Lauamänguõhtu 13.05.09

El Grande ja Puerto Rico.

Kohale tulid Lauri, Pulsar, Urmas ja Veiko. 5 on alati tore. Eriti kui tervelt 10 päeva on vahele jäänud.

Avastus, et Urmase El Grande kodus tolmu kogub, oli super. Seda mängu pole tükk aega mängitud, kuigi mõni aeg tagasi oli pikalt kuum kraam. 5 inimest (max) andis põhjust arvata, et tuleb väga tiheda konkurentsiga mäng, mis ei saa kuidagi halb olla. Õhtu ise ei alanud küll kõige paremini, kuna algatuseks tuli klaarida miskeid isikllikku tüüpi asju ja see ei saa kindlasti hästi mõjuda keskendumisele. Juba mitmeid kordi olen pidanud nentima, et pole mõtet probleeme kõrvale lükata, varem v hiljem minevik saab su kätte. Seega parem varem klaarida kui hiljem (elu nagu mäng). Misiganes, mäng ka siiski algas ja kui oled juba vette hüpanud, tuleb ujuda. Kes on El Grandet mänginud, teab hästi, et päris palju sõltub kaartidest ja  kuigi sa võid aimata, mis on tulemas, ei saa sa eriti kindel olla, et vajalik kaart üldse tuleb ja veel vähem, et ta sinu kätte jõuab. Nagu ütles Urmas, selles mängus tuleb osata riske maandada. Võibolla toimis minu jaoks seekord asjaolu, et mul polnud täpset tegevuskava ja seega võtsin, mida anti. Tagantjärgi tarkus ütleb, et kujunes välja üks suund, kus ma optimaalse piiril mängides ilmselgelt tegin ühte asja teistest erinevalt – nimelt oli mul mängu lõpuks kõik kuubikud sõtta saadetud, kuigi korra Veiko isegi 3 tükki varudesse tagasi saatis. Sellel ilmselt oli miski efekt, sest ilma kuubikute ülekaaluta ei saa kahjuks ühelgi territooriumil võitu ja raske kui mitte võimatu on mängu võita mitte kusagil ühtki esikohta võtmata. Teine aspekt, mis võidu lõpuks mulle andis 4 punktiga Urmase ees, oli kollase poolmüstiline lahkumine oma kodukohast, kus olukord väga kuumaks oli muutunud. 7 kuubikut kummalgi ning mõlemal granded ka veel sees. See oli koht, kus ma sain lõpuks 6 punkti, aga oleks võinud vaid 2 saada ja isegi päris ilma jääda polnud ka võimatu. Jah, selliseid asju juhtub, aga eks õnn on lauamängus ka aegajalt oluline tegur ja mingi osa misiganes lauamängust läheb fortuuna kraesse nagunii.

Edasi, kuna aega oli, siis asusime Puerto Rico kallale. Mängu algus oli suht ok, kuid miski 3ndas raundis selgus, et Pulsar peab ära minema ja seega tuleb mängule reset teha. Oli see nüüd hea v halb, ei teagi. Igatahes sel korral ma pidin alustama ning seega indigo avang. Ka seekord ma tootmist korralikult ei käivitanud ning seega ka captainile liialt vähe tähelepanu pöörasin ning mängu lõpus tuli selle eest lõivu maksta. Raha mul oli seekord pidevalt vajalikus koguses, seega ostsin kokku 3 suurt boonuspunktide maja, aga liiga enesekindlalt lõpetasin mängu enne (ehitades oma krundi täis), kui oleksin saanud kõik boonusmajad  tööle panna ja ühtlasi eelnevalt selgitada, kas ma ka võitja reaalselt olen, kui mängu lõpetama asun. Näh, Veiko 47 punkti, mina 46 punkti. Game Over. Oleks võinud veel analüüsida, kas mõni teine tee oleks paremini toiminud, aga väsimus tegi oma töö ja lasin pigem sõbrad koduteele. Tore, et tulite.

Lisa kommentaar

Kommentaare veel pole.

Comments RSS TrackBack Identifier URI

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

  • Ip Man movie poster

    Bruce Lee the Legend