et ta võtaks kätte ja teeks Heat 2. Kuid võtaks sel korral eeskuju Miikest ning unustaks ära kõik, mida ta viimase kümne aasta jooksul teinud on. Võibolla see peataks tema allakäigu ja meil oleks huvi tema järgmist filmi vaadata.

IMDB

Advertisements

Versus (2000)

versus

Kui ärgata õhtul ja keerata telekas lahti, siis vahest on sealt tulev tõsiselt üllatav. TV6 on välja reklaaminud õudusfilmi, mis on tore. Lähemal vaatamisel aga selgub, et see on hoopis vana hea Ryûhei Kitamura Versus(!?). Pesuehtne ülevõlli Jaapani aktiivkomöödia. Kus me elame, kas Eestis ikka? Kava kirjutavad meile kindlalt teise planeedi elukad. Teisest küljest, kui oled sama filmi 9a tagasi näinud ja kergelt isiklikku filmiajaloosse teose kandnud, on tore, et see uuesti mu ellu korraks vahele segab. Sest seda kõike võiks vabalt teha ka Eestis. Ma polnud kunagi tähele pannud, et loodus ehk ümbrus selles filmis on nagu meie enda oma. Kodukaamera ja tubane montaaž toimiksid. Aga kes räägiks jaapani keelt ja kellel oleks ideid? Kes saaks aru, mis on maitsekas ja millal asi üle võlli läheb. Liiga palju küsimusi, mitte ühtki vastust.


IMDB

Gamer Trailer

Sügisel 2009 laekub kinodesse selline film, mille traileri siia täna postitamist seostan eelmise postitusega (Crank: High Voltage). Nimelt samad lavastajad, aga intrigeeriv osa on sarjadest Mulla All ja Dexter tuntud Michael C. Hall`i paljutõotav ülesastumine. Filmi enda kohta puht traileri põhjal ei oska midagi öelda, ei imestaks, kui on tavaline puhtakujuline saast, aga loodame muidugi paremat, sest positiivseid märke on.

Vodpod videos no longer available.

Crank 2: High Voltage

IMDB

Kui Jason Statham Guy Ritchie filmis Lock, Stock and Two Smoking Barrels 11a tagasi silmapiirile ilmus, siis poleks ma suutnud näha ennast 10a hiljem ikka veel jälgimas action filmide staari tegemisi, olles Ritchie sisuliselt maha kandnud. Crank originaali sattusin kunagi vaatama poole pealt ja üsna juhuslikult, selge muidugi, et pidin filmi siiski järgmine kord otsast peale vaatama, et saada täielik pilt. Film osutus üllatavalt hoogsaks veidruseks, millel meelelahutuslikku elementi rohkem kui viie kopika eest. Kui esimesele osale andis funki juurde ootamatult kompromissitu lõpp, siis teine osa algab just selle tühistamisest (nõrk). Etteruttavalt võib öelda, et 2 osa lõpp on juba teadlik frantsiis. Isegi kui Jason ei taha enam uut osa mängida, siis võib sinna asetada ilmselt kelle tahes suvalise odava jorsi. Tjah, nii tavaliselt lõpetavadki toredalt alanud filmiajaloo projektid, kiitust vääriva kandidaadid. Ei, muidugi pole siin tegemist miski väärtfilmiga, aga Crank kui teos oma järjest vaevalt võidab. Patt tegeleda pidevalt punktide võrdlusega, aga ei saa mina pihta, kuidas mõlematel osadel on IMDB andmebaasis 7.1 punkti. Jah, peale mõningast vaatamist kiskus mitmeid kordi näo muigele ja hoogsaid lahendusi pakuti ka teises osas, aga see oli lõppkokkuvõttes ikkagi hale koopia, millele ei tohiks anda originaaliga võrdset hinnangut. Aga ju siis “rahvas” saab paremini aru. Vähemasti on samad lavastajad (Neveldine/Taylor) olnud puldi juures mõlemal juhul ja neilt on 2009a sügisel oodata veel uut kraami nimega Gamer. Positiivse poole pealt oli David Carradine`i pisiroll. Mitte kuidagi kuldgloobuse vääriline, kuid vaadatav lõbus lisa. Filmi muusika üks autoritest on Mike Patton, kes eelkõige tuntud bändidest Faith No More ja Fantomas. Lõppkokkuvõttes, ega film nüüd nii halb ka ei olnud, aga ülehinnatud igal juhul.

