“There is no way Home. Hope dies.” Larry Fessendeni katse luua öko-õudust on tervitatav. Kogu filmi kandvat teadmatust, millega peategelased silmitsi seisavad, ei suuda Larry aga kahjuks lõpuni välja kanda. Olen natuke hämmastunud isegi, miks tal lõpp nii lamedaks kätte kiskus või kus projekt kabelimatsu välja tiris. Filmi vaatamiseks sain idee sõber Opsilt, kui tundsin huvi, kas tal minu filmijanu kustutamiseks häid soovitusi jagada oleks. No ilmselt ta aimas, et minu huvi ökoloogia ja maailma vastu, saab filmi vaatamisel kuhjaga tasutud, eriti kui formaadiks on õudusfilm. 2/3 filmist olingi väga rahul. Idee, kuidas Alaska sulab ja naftakompanii (kellest küll kohapeal vaid pilootgrupp oli) ei saa oma masinaid kohale tuua ning tagatipuks on lootust, et loodus ise vastu hakkab kogu planeedivägistajate kambale on ju tore utoopia, aga kogu filmikunst on utoopia nagunii, see mind ei saanud häirida seega. Õõvakohtadega filmis kitsid ei oldud ja isoleeritud Alaska uurimiskeskuses toimuvat laibakuhjamist oli täiesti mõnus vaadata. Ilusad lumeväljad, kus vaid üksikud külmunud laibad maastikuvaadet aegajalt rikkusid. Hitchcocki “Lindude” stiilis endaga rahulolevad mustad linnulised oli samuti väga kodune vaatepilt. Kõik oli väga tore, aga no see ei saanud kõik nii hea olla lõpuni, ilmselgelt. Kuidas sa nimetu Loodusega õudusfilmi veenvaks teed tavalisele vaatajale. See oleks ju originaalne, isegi indie filmi kohta. Vaja on ikka nähtavaid “koletisi”, hiiglaslikke ja fantastilisi tundrakolle. Ma arvan, et seal kukkus film konkreetselt kokku, kui neid tegelasi näitama hakati ja selgus, et nad suudavad ka füüsiliselt inimest liigutada ning viitsivad sellega üldse vaeva näha. Samuti ei viitsinud filmiloojad pingutada, et oma lugu ja tegelaste koolemist mingil korralikul viisil põhjendada. Mingit põdrasarvedega draakonit pole küll mõtet ekraanile tuua ja loota, et see täidab tühimiku käsikirjas ning seletab inimestele ära, miks lavastaja üldse ökoloogia oma filmi sisse tõi. Kokkuvõttes, mulle meeldis vaadata ja ma ei kahetse seda, kuid filosoofiliselt jäi film ikka täiesti seisma lõpus. Film transformeerus zombiks ja kukkus ketrama nagu katkiläinud grammofon: “Kas sa nägid seda, kas sa nägid seda?” Pathetic.
Draakonikutsika Tulemasin 