Bas Rutten

“If a wrestler takes you down and does not use the takedown, you should  count the takedown against him. That will sparkle it up, you should really do something on the ground! Winning by takedowns is not a win, not in  my books. You take somebody down, obviously you don`t wanna stand and get hit. You take somebody down, but you just go for control, you don`t want to fight cause you`re afraid of getting submitted. Meaning: you are not a fighter, you are a wrestler.  Don`t get me wrong, wrestling is great, but you just don`t wanna fight.”

Bas Rutten

Advertisements

UFC Fight Night 19 (16.09.09)

fightnight19

Vaatamata sellele, et see üritus ise oli õnnestunud, tuleb siiski märkida, et tema põhiline eesmärk oli sisse juhatada MMA populaarsuse ja tuntuse uuele tasemele tõstnud tõsielusarja Ultimate Fighter 10s hooaeg. Sel aastal on Maja raskekaallaste päralt ja terve ports NFLi mängijaid üritab oma kätt valgeks saada MMA formaadis. Saab näha, kuidas see neil välja tuleb, sest sarnasusi nende spordialade ettevalmistuse juures on, aga erinevusi samas palju rohkem. Tehnikate valdamisest, ilma milleta ei saa MMAs midagi teha, ei hakka üldse rääkimagi. Peategelased kogu mängu juures aga pole tõenäoliselt treenerid Quinton Jackson ja Rashad Evans, vaid “tänavalt” üles korjatud Youtube`i  staar Kevin “Kimbo Slice” Ferguson. Hooaja esimene osa oli eile ja soojenduseks kõlbas väga hästi vaadata, vaevalt seal enam pehmemaks läheb, edasi saab minna ainult teravamaks.

Kimbo_Slice

Tagasi Fight Night 19 juurde. Kui tavaliselt ma alati otsin tikutulega taga neid matše, mida põhiürituse raames ei näidata, siis sel korral tulid need kätte kiirelt ja mureta. Kuid üle hulga (või noh, tuleb ikka ette vahest) oli mul tunne, et nn alamnimekirja matšide vaatamine oli ajaraiskamine. Mul on vist mingi vale arusaam, et need vennad, kes allpool redelil istuvad peaksid olema motiveeritud pingutama rohkem, isegi riskima, et võitlus oleks vähegi vaadatav. Ja mehed pingutaksid kogu südamest, et lõpetada asi ära enne, kui see läheb kohtunike otsustada. Ning sellise suhtumisega kindlustada, et neid järgmine kord kutsutakse põhikaardile, kus on suurem tähelepanu ja suuremad rahad. Ilmselt siis nii ei ole. Seevastu 4 põhimatši olid jälle skaala teise otsa kogunenud, üks parem kui teine. No vähemalt 2 esimest 4st olid täiesti üle prahi, minu jaoks ka ülejäänud kaalusid piisavalt. Peamatšis Nate Diaz (kelle vennast Nick Diazest ma tublisti lugu pean) näitas oma BJJ oskuseid nauditaval tasemel, sulgedes oma vastase ilma kohmitsemata niimoodi purki, et mingeid võimalusi Melvin Guillardil susserdamiseks ei jäänud – no escape. Kes tahab vaadata, see vaadaku ja jätame loba sinna paika, kes tahab lihtsalt tulemusi, siis need leiate allpool.

Tulemused

Fighting (2009)