Mesrine: L’instinct de Mort

IMDB

Jacques Mesrine – Prantsuse legendaarne kriminaal. Tegemist biograafilise filmiga ja kokku 2-osalist filmi ligemale 4 tundi. Noh, enne teist osa vaatamata võibolla pole õige sõna võtta, aga eraldi need filmid on üllitatud ja esimene osa räägib sellest, kuidas Mesrine`ist saab Public Enemy No. 1. Filmi ülesehitus näib olevat loo kui sellise puudumine ja selle asendamine paremini teadaolevate eluepisoodide üksikasjalise kujutamisega. Kohati on tunne, et oled Prantsuse Ristiisa ebapädevas versioonis, siis võtab Bonnie & Clyde üle ning lõpuks tuleb mingit sorti Escape from Alcatraz. 70ndad on väljamängitud ja näitlejatele pole ka midagi ette heita. No tegelikult Vincent Cassel võib ju sobida siia osasse, aga vägisi on tunne, et ta mängib jälle vaid iseennast. Kuid kui üldse – siis tahaks teada saada midagi Mesrine` kohta ja Cassel üldse ei huvita. Selle filmi kohta kokkuvõttes võib nentida, et olen esialgse plaani midagi öelda juba ületanud. Ei olnud täiesti igav, aga ei olnud ka midagi kiita. IMDB andmebaas annab “rahva” hinnanguks 7.5 punkti, mida on kaunis palju. Pakun, et täiesti ülehinnatud, kui just hindajad pole prantslased ise. Kohe asume 2. osa kallale.

Ong Bak 2

IMDB

Tony Jaa filmidest on jäägitult võitluskunstide ajalukku läinud juba vähemalt 2 filmi ja Ong Bak 2 on kindlasti kolmas. Mees, kes ise ütleb oma suurima eeskuju olevat Bruce Lee, promob suuresti oma kodumaa suurimat võitluskunsti Thai Boxi. Miks ka mitte. Ega neid filme tõesti palju ole, kus domineerib “flying knee” tehnika, samas mitte ainult. Antud juhul on peaosas mitmekülgsed oskused ja “proovida võib kõike”. Ong Bak 2 seotus oma eelkäijaga Ong Bak, on suht väike (mõned elevandid ehk), aga filmi vaatemängulisus seda suurem. Ei ole üleliia palju stiile v relvi, mida siin ei kasutata (revisiting drunken master muuhulgas). Nimesid nimetama, võitlus järgneb võitlusele, mingis mõttes on tegemist arcade mänguga, kuid lisaks kätele ja jalgadele on nüüd mängus ka relvad.  Ja see kõik näeb Thai võtmes ebamaiselt ilus välja, koloriit on mõnus. Kui nüüd kellelegi jäi mulje, et lugu filmis polegi, siis on see eksitus muidugi. Sellegipoolest on suht selge, et võitluskunsti filmide suurim mõte ei ole kindlasti dramaatilise loo pikantsete üksikasjade aeglane, valulik ja niske lahkamine. Milleks meile siis Tony Jaa?

Usun, et kelles natukenegi on võitlejat, see filmis pettuma ei pea. Heck! isegi ilusat loodust nautivale inimesele, kes tahaks minna sellepärast Thaimaale – poleks film kindlasti pettumus. Tore, et midagi taolist veel tehakse.

Käelukk

Käelukk

Tony Jaa murrab filmis vastase käe.

3part1

Tony Jaa kasutab 3-osalist nunchakut.

Kui kedagi peaks huvitama, kuidas sama asi demona välja näeb.

The Spirit

IMDB

Kui panna võrdlusesse Sin City ja The Spirit, siis The Spirit on muidugi ämber. Samas, miks peaks kõike uut kogu aeg parimatega minevikust võrdlema? Olles filmi ära vaadanud mõistan veidi paremini, miks seda filmi Tallinna kinodes ei jooksnud, ilmselgelt oleks ta just suurel ekraanil vaatamiseks sobinud hästi. Samas, mine tea kas on hea ekraanil laiutavat tühjust kordades võimendada. Kodusel tasemel jäi filmikogemus paraku lihtsalt kuhugi “rippuma” ja et pole tingimata tarvis alati öelda midagi, kui midagi head pole öelda, siis rohkem ei kommenteerigi. Graafilise romaani/koomiksi ja Frank Milleri sõpradele hariduse mõttes vahest isegi kohustuslik, aga ülejäänutele selgelt vabatahtlik. Meelelahutust veidi ikka oli.

Ahjaa, ilusad naised olid seal.

spirit_females

  • Ip Man movie poster

    Bruce Lee the Legend