6 erineva animatsioonitehniku koostööst sündinud 4 mustvalget õõvalugu. Kohtumine hirmudega keset päeva pole väga hirmus, aga põnevust tekitav kindlasti. Võibolla kohati, kui visuaalselt vaid geomeetriliste kujundite taustal, sulle filosoofilist tausta tekstiliselt laotakse, võtab film veidi tuure maha. Lõpuks tekib kerge väsimus ja mõtled, et miks need lugusid sissejuhatavad koerad juba otsa ei saa või vähemalt peremeest neljaks ei rebi ning siis saabubki viimane lugu, tõeline kirss. Mees murrab sisse majja, aga nagu arvata võib, siis valguseta ruumides ootab meid valge ja musta fantaasia. Veidike valgust, valget animatsiooni ja jubedused formuleerivad end meie ajus ise.
Lillelises kostüümis geishakarakter, keda näidatakse vaid selja tagant – viib meie mõtted Jasoni ema radadele, aga see pole Reede 13. See on vaid näiliselt tühi tavaline maja keset mittekusagit, kus peategelane end oma mustade mõtete küüsi langetab. Iga heli, iga objekt on potentsiaalselt kõige õudsama kvintessents. Mu lemmik stseeniks jääb mehe astumine läbi põranda, millest tekkinud augu kaudu anti vaatajale aimu, et all on tume vesi, kuhu tema käsi ei ulatu. Võib ainult juurde mõelda, kui pimedaks ja hirmvesiseks nutujoruks oleks ta elu muutunud, kui ta korruse allapoole oma teel oleks astunud. Vaatamata kenasti ellu viidud õõvatekitajatele, oli see lugu samas väga muhe ja koomiline, vastuoluline kooslus mida tavaliselt suudetakse tekitada vaid animatsioonitehnikaid kasutades. Põnev on, kuhu viib filmitegijate tee siit – kas täispika mängufilmi või edasiste katsetuste teele leida meist ja meile lõputult uusi hirme.
Draakonikutsika Tulemasin 