Hea Saksa film on nagu nagu tõsine Saksa kindral, kui oled tõesti tegija, tõused ka esile. Vier Minuten pole erand. Filmi vaatama asudes oli kummaline kõrgendatud ootus, et draamat hakkab pritsima kõikidest vabadest aukudest, kuid nii ei läinud. Tegelikult oli üpriski täisveider vaadata pehmet (võimalikku) vangladraamat, mis ei pane sind pikka aega soovima kellegi kiiret koolemist. Kammisin mõttes läbi terve hulga “žanreid”, et filmi siiski kuhugi asetada. Muusikavangla? Vanglamuusika draama? Meeleolufilm tuli järgmisena pähe, kui esimene kriteerium ei saanud kuidagi täidetud. Ja seda ta mingis mõttes oligi, kui mõelda domineeriva muusikaga mängimise peale. Tore dramaatiline muusikafilm. Sellisel tasemel, et soovitaks kõigile eksperimentaalse elektro industriaali sõpradele soovitama vähemasti, kui mitte midagi muud, siis filmi lõppu kindlasti vaadata. Sellist etteastet igatseks Einstürzende Neubauten oma uutele kontserditele kindlasti. Mitte, et nad ise kehvad oleks, aga värsket verd läheb alati vaja! Hannah Herzsprung peaosas oli nagu zombi fuuria Sam Raimi triloogiast Evil Dead. Alati valmis metallist mütsi sulle pähe tõmbama või vähemasti su näppe klaverikaane alla lajatama. Kõike (ellujäämis)kunsti nimel.
No Comments Yet
Kommentaare veel pole.
kommentaaride rss TrackBack Identifier URI
Lisa kommentaar