fightingLe

Selle filmi pealkiri on küll kõike muud kui originaalne, aga et ka sisu seda üleliia pole, siis mis tähtsust pealkirjalgi. Peamised põhjused filmi vaatamiseks peitusid hoopistükkis hiljutistes Inside MMA saadetes, kus osatäitjad Channing Tatum ja Cung Le kordamööda külalisteks olid. Muidugi räägiti saadetes ka filmist veidi. Võitluskunsti mõttes nii oligi, et ega seal peale Cung Le (lisan alla ka video, kus on näha tema oskusi kahevõitluses ehk sportlikus reaalsuses) etteaste suur muud vaadata olnudki ja õnneks ka ootused kõrgemale ei kerkinud. Veider siiski, et Tatumi minibiograafias leidub selline lõik “Tatum is also skilled in Kung Fu and in Gor-Chor Kung Fu, a form of martial arts, in which he has earned belts in both.” Lause grammatikast ei hakka üldse rääkima, sisugi on täiega obskuurne, aga otsingud Gor-Chor stiili osas antud kirjapilti järgides ei andnud küll ühtki tulemust. Lisaks on jutt vöödest sellise potentsiaalselt ürgse stiili juures enamasti päritolu maa mõistes täiesti kohatud (Ameerikas teine asi). Film ise aga osutus üllatavalt soojaks ja kandvaks ehk nõrk võitluskunstide osa ei seganud filmis loo jutustamist ega romantika edasiandmist. Kui tihti leiab võimalust vigiseda näitlejate kallal, siis seekord arvestades, et kuigi kõrgele filmi latti polnud seatud, sii mul osatäitmiste kohta ütlemist seekord pole. Iga natukese aja tagant peaosatäitja suust karumõmmilikku “okay”, olen kõigega nõus, kuulda – seegi sobis pigem filmi soojade rahulike alatoonide juurde. Kui seda filmi võrrelda Never Back Down tüüpi käkiga, siis võiks teda isegi soovitada. Seadke latt madalale.

IMDB

Strikeforce: Carano vs Cyborg – Enter the Women

carano-vs-cyborg

Frank Shamrock: “It is chin check time for women!”

Ja nii oli. Gina Garano vs Chris Cyborg, esimest korda ajaloos oli MMA ürituse peasündmus naiste tiitlimatš 66kg kategoorias. Pm on arusaadav, et naised pole MMA areenil just üleliia teretulnud, aga see pole enam probleem. Kui võidelda oskad, anna ainult takka. Kaabeltelevisooni kanal Showtime pani oma õla alla ja kõik osalised said teenitud tähelepanu osaliseks. Tänaseks on selle “firma” oma koduks valinud sellised meestegijad: Fedor Emelianenko, Jake Shields, Josh Thompson, Gegard Mousasi, Fabricio Werdum, Brett Rogers, Robbie Lawler, Nick Diaz, Ronaldo Souza, Alistair Overeem, Cung Le, Renato Sobral, Matt Lindland jne. Ja naised? No muidugi naised ka.

GinaCaranoKick

Kahjuks aga, 5 raundi me ei näinud. Cyborg, kes ka algselt soosikuna sisenes, oli selgelt domineeriv osapool. Kuigi raundi lõpus kohtunik vahele segas ja millisekundi pärast oleks kell Gina niikuinii päästnud, polnud minul küll ühtki vastamata küsimust peale ühe, kas kõigil oleks 5ks raundiks energiat jätkunud? No kuulge, kui on võimalik asi kiirelt ära lõpetada, siis kelle pärast venitama tuleb hakata, fännide? On ikka isekad piletiostjad, minge ronige ise puuri, kui lahendus ei meeldi.

Pean küll tunnistama, et mind huvitas oluliselt rohkem matš, mis pidi paar nädalat tagasi Affliction: Trilogy raames toimuma, aga sai nüüd uue võimaluse Strikeforce üritusel. Gegard “The Dreamcatcher” Mousasi vs Renato “Babalu” Sobral. Ja nüüd võib ametlikult peo avatuks kuulutada, Mousasi on saabunud. Väga veenev etteaste, kuid seda hullem on olukord Strikeforce`i jaoks minu arvates. Kui raskekaalus on neil veel nimesid, siis 93kg kategoorias pole neil muffigi, enamus tegijaid kõik vaid UFC promotsiooni ikke all. Millega siis seda noort talenti edaspidi kinni hoitakse? Õnneks on tal tihe graafik ja sinna sisse mahub ka vabakaalu turniir Dream promotsiooni raames, kes nüüd teeb koostööd ka Strikeforce aka Scott Cokeriga. Ma siiski pole kindel, et see kõik piisav on. Kui nii edasi läheb, siis Dreamcatcher peab liikuma kaalus veel ülespoole v leidma täiesti uue horisondi.

