Accident (HK 2009)

Võiks ju mõelda, et kui isand Johnny To võtab vaevaks produtsendiks hakata, siis pole vaja kahelda, et film tasub vaaatamist. PÖFFil näeb seda filmi üsna pea programmi raames “Päike tõuseb idast” ja eks igaüks saab ise vaadata, kui huvi on. HK kino mitmekesisus on mingis mõttes üsna kaheldav väide, sest valdav osa on tegevust täispakitud [...]

Get Carter (Remake 2000)

Kõik, kes on näinud originaali 1971 aastast Michael Caine`iga peaosas, saavad ilmselt aru, et selle filmi kohta, mis pole isegi originaal – saab öelda kokku 2 lauset. Ülimalt halb film. Parem kui poleks kunagi tehtud. IMDB

Dollhouse S02E01 (2009)

“We are lost, but we are not gone.” Idee sellest, et kellegile saab sisse istutada kellegi teise isiku koos oskustega, mida parasjagu vaja ja hiljem selle ära kustutada ning nuku järgmist ootama panna. No ei ole uus. Aga seebika jaoks täiesti paras. Kuna eelmine Dollhouse hooaeg sai tervenisti vaadatud (või vähemasti nii ma arvasin), siis [...]

Dead or Alive: Hanzaisha (1999)

Takashi Miike DOA triloogia esimene film näitas 90ndatel otseselt, kuidas kompromisse filmikunstis pole vaja teha. Vähemasti mõnel lavastajal kukub kõik välja ilma ja seda korduvalt ühe aasta jooksul ning selliseid on filmikunsti ajaloos üsna vähe. Visanud ära pool käsikirjast ja ülejäänuga vabalt mängides sündis midagi, mille kategoriseerimisega pole erilist mõtet tegeleda. Nüüd, kus Miike hullus [...]

Evil Dead 2: Dead By Dawn (1987)

Peale pikki aastaid Evil Dead triloogia korduvast nägemisest, oli mul teisest osast peaasjalikult meeles see, et ta on poolenisti komöödia ja õõva on justkui ka paras ports. Ehk ca 50/60. Täna tundub siiski, et teine osa on rohkem komöödia ja õudus üsna sekundaarne (või kuidas kellelegi). Bruce Campbelli miljon kujukat näoilmet ainult kinnitavad seda. Mälestus [...]

The Evil Dead (1981)

Sam Raimi esimene täispikk mängufilm ja hiljem triloogiaks laiendatud Evil Dead on kogu oma täiuses muljetavaldav kraam igale õõvafilmide tulihingelisel austajale või lihtsalt õuduse ning inimese tumeda poole uurijale. Kui osadele jääb vaadata vaid pealmine osa ehk zombid, deemonid ja eriefektid, on lool ka teine taust, nn psühhoanalüütiline ja seega on filmi tase seotud erinevate [...]

Enter the Dragon (1973)

Enter the Dragoni juures on lisaks võitluskunstidele palju filosoofiat ja alustada võiks vabalt tsitaatidega, mis läksid ajalukku: Question: What are your thoughts when facing an opponent? Bruce: There is no opponent. Question: Why is that? Bruce: Because the word ”l” does not exist. A good fight should be like a small play…but played seriously. When [...]

The Escapist (2008)

“She died without a whisper.” Rupert Wyatti täispikk debüüt laseb uskuda, et tal on ka tulevikus midagi öelda. Mõneti loodan, et mitte enam vangladraamas, see oleks potentsiaali ilmselge raiskamine. Filmi hoogsalt hüplev ülesehitus koos klappiva muusikaga on sobiv kaasaegse kino jaoks, aga teeb selliselt kompromisse, mida mitte alati filmiajaloos hiljem ei aktsepteerita kui kõrget kunsti. [...]

Mad Detective (2007)

Johnnie To ja Ka-Fai Wai on koos kokamütsid pähe pannud ja keetnud suurepärase supi, mida võib helpida mitu päeva. Ei ole vist mõtet heast keedisest end eemal hoida, kuid ometi õnnestus aasta aega selle vaatamist edasi lükata. Seda enam maitses täna ja maitseb homme. Kiidusõnad Johnnie To aadressil on jõudnud ka varem minuni ja nüüd [...]

