Teades, millised hagijad kappavad ringi Eesti filmikriitika maastikul, tundub kaunis turvaline tunnistada Franklyn õnnestunud projektiks. On muidugi veider, et nii vähe on vaja inimese õnneks. Kõigest võimalus vaadata filmi, ilma et urin koheselt kurku ei tõuseks ja filmi ka vabalt teistele soovitada võiks. Aga oot, kas ma väidan, et see on perfektne film? Kaugeltki mitte. Aga piisab, kui alustame sellest, et ta on intelligentne ja visuaalselt atraktiivne. Isegi mõnusalt filosoofiline. Võib küll öelda, et tundmatute karakterite paralleeldimensioonides ühtesidumine on tehtud nähtavate traagelniitide valguses ja mitte iga liin pole arendatud, vaid pigem pooleliolev projekt. Ja mis siis. Igasugune näiline pooleliolemine on märk sellest, et sul on ruumi endal mõelda. Midaiganes pähe tuleb. Tihti olen mõelnud, et kui vaid üks argument oleks, millega korralikku filmi suurest hulgast prahist eristada, siis oleks see just see, et vaatajale jäetakse ruumi mõelda. See muidugi ei tähenda, et suured pommikraatrid stsenaariumis on selleks, et me peaks need ise “täis” mõtlema. Õnneks midagi nii hullu Franklynis polnud. Peaosatäitjatest oli nauding jälgida Eva Greeni, keda vaataja tunneb vast kõige rohkem uue põlvkonna Bondi filmist Casino Royale. Lavastaja Gerald McMorrow pole enne seda filmi millegi suurega pealtnäha hakkama saanud. Paljulubav algus.
Stseen mida polnud
Draakonikutsika Tulemasin 