Näide Mousasi maasvõitlusest:

Lisaks näide, kuidas maaslamaja saab aktiivne olla mitte niisama lamades v lahmides, vaid täpsete ja tugevate löökidega:

Gegard Mousasi

Strikeforce

WEC 42: Torres vs. Bowles (9.08.09)

wec42

WEC 42, toimumiskohaks Hard Rock Hotel and Casino Las Vegases. Peaosas 61 kilosed kiired mehed. Tähevalguses Miguel Torres, kellel enne pühapäeva oli 17 võitu järjest ja 37 võidu juures vaid 1 kaotus. Seejuures väidab Torres, et ta tegelik tulemus on 49-1, kuna ta alustas ammu enne, kui ametlikud võistlusandmebaasid kasutusele tulid. Misiganes, igati väärt mees, keda Frank Mir korduvalt on üritanud maailma parimate P4P (pound for pound) võitlejate hulka asetada. Nimetatades teda kõige terviklikumaks tegutsevaks MMA võitlejaks seejuures. Eks üleskiita ole vaja igat üritust ja frank paistab seda tööd oskavat – vähemasti mees tööta peale karjääri lõppu ei jää. Vastaseks õhtu peasündmusel oli Torresele määratud Brian Bowles, mees kellest ma varem suurt midagi ei teadnud. 7 võitu ja kogulugu. Paistis küll nii, et ebavõrdne matš on tulekul, aga läks hoopis teisiti. Kui alles hiljuti võitmatuks peetud Urijah Faber kaalukategooria võrra kõrgemal oma troonist loobuma pidi, siis nüüd juhtus sama kahetsusväärselt tore lugu ka Torresega. Mees läks liiga suure õhinaga viimast võtma, sai lühikese terava löögi lõuga ja hiljem maas enam ei toibunud. Kohtunik oli nii kiirete meest jaoks ilmselgelt täiesti liigast väljas, kuna Bowles jõudis nokauti löödud Torrest lüüa veel oma 3 korda enne, kui kohtunik aru sai, et nüüd läheb kiireks ja vahele “tormas”.  Nüüd on siis pm. jäänud 2 meest kelle pikaajaline troonimine ootab lõppu, sest võitmatuid ei kipu olema. Need mehed on Anderson Silva ja Fedor Emelianenko. Paljud MMA huvilised tahaksid siia muidugi asetada ka GSP, aga tema on olnud järjest võidukas vaid veidi üle 2a ning selle ajaga on siis 6 võitu järjest. Samas kui Anderson Silval on 11 võitu järjest (üle 3a jooksul) ja Fedoril pole ühtki kaotatud MMA matši alates aastast 2001 …

Lisaks on märkimisväärne, et Joseph Benavidezi võiduseeria katkes, ei suutnud mees jagu saada Dominick Cruzi heast plaanist. Benavidez üldse jättis kõige nõrgema mulje siiani. Samuti, mis minu jaoks läheb positiivsesse osasse sellest üritusest, Takeya Mizugaki pigistas raskest matšist võidu välja. Ma küll ei uskunud, et USA pinnal see otsus jaapanlasele antakse, aga nii läks. Ka viie raundises tiitlimatšis Torrese vastu oli ta väga sitke ning loodan, et ta parandab oma tehnikaid ning jõuab kunagi veel tippudele väga lähedale. Südant on tal küllaga.

Tulemused ja samuti summad, mida võistlejad koos boonustega teenisid:

WIKI

Fedor Emelianenko – Mees. Müüt. Legend.

battle_scars_fedor

Fedor “The Last Emperor” Emelianenko on tõenäoliselt kõige rahulikum võitleja… kuniks võitlus ise algab. Üle 5a on teda peetud planeedi parimaks raskekaallaseks (pikkust on tal vaid 183cm seejuures). MMA on küll kõigest sport, kuid see on ikkagi tõsine austusavaldus elavale inimesele. Lisasin oma postile 10 minutise video, kus on kõik tema matšid kokkuvõtlikult äratoodud. Kuna Ameerikas väidetakse, et tavapublik teda liiga vähe tunneb, siis otsustasingi, et annan oma väikese panuse tema tutvustamisse. Eestis.