Drag Me to Hell (2009)

On mõned nimed läänemaailma õõvalugude maaletoojate hulgas, kelle peale oled nõus toolilt püsti tõusma. Sam Raimi on üks nendest, vähemalt oli eelmisel sajandil. Drag Me to Hell paistis olevat tagasitulek Evil Dead triloogia nägemusse ja ta oli seda osaliselt ka. Tehniliselt väga hea film. Mitte midagi polnud õõva loomes ette heita – visuaalselt täiesti kompu, [...]

Dust Devil – Final Cut (1992/2006)

Esimesed minutid, praktiliselt sõnatult läbi viidud episood, milles keset keskpärast seksistseeni jõutakse verise rituaalmõrvani. Seinad lõpetuseks vere abiga pea kiviaegset mütoloogilist kunsti täis maalitakse ning muusika annab lootust suurepäraseks looks või vähemalt paljulubavaks atmosfääriks. Kas see on piisav kultusfilmiks? Mõne arvates ilmselt on, aga kahjuks teevad üsna pea suu lahti ka näitlejad ja kogu kaardimaja [...]

Dexter – Living the Dream (09/2009)

Küllap on enamus huvilised välja selgitanud, et Dexteri uue 2009a hooaja esimene osa (nn pre-air) on võrku lekitatud. Kuulda on olnud ka promolõhnalisi hoiatusi, et inimesed ei vaataks seda. Kuna osa lõpp on selline, et kuuajaline järgmise osa ootus võib tekitada nööri og vene ruleti hullust. Tegelikkuses tuleb oodata ikka oma 6 nädalat, enne kui [...]

G@me (2003)

Peale seda, kui Trash mind keldrisse vedas, istun nüüd kodus suure torni otsas. Nii, mul ole enam aimugi, miks ja kuidas see konkreetne film valikusse sattus, kuid masinasse ta eile lendas. Oma ühtlase stiili tõttu oli rahulik vaatepilt, aga põneviku kohta oli (ainult) üks asi puudu, see oli põnevus. Aga nii väikese probleemi pärast ei [...]

The Last Winter (2006)

“There is no way Home. Hope dies.” Larry Fessendeni katse luua öko-õudust on tervitatav. Kogu filmi kandvat teadmatust, millega peategelased silmitsi seisavad, ei suuda Larry aga kahjuks lõpuni välja kanda. Olen natuke hämmastunud isegi, miks tal lõpp nii lamedaks kätte kiskus või kus projekt kabelimatsu välja tiris. Filmi vaatamiseks sain idee sõber Opsilt, kui tundsin [...]

Fears of the Dark (2007)

6 erineva animatsioonitehniku koostööst sündinud 4 mustvalget õõvalugu. Kohtumine hirmudega keset päeva pole väga hirmus, aga põnevust tekitav kindlasti. Võibolla kohati, kui visuaalselt vaid geomeetriliste kujundite taustal, sulle filosoofilist tausta tekstiliselt laotakse, võtab film veidi tuure maha. Lõpuks tekib kerge väsimus ja mõtled, et miks need lugusid sissejuhatavad koerad juba otsa ei saa või vähemalt [...]

Hangover (2009)

Idee sellest, kuidas algab poissmeeste pidu Las Vegases, poleks poolt sentigi väärt, kui just keegi sealt edasi midagi ei mäletaks. Suurepärane võimalus hakata triatlon – tõstmine/orienteerumine/mälumäng – mosaiiki laduma vaid kaudsete tõendite alusel. Kuigi ma usun, et iga vaataja suudab vähemalt 2 korda filmi jooksul naerda, tehes filmi seega edukaks komöödiaks. Ei ole mul peale [...]

In Bruges (2008)

Sai mainitud Six Shooterit kommenteerides, et põhjuseks seda lühifilmi kõigepealt vaadata oli In Bruges lavastaja nägemusse sisseelamine. Asjal oli kindlasti jumet, kuna pikk film ületas kohati talle asetatud ootusi. Rahule võis jääda filmiga juba ainuüksi visuaalse külje pealt, kuna kanalitega kaunistatud Brugget pole mul kunagi olnud plaanis külastada. Sealsest hästi säilinud keskaegsest vanalinnast on filmi [...]

