“There is no way Home. Hope dies.” Larry Fessendeni katse luua öko-õudust on tervitatav. Kogu filmi kandvat teadmatust, millega peategelased silmitsi seisavad, ei suuda Larry aga kahjuks lõpuni välja kanda. Olen natuke hämmastunud isegi, miks tal lõpp nii lamedaks kätte kiskus või kus projekt kabelimatsu välja tiris. Filmi vaatamiseks sain idee sõber Opsilt, kui tundsin huvi, kas tal minu filmijanu kustutamiseks häid soovitusi jagada oleks. No ilmselt ta aimas, et minu huvi ökoloogia ja maailma vastu, saab filmi vaatamisel kuhjaga tasutud, eriti kui formaadiks on õudusfilm. 2/3 filmist olingi väga rahul. Idee, kuidas Alaska sulab ja naftakompanii (kellest küll kohapeal vaid pilootgrupp oli) ei saa oma masinaid kohale tuua ning tagatipuks on lootust, et loodus ise vastu hakkab kogu planeedivägistajate kambale on ju tore utoopia, aga kogu filmikunst on utoopia nagunii, see mind ei saanud häirida seega. Õõvakohtadega filmis kitsid ei oldud ja isoleeritud Alaska uurimiskeskuses toimuvat laibakuhjamist oli täiesti mõnus vaadata. Ilusad lumeväljad, kus vaid üksikud külmunud laibad maastikuvaadet aegajalt rikkusid. Hitchcocki “Lindude” stiilis endaga rahulolevad mustad linnulised oli samuti väga kodune vaatepilt. Kõik oli väga tore, aga no see ei saanud kõik nii hea olla lõpuni, ilmselgelt. Kuidas sa nimetu Loodusega õudusfilmi veenvaks teed tavalisele vaatajale. See oleks ju originaalne, isegi indie filmi kohta. Vaja on ikka nähtavaid “koletisi”, hiiglaslikke ja fantastilisi tundrakolle. Ma arvan, et seal kukkus film konkreetselt kokku, kui neid tegelasi näitama hakati ja selgus, et nad suudavad ka füüsiliselt inimest liigutada ning viitsivad sellega üldse vaeva näha. Samuti ei viitsinud filmiloojad pingutada, et oma lugu ja tegelaste koolemist mingil korralikul viisil põhjendada. Mingit põdrasarvedega draakonit pole küll mõtet ekraanile tuua ja loota, et see täidab tühimiku käsikirjas ning seletab inimestele ära, miks lavastaja üldse ökoloogia oma filmi sisse tõi. Kokkuvõttes, mulle meeldis vaadata ja ma ei kahetse seda, kuid filosoofiliselt jäi film ikka täiesti seisma lõpus. Film transformeerus zombiks ja kukkus ketrama nagu katkiläinud grammofon: “Kas sa nägid seda, kas sa nägid seda?” Pathetic.
4 kommentaari
Comments RSS TrackBack Identifier URI
Draakonikutsika Tulemasin 
No ma ei tea, mulle piisab mõnikord ühest stseenist terve filmi peale ja ollen sigarahul, ülejäänud võib bs olla. Sa siin kolmveerand olid rahul ja ikka lõppkokkuvõttes lugeja pigem väldib, sest lõpu teed sa julmalt maha. Meenutab mulle Danny Boyle’i “Sunshine” -t , kolmveerand filmi on kuld ja lõpp on so-so, samas imo Sunshine ikkagi oli elamus, raisk. Pohui need lõpud. Sõbralik soovitus sulle – ehk proovid kasutada Homer Simpsoni süsteemi – kutt , kui igav film on, siis mõtleb ise omad tegelased ja lõpu ka ilmselt juurde. Kuskil kristlikus laagris olles kinoseansi ajal ta tegi nii.
Jah, õigust räägid. Eks asi on veidi stiilis, näiteks sina kui lugeja ei põrku ju tagasi filmi vaatamast, kui kolmveerand filmi üles kiidetakse? Pealegi võib sinu maitse olla teistsugune ja sa leiad, et ka lõpp on ok. Kui ma aga iga hinna eest tahan, et lugeja minu poolt arvustatud filmi vaataks, poleks see enam kriitika vaid reklaamtekst. Ma siiski jään selle juurde, et kirjutan otse, mida asjast arvan – ja võtan arvesse sinu soovitust oma stiil üle vaadata. Alati on, mida parandada.
Okei stiil on sul, parandama ei pea , mul endal on siuke stiil, et kiidan nagu juut jõulupuud filme, sp jäi nagu silma. noh mul hea lihtne ka, vahele eriti ei jää, sest keegi teine ei vaata mingeid Itaalia politseikaid jms. Mõnikord jään tegelt kah vahele, inimesed on üsna pettunud, et wtf? siis on raske selgitada, et vaata need algustiitrid pmtselt tegid filmi., või et Maurizo Merlil oli lahe pintsak ühes kaadris. 10/10 tuleb ära.
Selles mõttes huvi tekkis (väike) loomulikult, aga jumala eest ära paranda stiili ja anna valu. Pusheri arvustus oli ntx ka sul negatiivne, aga väga hea selline. Aus peab olema muud miskit.
Midagi tahtsin veel lisada – ajaa, et “alati on mida parandada”, mulle ka Bruce Lee mõtteterad meeldivad, lemmik on see kus ei pea mitte sõrme vaatama vaid kuud 😉
pane aga!
a hea arvustus, keep them coming 🙂