fedor_randleman

Sisuliselt pole ta MMAs kunagi matši kaotanud, vaid ainult vigastuse tõttu on tema resümees üks kaotus. Tema võitlusringi sisenemistes (vt. allpool video näidet) ei ole kübetki emotsiooni, ta ei tõmble ega pritsi vahtu suust välja ja ta ei osale “vastase surnuks põrnitsemistes”. Ebainimlikult sõbralik Vene eksperiment, mees v masin? Tema Jaapanis aastaid kasutusel olnud ringi sisenemise muusika, mis põhineb Era “Enae Volare Mezzo” lool, on samuti omaette tükk mosaiigis. Sest selles loos praktiliselt pole midagi, mis teda seoks võitlusmaailmaga, kuid Fedori sisenedes on see vastasele seda hullem. Lugu on kaunis, mees on külm ja armu ei anta. Kahjuks on tal USAs mingi teine lugu kasutusel (väga igav), küllap on autoriõiguse teema kusagil mängu tulnud.

fedor

Wikipedia

UFC 101 – Declaration (8.08.09)

ufc101

Sisaldab spoilerit! Peale Afflictioni purunemist, polnud UFCl muud vaja, kui mitte midagi teha ja oodata, rohi tärkab nüüd iseenesest. Siiski, maitseasi. Tegelikult polnud sellel konkreetsel kaardil peale 2 peasündmuse suurt midagi pakkuda, kui väike kirss välja arvata. See kirss oli George Sotiropoulos. Aga kõigest omas järjekorras.

Kõigepealt põhisündmus, Penn vs Florian. Misiganes see mänguplaan oli, Kenflo flow polnud kohal. Ja ma ei näinud plaani ka. Ilmselt oli ainuke lootus selle peal, et Penn on sama mõttetu nagu mõned korrad varem, see on tuleb 25 minutit täitma 10ga. Paraku tuli ta heas vormis ja 3 raundis polnud kumbki enam kiire ega värske. Kenflo oli sellest alates paika pandud, kõrgelt kukkumine on valus. Penn tegi RNC ära kohe, kui võimalus tuli. Oskuslikult. Kerge pettumus küll, aga Penn oli igatpidi tasemel. Austus.

Anderson vs Griffin. Rahvamees Griffin tegi palju nalja enda kulul enne matši ennast. Läks täppi. Ainus tõeline võitja Andersoni suurepärase esinemise kõrval oli Muhhamed Ali. Lõpuliigutus oli otse tema raamatust. Jookse minu suunas ja sa ei näe midagi. Tegelt ma seisin tagajalgadel, sest Griffin oli nagu laps, kui Silva temaga mängima hakkas. Hüüdnimi “ämblik” ei tule kindlasti üleöö, veidi distantsi tunnetuse otsingut, võrk on üleval. Paar korda karistamist ja kõik on valmis, Griffin kõnnib otse lõksu ja pam! Kõik on läbi. Väidetavalt läks tal lõug ära paigast kohe alguses. Keda see huvitab? Iseenesest ei lähe midagi paigast, Anderson oli kindlasti abiks. Peale nokki, mis paistis kuidagi võlts, sest löök polnud tugev. Lehvitas Griffin kohe näitamaks, et on väljas, ja jooksis peale seda minema. Et saada arstiabi. Ok, mees, kes oskab raamatu kirjutada ning seda vaimukalt turustada – ju ta teab, millal on aeg jooksta. Edu talle.

Minu jaoks oli siiski silmarõõm George Sotiropoulose matš, mis tõmmati välja matside hulgast, mis põhikaardile algselt ei mahtunud, et lõpetada TV põhisündmus. Nii tehnilist ja mõnusat BJJ taset pole ma UFC formaadis suurt näinud, vähemalt ei tule sellist meelde. Vaatasin veel mujalt lisa ja see pole isegi BJJ maailmas kaugeltki parim tegija. See selleks, kuniks Marcelo Garcia tasemel tegijad reaalselt MMA peale veel ei keskendu, pole vahet. Võiks öelda, et kergekaalu (155 pounds=70kg) liigas on uus nähtus, mida jälgida. Sellist, näiliselt mängleva kergusega positsioonide vahetamist ei näe iga päev. Soovitan vaadata!

  • Ip Man movie poster

    Bruce Lee the Legend