Pusher (1996)

Taani lavastaja Nicolas Winding Refn on minu arvates selgelt ülehinnatud. Tänaseks jõudnud välja Pusher triloogiani, on see kõik mida tal pakkuda reaalselt ongi. Ilmselt, kuna esimene nn Pusher originaal oli piisavalt seksikas, sai ta katsetada ka muudel radadel, kuid jõudis ikka tagasi selleni, et teha järjed oma ainsale õnnestumisele. Olen küll kursis, et teda saadavad [...]

Splinter (2008)

Selle filmi vaatamiseni jõudsin üsna ümber nurga. Nimelt sattusin netis kolades kellegi Top 10 Horror 2008 nimekirja peale, mille tippu ehtis Splinter. Et aga miski ei kinnitanud sellist ülemeelikut valikut, siis pidin asjaga lõpuks tutvust siiski ise tegema. HÕFF ajal nimelt see ei olnud plaanis. Esimesed 30 minutit olin rahul, kuna peale selle, et vana [...]

Repulsion (1965)

Roman Polanski on filme teinud juba üle 50a ja Repulsion on üks tema kuulsamatest filmidest. Mõnede arvates kannatab ära ka võrdluse Chinatown ja Rosemary`s Baby tasemel teostega. Ilmselt tuleb need üle vaadata, kuna nende nägemine jääb juba üle 10a tagusesse aega. Personaalselt ei tundnud palju midagi seda frigiidset hullumist vaadates, kuid tehniliselt oli palju kiita [...]

Sympathy For Lady Vengeance (2005)

Sympathy for Mr. Vengeance on filmi ilmselge eelkäija. Esimesel korral “järje” nime nähes ei uskunud ma oma silmi, et Park Chan-Wook sellise liigutuse tegi, aga ju tal olid omad põhjused. Kui lauamängumaailmas on Reiner Knizia oksjonitriloogia, mis on on puhas kuld. Siis filmimaailmas on Park Chan-Wook teinud kättemaksutriloogia. Kõik on väga tore, aga triloogia viimane [...]

Dawn of the Dead 2004

Kui juba Zack Snyderi peale jutt läks, otsustasin ka selle varasema filmimaterjali igaks juhuks omandada. Minu mõistes remake = fake algatuseks. Ja üliharva, kui see teistmoodi on. Kui sa lähed juba kopeerima midagi, siis ilma tõsiselt uut kvaliteeti või uudsust lisamata, pole see lõpuks ikkagi muud, kui hale koopia. Annad teosele kaasaegse tehnilise vormi, viskad [...]

Franklyn

IMDB Teades, millised hagijad kappavad ringi Eesti filmikriitika maastikul, tundub kaunis turvaline tunnistada Franklyn õnnestunud projektiks. On muidugi veider, et nii vähe on vaja inimese õnneks. Kõigest võimalus vaadata filmi, ilma et urin koheselt kurku ei tõuseks ja filmi ka vabalt teistele soovitada võiks. Aga oot, kas ma väidan, et see on perfektne film? Kaugeltki [...]

Watchmen

IMDB Mingis mõttes oleks targem antud juhul suud üldse mitte avada, sest nii võiks jääda filosoofiks. Võib eeldada, et algmaterjali omandamata ei saa seda filmi korralikult kritiseerida. Karta on, et see on tõsi, kuid alati jääb võimalus metakommentaariks. Kui uskuda enne igat koomiksi põhjal vändatud filmi linale manamist, et algmaterjal on kõige-kõige, siis muidugi võrreldes [...]

Dorothy Mills

IMDB Pean oma esialgset arvamust veidi korrigeerima. Too polnud piisavalt konkreetne ja filmi vääriline. Lihtsalt üks väga kehv film. Kahju, et Dorothy tegelaskuju mänginud Jenn Murray andekust sellises sopas raisati.